Kodutee (13-14. päev)

Kõik suuremad pakid said õhtul juba kärusse paigutatud, seega nüüd polnud muud, kui maja üle anda, autosse istuda ja tuld.

Perenaine jäi veidi hiljaks, see on nendel tavaline, kunagi pole kuhugi kiiret. Saime jälle parajalt kiita, et kõik korras oli, täitsime mõned abkeedid ja jätsime hüvasti. Pildile ta korralikult ei jäänudki, peitis end nurka.

Harjumatu oli jälle käruga sõita, vahepeal sai ilma ära harjutud. Olgugi, et lugesime mingist brožüürist, et Itaalias tohib käruga vaid 70 km/h sõita, ei hakanud mökutama ja põrutasime üldise liiklusvooluga kaasa. Palju Itaaliat polnud, saime paagi täis tankida ja peagi olimegi Austrias. Külma kõhuga jätsime ka siin kiirteemaksu maksmata, rikas riik, saavad ilma meie panuseta ka hakkama.

Üksluine sõit, päikeseline hommikupoolik, kõik tundus korras. Ei tea, kas süüdi oli see, et käimas oli reisi 13. päev või hoopis see, et rehv oli poolpidune juba kodunt lahkudes, igatahes tundsin korraga mingit vibra. Keerasin peeglit veidi ja sain Silverilt kinnituse, et rehv on tühi. Ega kiirteel kohe kinni ka ei saa pidada, nii sõitsimegi velje peal kõrvalteele. Kui vähegi kannatas jäime seisma, et asja uurida. Rehviga oli asi ühelpool, st see oli täiesti ribalateks, hea et velg korras oli ja tagavararatast meil muidugi ei olnud.

Võtmeg poltide kallale minnes jõudsin korraks õudusega mõelda, et kas need jubedalt roostes asjad üldse lahti tulevad, aga kartused olid asjatud, õnneks sisaldab Mazda pakiruum pikendatava varrega veljevõtit, mille sinna kunagi igaks juhuks panin, sellest oli palju abi.

Katkine ratas käes jätsime Kepsa, Mari ja Gerda käru valvama ja suundusime ise Tom-Tom-i poolt näidatud lähima remonditöökoja poole.

Hoolimata kasinast inglise keele oskusest sai mehhaanik rehvi nähes kohe aru mida me otsime ja saatis meid järgmisesse kohta edasi. Citroeni esindus kuhu me jõudsime pingutas kõvasti, aga ei saanud meid ikka aidata, sest puudus sellise mõõduga rehv. Kuna ma ise jäin välja Matut valvama, too tegi lõunauinakut, siis ei saanud ma ka nõuga abiks olla. Seadusega peab küll jah ühel teljel samasugused rehvid olema, aga meie olukorras oleks mõni teine lahendus ka sobinud.

Nüüd suundusime juba järgmise koha poole, kuhu geps näitas 10 km maad olevat. Aadress oli täpne ja tark abimees viis meid otse kohale, aga uksel tuli töömees võileiva ja kohviga vastu ja seletas meile, et terves Austrias on lõuna. Halb ajastus. Hea veel, et Itaalias ei juhtunud, nende siesta kestab ju 3 h. Proovisime küll veel mõnes kohas, aga loobusime üsna pea ja külastasime niisama kaubandust. See rehvi purunemine läks mulle 1200 eeki maksma, ostsin poest omale Scotti püksid, millele pamperssiga alukad sisse käivad :-)

Kell 1 olime rehvipoes kohal ja 50 euro eest saime 10 minutiga ratta korda.

Veidi ekslesime, kuid siis helistasime Kepsale ja küsisime küla nime, kuhu nad maha jäid, alles siis saime õige tee kätte.

Nagu arvata oli sai Gerty veel viimaseid hetki päikest võtta, meie saabumine lõpetas selle hetkega.

Ratas alla, käru taha ja nii ma tungi pealt maha sõitsingi. Kiirelt asjad peale ja nüüd proovisime uuesti koju jõuda.

Austriat pidi päris pikalt sõitma, Insbruck, Salzburg ja Viin olid suuremad linnad, millest möödusime. Termomeeter näitas pidevalt üle 30 kraadi, kui peatusime siis oli üsna ehmatav jahedast autost väljuda.

Kogu sõit käiski tankimisest tankimiseni. Midagi olulist ei meenugi, Tšehhi ja Slovakkia sai ka jutiga läbitud. Bratislava kolle eeslinn, nagu lasnamägi kuubis.  Veidike tekitas kahtlusi pimedas mööda Slovakkia, või oli see hoopis Tšehhi, mägiteed kurvitada, aga peale mõningast teadmatust jõudsime lõpuks ikka Poola.

Poolat ootasime vaid ühtusöögi pärast, hirmus fassolka isu oli. Pidime mitmes kohas küsimas käima enne, kui leidsime koha, kus sai kaardiga maksta ja isegi meie poolt soovitud supp oli menüüs.

Täis kõhuga oli kohe parem edasi kimada. Otsustasin, et sõidan Varssavi ise ära, siis puhkan veidi, täpselt nii tegingi. Kusagil pärast Poola pealinna kobisin tagaistmele, aitab küll selleks korraks. Väljas hakkas juba valgeks minema.

Ega see uni ei tule kohe käsu peale, aga midagi ma ikka suikusin, kuni Lomžas tankimiseks peatusime. Kusagil jookseb mulle mälukas sisse, aga hommikust sõime juba baltikumis.

Edasi sõitsin juba ise, kuni lõpuni välja. Kardetud kurjade ja riigikassat täitvate läti politseinike kätte me ei jäänud, ega ei andnud põhjust ka.

Kepsa sai esimesena koju, meie pidime veel Võruni kannatama.

