Kodutee (13-14. päev)

Kõik suuremad pakid said õhtul juba kärusse paigutatud, seega nüüd polnud muud, kui maja üle anda, autosse istuda ja tuld.

Perenaine jäi veidi hiljaks, see on nendel tavaline, kunagi pole kuhugi kiiret. Saime jälle parajalt kiita, et kõik korras oli, täitsime mõned abkeedid ja jätsime hüvasti. Pildile ta korralikult ei jäänudki, peitis end nurka.

Harjumatu oli jälle käruga sõita, vahepeal sai ilma ära harjutud. Olgugi, et lugesime mingist brožüürist, et Itaalias tohib käruga vaid 70 km/h sõita, ei hakanud mökutama ja põrutasime üldise liiklusvooluga kaasa. Palju Itaaliat polnud, saime paagi täis tankida ja peagi olimegi Austrias. Külma kõhuga jätsime ka siin kiirteemaksu maksmata, rikas riik, saavad ilma meie panuseta ka hakkama.

Üksluine sõit, päikeseline hommikupoolik, kõik tundus korras. Ei tea, kas süüdi oli see, et käimas oli reisi 13. päev või hoopis see, et rehv oli poolpidune juba kodunt lahkudes, igatahes tundsin korraga mingit vibra. Keerasin peeglit veidi ja sain Silverilt kinnituse, et rehv on tühi. Ega kiirteel kohe kinni ka ei saa pidada, nii sõitsimegi velje peal kõrvalteele. Kui vähegi kannatas jäime seisma, et asja uurida. Rehviga oli asi ühelpool, st see oli täiesti ribalateks, hea et velg korras oli ja tagavararatast meil muidugi ei olnud.

Võtmeg poltide kallale minnes jõudsin korraks õudusega mõelda, et kas need jubedalt roostes asjad üldse lahti tulevad, aga kartused olid asjatud, õnneks sisaldab Mazda pakiruum pikendatava varrega veljevõtit, mille sinna kunagi igaks juhuks panin, sellest oli palju abi.

Katkine ratas käes jätsime Kepsa, Mari ja Gerda käru valvama ja suundusime ise Tom-Tom-i poolt näidatud lähima remonditöökoja poole.

Hoolimata kasinast inglise keele oskusest sai mehhaanik rehvi nähes kohe aru mida me otsime ja saatis meid järgmisesse kohta edasi. Citroeni esindus kuhu me jõudsime pingutas kõvasti, aga ei saanud meid ikka aidata, sest puudus sellise mõõduga rehv. Kuna ma ise jäin välja Matut valvama, too tegi lõunauinakut, siis ei saanud ma ka nõuga abiks olla. Seadusega peab küll jah ühel teljel samasugused rehvid olema, aga meie olukorras oleks mõni teine lahendus ka sobinud.

Nüüd suundusime juba järgmise koha poole, kuhu geps näitas 10 km maad olevat. Aadress oli täpne ja tark abimees viis meid otse kohale, aga uksel tuli töömees võileiva ja kohviga vastu ja seletas meile, et terves Austrias on lõuna. Halb ajastus. Hea veel, et Itaalias ei juhtunud, nende siesta kestab ju 3 h. Proovisime küll veel mõnes kohas, aga loobusime üsna pea ja külastasime niisama kaubandust. See rehvi purunemine läks mulle 1200 eeki maksma, ostsin poest omale Scotti püksid, millele pamperssiga alukad sisse käivad :-)

Kell 1 olime rehvipoes kohal ja 50 euro eest saime 10 minutiga ratta korda.

Veidi