Ega pikutamiseks ikka aega ei jäänud. Seni kuni asjad maha said ja uued kotid kokku, mis laagrisse kaasa võtta vaja, seni saigi kell 7 ja asusime Nelijärvele teele. 3 h veel sõitu ja meie pere sai oma 38 h järjest auosõitu kätte. Muide ma panin veel kitarriga kella poole viieni välja, siis sundisin end magama, muidu järgmine päev veel hullem. Mõnus reis oli. Loodan, et maja ehitus ei võta kogu aega ja saab tuleval aastal ka midagi sellist teha.

12. päev - Viimased tõusumeetrid.

Olgugi, et Silver lubas kaua magada ja sõitma minna siis, kui tahtmine tuleb, olime siiski juba 9 ajal jalul ning peale hommikusööki sättisime minekule. Me saime aru küll, et Silver vältis sauna tulemist ja seetõttu ei tahtnud normaalsel ajal tagasi jõuda, aga me ei hakanud seda ütlema :-)

Tahtsime kindlasti enne sauna poes ära käia ja kõik vajaliku kojusõiduks ära osta ning seejärel vähemalt 2 korda blokksaunas käia.

Alustasime rattateel ja kusagil viiendal kilomeetril keerasime otsa mäkke. Alguses veidi maastikul ja siis sõiduteel mööda asfalti hakkas tee üles kruvima. Mul oli plaanis teha jõuintervalltreening ja seega leppisime kokku, et ootan üleval teised järgi. Olen kodus Räpo mäel teinud 6 minutilist suure kadentsiga, neljandas pulsitsoonis intervalli, esimesed 3 minutit istudes ja teise poole püsti ja siis 4 minutit taastumist, st mäest alla tagasi ja kõike uuesti korrates. Päris mõnusalt võtab kintsud paksuks. Siin aga oli eriti mõnus, sest ei pidanud tagasi alla uhama. 3+3 minutit intervalli ja siis hops kett grannyle ja 4 minutit rahulikult taastudes edasi. 

6 intervalliga jõudsin üles, siis sõitsin teistele vastu ja sain veel ühe laksu teha.

Üleval teatas Silver, et tõusta on veel omajagu ja juhtis meid kivisele laskumisele. Veidi maad alla ja seejärel sõitsime uuesti maanteele. Ilm hakkas enda koledamat poolt näitama ja meie Kepsaga otsustasime, et viimane sõit ei ole see, kus tahaks läbivettinuna piinelda ja keerasime koju tagasi. Silver otsis ikka põhjuseid, et mitte sauna tulla ja jätkas üksi :-)

Tee kuhu me jõudnud olime, oli tegelikult sama, mida mööda me alguses tõusu alustasime, aga me keerasime mingist tunnelist möödasõiduks veel ülespoole.

 Nüüd kui vihm kuklas ei huvitanud küll kedagi, et tunnelis pole ratturid teretulnud, põrutasime täiega läbi. Laskumisel õrritasime veel ühte mersuvenda, kel hinge ei mahtunud, et ratturid vägisi mööduda tahavad :-)

Natuke saime ikka märjaks ka ja kui koju jõudsime oli sadu möödas ning kole taevas kadunud. Päike tuli välja ja sõidu katkestamine tundus küll tobe, aga seda rohkem aega jäi pakkimisele.

Pesime rattad puhtaks ja ma sättisin need kärusse ära.

Bruneckisse poodi sõites tegime linnas suurema ringi ja leidsime, et meie lemmik supermarket SuperTip pole linnas ainuke, aga on siiski kõige suurem ja peale kogemata leitud rattapoodi, kus muidugi midagi peale suurte hindade polnud, suundusimegi omaks saanud kauplusesse ostuorgiale.

Oi kuidas mulle meeldis, et meil käru taga on, ei pea muretsema, et kuhu me kogu kauba paneme, või kui palju see kaalub. Veinid, mis jäid alla 2 euro rändasid kohe korvi. Hispaaniast tulles ei saa kunagi õlut kaasa võtta, sest lennukis on niigi kaaluga jama, parem siis juba veini võtta, aga siit sai paar kasti õlli ka kaasa haaratud. Forst, kui kohalik staar laiutas kõige rohkem ostukärus. 0,66 l pudel maksis 0,79 senti, mis teeb meie rahas 12,30. Pole paha ju.

Mustad spagetid, parmesani jm kohalikku kraami rändas ka alko kõrval kärusse ja 65 eurise arvega lasti mind kassast läbi. 

Kell pressis peale, kiirustasime, et kuuesele seansile sauna jõuda. Lõpp läks küll jooksuks, aga saime täpselt parajal hetkel tagumikud lavale toetada, kui tuttav habemik lumepallidega toimetama hakkas. Abiliseks oli mingi noormees, kes alati enne, kui midagi tegema hakkas, sai habemikult juhtnöörid. Mari oli oma kriibitud puusa ja käsivarrega riskinud ka sauna tulla ja pidi nüüd enne lõppu jalga laskma, sest veidi hakkas ikka kipitama.

Lumepallidega alanud etendus lõppes meile üllatuseks vihtadega. Tõsi, see leil meie mõistes vihtumiseks ei sobi, aga vahelduseks oli hea. Kuna ma istusin umbes lava keskel ja mehed hakkasid kahelt poolt vihtadega tulema, kes soovis see keeras selja ette ja sai sahmaka kätte, siis peale noormehelt saadud vihtlemist keerasin ka habemikule selja. See valas mu nüüd korraliku sähvimisega üle, rahvas plaksutas ja ergutas kaasa.

Pettumus oli see, et pärast basseini ei jagatudki midagi.

Mari vahetas Gerty välja ja läks Matut hoidma, me seni käisime ja töllerdasime niisama ringi, kükitasime norra saunas ja järgmisel täistunnil olime jälle platsis.

Habemikul oli täna tihe graafik, tea kuidas ta jõuab nii pidevalt. Samas, nad kahe seansi vahel muud ei teinudki, kui vedelesid basseinis.

Habemikule oli nüüd seltsiks ka üks mees käreda muusika kolmikust ja see muutis šhow jälle teistsuguseks. Üks tegutses rahulikult ja vaikselt, teine samas lisas sellele särtsu. Vihtasid polnud, aga lipp käis üsna agaralt ringi ja mulle tundus, et kolmandat seanssi ma küll välja ei kannataks.

Tee pärast basseini oli super, selle järelmaitset tundis veel tund aega hiljem. Ega me kaua mõnuleda ei saanudki, Silver oli kodus näljas.

Pakkimine pärast õhtusööki võttis omajagu aega, aga lõpuks sai käru kokku ning TdF -i päevakokkuvõtteks saime kõik teleka ette. Tõsist huvi pakub tänavu, mida Astana siis plaanib, kellele kaardid paneb? Karta on, et Contadorile, aga meie kõik hoiame vanakesele Armstrongile pöialt, tubli on. Tal võiks vabalt Legstrong nimeks olla :-)

Kuna perenaine tuleb hommikul kell 9, siis väga vara ei pidanud tõusma ja ega meil koju väga kiire ka pole, vaid meie pere peab reede õhtul juba Nelijärvel olema. Tore oleks enne sinna minekut paar tunnikest puhata. Viimane öö maailma mugavamas voodis võis alata. Head ööd.

11. päev - Veneetsia

Tom Tom andis kiireima marsruudi Veneetsiasse 

mööda kiirteid ja lühima variandiga tuli vahe üle 100 km. Veidi üle 300 km tuli sõita ja selle läbimiseks võis kuluda 4 h.

Ärkasime vara, tegime kiire hommikusöögi ja asusime teele.

Hommikuti on teel tohutu sagimine, aga kuna olen kohaliku liiklusega juba harjunud, siis see erilist meelehärmi ei tekita, mulle see stiil isegi meeldib.

Autostradal saime täna eriti pikalt uhada, pea kogu trass jäi kiirteele. Kiiresti sai edasi küll, aga midagi erilist ei meenu ka seoses selle sõiduga, puhas uhamine.

Kell tiksus 11 kandis, kui liiklustihedus andis märku, et midagi suurt on saabumas. Viidad näitasid ka sihtkohta üha vähem maad. Tuli kiirteelt maha keerata.

Sel korral asi mõne euroga ei piirdunud, kohalikku kukrusse tuli jätta 10 raha, see oli siis kiiruse hind.

Hakkasin varakult ringi vaatama, et saaks auto kuhugi tasuta parklasse jätta ja siis rongiga linna sõita, nagu reisijuht õpetas, aga need vähesed kohad, mis näha olid, olid paksult täis pikitud. Liikusime aina edasi ja järsku olime sillal, kust tagasiteed ei olnud, uhasime täiega linna sisse. Muidugi kaugele me ei saanud, kohe pärast silda suunati liiklus paremale parkimismajja, sinna auto jätsimegi.

Kiiresti tabasime süsteemi ära ja otsustasime jala linna kõmpida, sest muud variandid tundusid kallid ja mõtetud, kuna tegemist on vaid paari kilomeetrise retkega.

Parkimismajast väljudes sai kohe selgeks, et riided on üleliigsed, aga kuna paljalt käia pole viisakas, siis lasin vaid särginööbid lahti. Termomeeter näitas +49 päikese käes.

Teine vaev oli Matu, kes ise käia ei viitsinud ja nii tuli meil Gerdaga teda vaheldumisi tassida, lapsevanema rõõmud.

Üsna kiiresti saime aru, et peatänavad on turistide poolt ülerahvastatud ja hakkasime väikseid kõrvaltänavaid tuulama, Silver gepsuga ees ja Gerty kaardiga taga. Mingil hetkel istusid mõlemad peadpidi koos ja otsisid järge, nagu kaasaeg ja kiviaeg said kokku.

Nägime linna varjatumat poolt, kus põrandapesuvett õue visati ja tavainimesed oma paatidega igapäevaelu elasid. Naljakas seik oli, kui üks mees oma päramootoriga paadiga mööda sõitis, mootorile oli Ibrahimovchi särk peale tõmmatud. Põhilist imestamist ja vaatamist pälvisidki erinevad naljakad tänava-, paadi- ja poenimed. Näiliselt paksu kivimassi sees on linnas peidus ka tõelisi oaase, kus rohelust on omajagu ja hoolikalt kujundatud ja hooldatud aed laseb hetkeks äragi unustada, et ümberringi on vesi.

Juba omajagu ringi vaadanuna hakkas kõht tasakesi korisema, tuli leida kohake kus moonakott avada. Restoranidesse ei hakanud ronimagi, hinnad polnud küll nii kõrged nagu reisijuht kirjeldas, aga ikkagi tuli odavam kaasavõetud võileibu mugida. Ühe paadisilla lähedal saimegi trepile istuda ja võileivad koos õllega vahetasid aadressi.

Kuna linnale oli ring peaaegu peale tehtud, siis hakkasime vaikselt parkimismaja suunda hoidma. Vaatasime kuidas konaljeerid osavalt oma sõidukitega ringi käisid ja soetasime mõned meened äärelinna pudipadiputkadest. Muide, peatänavaga võrreldes olid kapimagnetid jms oluliselt odavamad.

Õnneks avastas ka Matu, et joosta on palju vahvam ja silkas omal jalal ringi, olid tal ju paaril korral jalad ära surnud kukil olles. Oi seda nuttu siis.

Mul tegid varbavaheplätud veidi piina, oleks pidanud ikka mingid toekamad käimad jalga panema.

Tagasiteel nägime kuidas mingi vanatädi suht käidavas kohas lihtsalt maha kükitas ja karu ära tappis, külma kõhuga tiris püksid üles ja lahkus, häda ei anna häbeneda :-)

Parkimismaja lähenes liiga aeglaselt, oli tahtmine jooksma pista ja autoni silgata, et istuma saada ja keha maha jahutada, väsimus oli kontides.

Parkimistasu jäi kuhugi 200 eegu kanti ja linnast väljasõiduga polnud ka probleeme, sest mujale polnud ju võimalik sõitagi.

Panime nüüd gepsu lühima teekonna, aga ei keelanud kiirteid ja ülla-ülla, tee sai 100 km lühem ja sõiduaeg jäi ka sarnaseks. Siit õppetund tulevikuks, alati kõik mudelid järgi proovida ja vahetult enne sõitu asi üle kontrollida, sest aparaadi loogika suudab ka otsustada, kas linnas, mis ette jääb on tipptund või rahulikum aeg. Vastavalt sellele saab teekonda valida.

Tee mida mööda nüüd sõitsime oli palju huvitavam, aga samas ikka piisavalt nobe, kodu lähenes jõudsalt ja kui poleks enne Villabassat pidanud ummikus seisma, siis oleksime isegi

kiiremini koju jõudnud. Keegi oli oma Seat Inca üle katuse keeranud ja kogu liiklus seisis seetõttu pea terve tunni. Koos selle jokutamisega jõudsimegi nii koju nagu Tom Tom ennustas, nagu oleks ta seda avariid ette näinud :-)

Kuna TdF-l oli puhkepäev, siis vaatasime Wild Hogs-i, kus John Travolta, Martin Lawrence, Tim Allen jt rahvast naerutasid. Loomulikult hävitasime mõned õlled ja veinid selle käigus :-)

Homme on viimane päev ratast sõita, Silver on tapvalt pika sõidu ettevalmistanud, igatahes tõusumeetreid pidi korralikult tulema, eks näis.

10. päev - Stelvio Pass

Ega mingit erilist vajadust kaua põõnata ei olnudki, aga veidi oleks võinud veel lesida ja eelmise päeva katsumustest taastuda, kuid võta näpust, vaja ikka kuhugi turnima minna jälle. Hommikusöögi järel panime rattad peale ja keerasime nina põhja poole. Stelvio, meie sõidu sihtpunkt, peaks olema kõrgeim punkt Itaalias, kuhu maantee läheb. Sama mäe ületab ka kohalik ülemaailmselt tuntud velotuur Giro d' Italia ja tee, mis sinna kulgeb kuulutasid Top

 Gear-i mehed euroopa parimaks ja huvitavamaks. See oli ka kõik, mis me sellest kuulnud olime, kui mitte unustada fakti, et sama maanteelõik jättis meid ilma Multivanist, kuna peremees kärsatas seal siduri ära ja oskas pidurikettad kõveraks kuumutada. Eks ma veidi kartsin ka, et sama ka minu Mazdakest tabab, aga uudishimu oli hirmudest üle.

Valisime gepsust kiireima kohalejõudmise variandi ja see viis meid kohe autostradale, mille kasutamine loomulikult maksab. Läbi väravate sõitmine loomulikult ei maksa midagi, aga kiirteelt maha keerates kollekteeritakse vastavalt läbisõidule maksu. Meie kihutasime umbes 50 km ja selle eest taheti 3 euri, polnudki nii hull. Edasi langes kiirus oluliselt, sest kitsas tee kulges läbi külade-linnade ja möödumine aeglasematest sõidukitest polnud alati võimalik.

Tom Tom küll ei tundnud sellist kohta nagu Stelvio Pass, aga pruunid teeviidad juhatasid meid kenasti edasi.

Kui tundus, et tee hakkab lõplikult tõusma, peatusime kinni ja tõstsime rattada maha. Vahetasime riided ja alustasime vaikselt liikumist. Eelnevalt nähtud tohutud MNT ratturite hordid panid mõtlema, et oleme kindlasti naerualused oma metsaratastega, mis pealegi olid veidi mudased eilsest sõidust, aga polnud asi nii hull ühti, leidus ka maastikurattureid.

Kuigi alustasime rahulikult jäid enamus ülesse pürgijaid meile varsti jalgu. Vahetasin hommikul ketti ja kasutasin hoolega ülekandeid, et hambaid mitte rikkuda. Gerty koos lastega sõitis autoga veidi edasi ja ootas siis meid järgi. Tee muutus üha kurvilisemaks ja kitsamaks, liiklus oli pidevalt tihe. Kusagil poolel maal, kui Gerty oli just sooritanud eduka manöövri ja möödunud vastutulevast metsaveoautost, oli ta olukorrast ise nii jahmunud, et tahtis katkestada. Sain ta ikka nõusse, andsin mõned nõuanded, kuidas käituda, kui taas kitsas kohas

midagi sellist juhtub. Piisab ju vaid peatumisest ja lasta vastutuleval juhil kõik ise ära teha. Nii ta minema sõitis.

Päike oli zeniidis ja varju polnud kusagilt saada, natuke leevendas üha kargemaks muutuv tuul, tõusime ju ikka päris kõrgele. 

Alguses arvestasime, et 10 minutit ja 100 tõusumeetrit, aga sellest graafikust saime peagi märkamatult ette. Silmasime tee ääres söögikohti, kuhu tagasi tulles sööma minna, paljud meelitasid just rattureid reklaamidega. Palavus tappis ja vedelikku kulus palju, aga Gertyt polnud kusagil, ka ei olnud pikalt enam teeääres veevõtu kohta, kus torust pidevalt vett vulises. Kartsin juba, et nad on tippu ära sõitnud ja meid siia kuivale jätnud, aga kusagil 2300 meetri peal merepinnast seisis Mazda ja perekond ootas pikisilmi. Kõrval vulises mööda kiviseina vesi alla, sinna oma londid surusimegi, täitsime ka pudelid.

Mari oli emale näidanud kuhu tee lõpuks jõuab ja see võttis kõrgust kartval pereemal jalad nõrgaks ning pani pea pööritama, edasi sõitmisest ei saanud enam juttugi olla.

Kuna mina tippu pürgimisest loobuda ei tahtnud, siis panin ratta katusele ja sõitsin otse üles. Parkisin auto ära ja kihutasin rattaga alla. Nagu Mallorcalgi, sai ka siin autodest kiiremini rattaga alla, kuigi mõni tegi suuri pingutusi, et see nii ei oleks.

Mari ja Kepsa ootasid mu ära ja kui pidurid olid veidi jahtunud hakkasime taas üles ronima. Maril oli kavas 1,5 h jooks ja nii ta siis sörkis meil kõrval. Kuna granny tahtis ka uue ketiga harjuda, siis kulutasin seda ja hoidsin kiiruse all. Tee vingerdas enne lõppu ikka eriti ägedalt, kunagi on keegi hirmsa töö ära teinud. Mõned minutid üle tunni ja saimegi üles. 

Tipus olid mõned hooned, kus nii restoranid, kui ka hotellid olemas. Lisaks sõitis tõstuk kõrval

mäerinnakust veel kõrgemale, kus laius tõsine lumi, mõned mehed tulid sealt mäesuuskadega alla. Väidetavalt treenib Šveitsi suusakoondis seal tulevaseks talveks, aga me ei hakanud sinna minema, aega oleks liialt palju kulunud.

Poseerisime selleks ettenähtud poodiumil, üks taat andis selleks isegi karika meile kätte ja loomulikult ronisime parkla servas oleva lumehunniku otsa. Lumi tundus suveriietes viibides nii karge ja külm, käsi surises pikalt, kui tüki käest panin.

Tegime ühes restoranis korraliku söögi, kusjuures Gerty otsustas kiirtoidu kasuks ja hävitas ühe kohalikus stiilis valmistatud hamburgeri. Matsutas ja kiitis.

Väike suveniiriturg ahvatles ka oma pakutava nodiga, puistasime selle korralikult läbi. Mina otsisin juba võistlusest saati omale rattasärki, aga enamasti põlgasin hinna pärast ära, 40 euri on särgi eest palju. Taat selgitas küll, kui hea materjal on, aga kuuldes mis hinnaga ma oma särgi sain lisas vaid, et tollel pole Stelvio sümboolikat peal. Eks ta õige ole, aga ma ei läinud ikkagi liimile.

Olin ammu omale alpikella tahtnud, et sellega suusavõistlustel kolistada ja kuna siin oli valik päris suur, siis ostsingi ühe keskmist kasvu kolistaja ära. Nüüd võivad kohalikud lehmad rahulikult edasi kolistada, ma neid tülitama ei tule. Tegin mägedes sõites nalja, et pätsan mõnel lehmal kaelast ära selle kella.

Külmkapimagneteid oleme ka alati mälestuseks ostnud, erand polnud ka siin.

Kell oli armutult lennanud ja nii hakkasimegi alla liikuma. Ei tea kuidas Indrek oma Multivaniga sealt alla tuli, aga mul küll mingeid probleeme polnud, täitsa huvitav oli.

Autostradal vajutasime isuga, sest oli vaja veel Brixenisse poodi jõuda. Esimesena jäi jalgu EuroSpin ja sinna sukeldusimegi. Süvenesin just õlleriiulisse, kui müüjad hakkasid siblima ja meid välja keelitama. Tuli välja, et pood suletakse kohe. Alguses mängisime küll klienti, kes on kuningas, aga müüja käis nagu kuri kärbes kõrval ja nii tuligi kassa juurde suunduda. Leib ununeski võtta. Tagatipuks ei saanud poes kaardiga maksta ja ma jätsin hüvasti oma viimase sulliga. Otsustasime, et külastasime seda poodi viimast korda. Mul jäi küll kripeldama UNI nimeline õlu, mis oli alkoholivaba ja oleks sobinud Treblale kingituseks. Kuna enamus asju oli olemas, siis sõitsime ära koju. 

Silver jõudis juba ka helistada ja muretseda. Keerasime mingi toidu kokku ja pidasime plaane homse osas, sest mõte oli ikka Veneetsias ka ära käia. Mõtetu koht küll, aga olla 200 km kaugusel ja sinna mitte minna tundus veel mõtetum. Järjekordselt tuli varakult tõusta, seega tuli ka varem voodisse heita, aga ega kohustuslikud vein ja TdF ära ei jäänud, tähtsad asjad kõigepealt.

9. päev - Sitaralli II

Hommikul ärkasin ilma kellata üles ja hakkasin ilma igasuguse hiilimiseta siblima, sest kõik peale Silveri pidid ju üles ärkama. Esmajärjekorras keskendusin söögile ja siis varustusele.

Tavapärane kaerahelbepudru oli juba mitmendat hommikut menüüs, huvitav, et see ära ei tüüta, moosi sisse ja maitseb hää.

Matthiase ülesse saamisega oli veidi tegemist, aga saime ikka kogu kraami kokku ja rahva peale ning põrutasime Villabassa poole.

Tee oli tühi, vaid mõned ratturid kiirustasid mööda. Imestasime, et mida need mehed kiirustavad, endal pole punast numbritgi nagu mul.

Kuna Gerty pidi stardist San Candidosse edasi minema, siis sisenesime Villabassasse teiselt poolt, et tal hiljem lihtsam oleks. Tema jaoks keeruline oli veel seegi, et ta polnud sealpool varem käinud. Tom Tom abiks ja mõned juhtnöörid meie poolt, sellest peaks ju piisama.

Ilm oli karge, termomeeter näitas 7 kraadi. Vaatasin kõledusega kuidas mõned lühkaritega mööda sõitsid ja stardi poole juba sättisid. Enamus küll kandsid sääriseid ja varrukaid, lisaks igasugused vestid jms. Koukisin ka kotist ikka soojenduskreemi välja, aga kuna ootasin sooja ilma, siis sääriseid ei hakanud panema.

Varrukad ja vesti panin küll peale.

Umbes veerand tundi varem hakkasin liikuma, Kepsa start oli küll 15-20 minutit hiljem, aga ta hakkas ka stardipaiga poole sõitma. Peatänav, kust start anti oli suletud ja külgedelt lasti kõrvaltänavatest uus grupp jälle peatänavale, kui eelmine läinud oli.

Oma stardigrupini jõudmist võiks iseloomustada Kevade esimeste sõnadega: “Kui Vigurivänt stardipaika jõudis, oli stardikoridor juba rahvast täis.” Paarikümnemeetrine saba lookles veel väravatest välja ka. Slaavikallakuga elukooli algklassid läbinud inimesena leidsin ikka lahenduse ja hoolimata kesisest itaaliakeele oskusest suutsin ühele tüübile selgeks teha, et ta koomale võtaks ja mind üle aia sisse laseks. Plaan läksgi läbi ja leidsin end väravate vahel. Peagi ilmus keegi veel, kes end sisse smuugeldada soovis, aga itaallane oli nüüd juba palju tõrksam. Leidsin, et keskel on ruumi küll ja tõstsin ratta pea kohale ning panin end uues kohas maha ja tegin mehele ruumi.

Nüüd oli aega ringi vaadata ja teiste varustust piiluda. Enamus ikka hardtailiga, mõned üksikud fullyd, aga nonde juhid olid väga matkajate moodi riides. Kohe hakkas ka üsna soe, kuumad kehad olid tänava soojaks kütnud. Võtsin vesti ära ja panin taskusse. Sel korral ära ei andnud, sest Salzkemmergutis, kui järsku sadama hakkas sain vesti puudumist kõvasti kahetseda, laskumistel oli parajalt külm.

Stardipaugu järel läks parajalt aega enne kui liikuma sain, kellelgi ei olnud eriti kiiret. Rada lookles korraks majade vahel ja siis paistis esimene tõus juba pikalt kätte. Mind pani tõsiselt imestama, kui kõrgel esimesed juba olid. Mul kulus sinna sõitmiseks 10 minutit.

Kuna naised said vabalt valida, millisest stardigrupist alustada, siis ei jätnud nad seda kasutamata ning ronisid esimesse. Kohe esimestel meetritel oli tegemist, et neist mööda saada, mõned sõitsid lausa kõrvuti ja ajasid juttu. Kasutasin kõvasti heinal sõitmist, sest asfaldil ei mahtunud mööduma. Midagi tagasi ei hoidnud, lootsin laskumisel ära taastuda. Kui umbes pool tundi oli sõidetud hakkasid tekkima mingid kindlad näod, kellega ühes rütmis sai edasi liigutud. Täitsa koos ei sõitnud, sest mõnele istub laskumine rohkem, mõnele tõus, teine liigub üldse tasasel nobedasti, aga kui keegi ikka silmapiiril, siis see ikka motiveerib pingutama. Minu üllatuseks ei olnud ma üldse kehva tõusudel, pigem tehti vahet hoopis laskumistel, aga need vahed sai tõusul jälle kinni sõidetud.

Tund sai juba sõidetud ja ma pigistasin omale batooni kõhtu, lisaks veid aja möödudes ka lõuatäie geeli. Ei läinudki palju mööda, kui gaasid hakkasid kõhus möllama. Ühe peeretuse ajal tundus nagu asi väljus varrega ja ma ei saanud enne rahu, kui peatusin ja vaatasin järele :-) Õnneks oli tegemist valehäirega. Siiski oli liikumine juba häiritud.

Läheduses liikusid ka 2 naist. Ühel olid nii lihaselised jalad, et need oleksid igat meest kaunistanud. Oligi teine tõusudel terava minekuga, aga laskumistel paras koba, mida tehnilisem seda rohkem. Igatahes San Candidosse sain koos nende daamidega, lisaks veel mõned isased. Kuna all oli vaja mõned kilomeetrid tasast uhada, siis hoidsime kokku.

Linnas olevas TP-s silmasin juba eemalt Mari mütsi ja valmistusin midagi haarama. Kuna geeli eriti polnud kulunud, siis võtsin uued pudelid ja valmistusin uut mäge ründama.

Elmo oli mäetipu nimi ja kõrgust teisel üle 2000. 14 km tõusu, seda sõitsin 10 minutit üle tunni. Lõpp oli järsk, nagu Kepsaga läbitud treeningutest juba mainisin ja nagu ettearvatult mainisin ei olnud see sadulas sõidetav, kõndidagi oli raske, sest pinnas oli lahtine.

Tipus mängis orkester ja rahvast oli parajalt, sest mäepilet oli sel päeval odavam nendele, kes rajal. Ma sain ka selliseid kuponge 2 tükki, aga peret üles kupatama ei hakanud, neil niigi palju tegemist orienteerumisega.

Laskumisel läksid kiirused aina suuremaks ja sel korral käis spido juba üle 70 ära. Jõudsin taas lihaselisele tädile järgi, teise olin kusagil lamedamal osal maha raputanud.

See osa, mis Kepsaga vahele sai jäetud osutus ikka parajaks pirakaks tõusuks. Selles mõttes, et oli järsk ja lahtise pinnasega, pealegi kitsas.

Üks tibidest sõitis seda nii kadestamisväärse osavusega, et pidin silmi peitma, kui temaga samal ajal tippu jõudsin ja rahvas talle aplodeeris. Tegi paraja vahe tagasi. Loomulikult läksin laskumisel taas omateed.

Gerda oli all veidi valesti rehkendanud ja ma pidin magusa hoo maha pidurdama, et asju kätte saada, aga kohe algas väike tõus ja seda tuli nüüd alustada nullist. Võtsin vaid jooki, pannkooki ei julgenud võtta, kuigi hommikul sai just selleks mõned küpsetatud. Kõht tegi ikka muret, aga seni vaid keeras sees.

TP-s haarasin kiirelt banaani ja kuna laual oli ohtralt coca coolat, siis jõin ka seda.

Edasi algas pea 30 km tõusu, millest tõsisema nurgaga oli viimane 10. Enamasti mööda jõesängi ja matkarada kulgev trass tõusis nii märkamatult, et raskema edasiliikumise võis vabalt ekslikult väsimuse kraesse kirjutada.

Mul hakkas juba siiber pidevalt nagu pommi otsas sõitmisest ja keerasin raja äärde ning ronisin võpsikusse. Korraga oli asi nii hull, et särgi luku takerdudes tundus, et enam ei jõua ja lasen end täis. Siiski õnnestus kõigest vabaneda ja edasi jälgisin juba 5 minutit, kuidas hordid mööda vurasid. Krt, kas nad passisid nurgataga ja ootasid hetke või. Igatahes langesin mehiselt, aga otsustasin, et poolikut tööd ei tee ja lahkusin metsast, siis kui kõik korras oli.

Edasi tarbisin vaid spordijooki, seega on nüüd selge, et selles viga ei ole. Endiselt on kahtlusalused coola maitseline geel ja energiabatoonid, mille realiseerimisaeg sai enne võistlust läbi. Aga kuna ma Dexali batoone olen juba aastaid muginud, siis jääb kahtlus ikka geelidele. Muidugi võib viga olla ka kõhus endas, eks uurib seda asja veel.

Hakkasin jõudasalt oma psitsiooni parandama ja viimase 10 km pikkuse tõusuga saingi 7 mehest mööda. Sellel tõusul oli ka lõiguke asfalti, kus sai püsti sõita, vähemalt mingi vaheldus.

Üleval kohtusin paari tegelasega kes ka finišhi poole teel olid, koos hakkasime kiiret laskumist mõõtma. Jõudsime isegi kahele veel järgi. Kummaliselt keeras üks mees järsku teelt maha singlile, aga kuna koonused olid teel ja rada paistis ikka edasi minevat, siis põrutasin asfalti mööda edasi. Nõnda sain taas paarist konkurendist lahti.

Mõned sajad meetrid allpool oligi rajaturva ja pidi vasakule kruusale keerama, tee jätkas langemist. Teadsin, et kaks tõusu veel on, aga nood on pigem meie mõistes mäed, siinsed olid kõik juba ületatud.

Enna Villabassat olid küll väikesed üllatused, mida me läbisõidul ei teadnud, aga need läksid mulle maksma vaid ühe koha, suurim kadu sai ikka metsa jäetud. Enne metsa minekut olin 90. nüüd lõpuks 137. Kohe peale lõpetamist pakutud arbuus oli parim igasugustest muudest asjadest, mida eales rattamaratoni lõpus pakutud on. Kartsin küll, et kõht võib sellisele asjale tormiliselt reageerida, aga see oli nii maitsev, et kugistasin lakkamatult. Ulatasin ka Gerdale läbi aia.

Läksin auto juurde, Gerty jäi Kepsat ootama. Kui istmesse maandusin oli enesetunne veel üsna näruna, istusin lihtsalt liikumatult ja nõnda hakkas veidi parem.

Kepsa tuli veid üle poole tunni hiljem, ajasin end ka üles ja käisime võistluskeskuses kiibi eest saadud šetooni rahaks vahetamas, sai 10 euri tagasi.

Kuna kell oli alles 3 päeval, siis läksime etteplaneeritult otseteed Cron4 veekeskusesse sauna. Sel korral liitus meiega ka Gerty ja kuna Maril polnud ikka veel puusal ja küünarvarrel nahka, siis jäi tema lastebasseini juurde Matut valvama.

Saunamehi oli sel korral lausa 3 ja musa oli nii kõva ja tempokas, et rahulikust saunas istumisest oli asi kaugel. Rahvas ergutas ja kiljus mis kole. Kohe alguses sai mingi vana, kes esireas liiga hooletult ette toetas, käterätiga vastu tatti nii, et plaks käis. Saunamees muretses pikalt, kas ikka kõik korras on.

Kui šhow läbi sai kisas rahvas ikka korralikult. Pärast basseini teed ei pakutud, see oli pettumus, sai vaid mingit maitsestatud porgandit, mis polnud ka muide paha.

Kõht oli parajalt tühi, seega rohkem passida enam ei viitsinud vaid kiirustasime pitsabaari, et midagi kaasa osta.

Baar oli mingite pilukate perefirma, aga valmistasid kõik kohapeal ja kiiresti. Jõudsime Kepsaga vaid ühed õlled teha, kui toit käes.

Kodus oli korralik pitsaorgia, seentega ja ilma, kalaga ja kalata, jäi hulga ülegi. TdF-i kokkuvõtte jõudsime ära vaadata, aga siis kolistasime küll magama ära, sest homme on plaanis minna Stelviosse 2760 m kõrgusele, loomulikult ratastega.

8. päev - Mari pingutab.

Täna pidi võistlustulle sukelduma meie klubi pesamuna Mari-Liis. Möödunudaastane kogemus Austrias näitas, et kiire algus mägedes võib hiljem kätte maksta ja selle teadmisega ka ettevalmistused said tehtud. Sel aastal lasin tal ka ratast veidi treenida, muidu pani vaid suusatrenni pealt.

Kõigepealt aga võtsime võistluskeskusest oma numbrid ja muu kama välja. Seda kõike oli omajagu. Kõige rohkem meeldis mulle, et Vaude oli välja pannud jooksukotid. Mu Mavicu omad on neljakandilised ja labased, aga need on ilusad ümara lõikega ja pehmendustega. Lisaks sai veel hunniku paberit reklaamide näol ja Enerviti staffi.

Turg ise oli mage, võrreldes Salzkemmergutiga, hinnad olid soolased ja pakkujaid vähe.

Kesklinnas, kus lastesõidu registreerimine toimus, saime Mari numbri kätte, mis muide oli ka kiibiga varustatud nagu põhisõidu numbridki. Sõitsime raja läbi ja ma pidin ikka korrlikult pettuma, sest õige rada oli üsna labane, sest kulges valdavalt mööda asfalti. Üks tõus oli ja vastavalt ka sama pikk laskumine kruusal, aga see oli ka kõik. Samas, parima selgitamiseks pole muud vaja, kui rada ja võistlejad.

Pikalt käis molutamine päris väikestega ja kohalikust keelest arusaamisega oli ka probleeme, aga lõpuks saime Mari õigele joonele. Start anti pärast sama vanuseklassi poiste starti, kes põrutasid rajale täpselt minut varem.

Mari tuli esimesele tõusule koos ühe kohaliku tüdrukuga ja sättis end vastutuulelõiguks ilusti tuulde. Hõikasin veel järgi, et istugu seal kasvõi terve ring, aga alla stardipaika jõudes nägin, et plika oli ikka vahe sisse sõitnud ja juhtima asunud. Kohalik tüdruk seiras 30 m tagapool.

Teisel ringil, kui tõus ja laskumine seljataga, ei tulnud Mari mitte esimesena, vaid kohalik tüdruk oli pikalt ees. Sain kohe aru, et midagi on

viltu ja kui Mari möödus, siis jõudis ta veel hõigata, et kukkus. Utsitasin veel tagant, et ärgu alla andku ja kihutasin tõusule ette. Seal oli juba selge, et esimest kohta ei püüa ja kolmas on ka kaugel, seega 2. koht oli vaja vaid vormistada.

Lõpus olin üsna pahane, sest sellel tühisel kallakul polnud küll mõtet sekundit poolitama hakata, aga loodan, et õppetund jääb meelde ja tulevikus kui tähtsamad stardid käsil, selliseid apse enam ei tule. Käsivars ja puus said küll ilusti ära tuunitud, sest naha äestas sealt maha, aga ta ise oli vapper ja kannatas puhastamise

 ilusti ära.

Autasustamine kestis ka terve igaviku, sest kõik osalejad said omale Vaude seljakotid ja seda ei osatud ju finišhis teha, jagati otse lavalt. Kui lõpuks kella 7 ajal Mari koti ja medali kätte sai läksime kohe pastapartyle, sest kõht oli üsna hõre. Krabasime kausid kuhjaga täis ja õgisime end kurguni täis. Silver juba helistas ja tundis muret, et kus me oleme. Rahustasin teda ja hakkasime tagasi sõitma.

Õhtusöögiks tegime veel veidi pastat ja näksisime ka tee kõrvale maiustusi. Mõned ettevalmistused oma hommikuse riietuse ja toidumoonaga ja märkamatult kiiresti vajus seltskond oma tubadesse puhkama. Hommikul ju vaja kell 5 ärgata.

7. päev - Silveri sabas.

Silver oli jahunud õhtusöögi juures mingist pikast laskumisest, ma ei süvenenud eriti ja kuna kohale toimetamiseks rääkisime pehmeks Gerda, siis tundus mõte mulle hea. Mingi laskumine ju ikka enne võistlust konti ei murra.

Kimasime Plose mäe poole, mis asub Brixeni kõrval ja mille nõlvadel ka suusakeskus asub. Kõigepealt suundusimegi tõstukite juurde, et äkki õnnestub end üles nihverdada ja palju ronimist jääb ära. 8 euri eest saigi trossi küljes olevasse kabiinikesse, kuhu üks mees rattaga vabalt sisse mahtus.

Üleval kogunesime ja suundusime tipu poole, kuhu oli veel oma 500 tõusumeetrit minna. Lõpuks jõudsime 2500 peale.

Ülevalt laius ilus vaade, sest ilm oli selge ja päikeseline, kogu ümbrus oli nagu peo peal.

Silver tõestas taas, et temaga koos ratast sõitma minnes on ratas takistavaks teguriks :-)

Kohe kui üles saime hakkasime alla kõndima. Just nimelt kõndima, sest nii äkiline ja kivine oli see nõlv.

Mõningase kõndimise järel läks nõlv lamedamaks ja sai kimama hakata. Tuli vaid vaadata, et matkajatega kokku ei põrkaks, neid oli ka seal hulgim.

Pidev kividel raputamine võttis käed üsna pehmeks.

Ühel laskumisel jäigi Kepsa järsku seisma, kuulsin vaid mööda kimades kuidas ta lausus:

”Ma puhkan”. Noh, kimasin mööda ja ca 100 m allpool. Kui Silverile järgi jõudsin, ootasime pikalt, aga meest ei tule ikkagi. Hõikamise peale kostus metsast vaid:”Kohe tulen”

Mind pani juba asi kukalt kratsima, et kas tõesti ei saa seda pisikest jupikest siis ära sõita, aga siis saabus lahendus. Kepsa jõudis alla ja küsis

 pumpa. Tal olevat hoopis kumm purunenud ja metsas tegeles ta lohvi vahetamisega. Ei tea kuidas ma siis nii kuulsin.

Kumm täis, põrutasime edasi.

Nüüd järgnes pikalt asfalti, mis lõpuks hakkas taeva poole kruttima ja lõpuks läks täitsa kruusaks üle. 12 km jooksul tõusis tee terve kilomeetri vertikaalis. Seda oli võistluseelseks ajaks juba liiast. Aga kuna siia saigi tuldud rohkem lõbu pärast, siis tühja sellest.

Ülevalt alla sõites alles lõbu algas. 11 km puhast laskumist, millest 95 % korralikku MTB klassikat. Juurikad, kivid jms. Kusagil poole peal jahutas Silver veega kettaid, mis susisesid kõvasti.

Koju jõudes olime läbi, aga rahul, elamus oli korralik.

Olin paari päeva eest teinud kana lihale keefirimarinaadi(keefiri asendas muidugi maitsestamata jogurt) ja see oli nüüd parajalt laagerdunud, ajasime õhtusöögiks vardasse. Silveri õpetasime Mariga sibulat ja küüslauku grillima ja Gerda keetis koorimata kartuleid. Õlut ja silo kõrvale ja magu sai jälle silmini täis. Õhtune tee ja TdF, uni tuli jälle magus. Homme on Mari tõehetk.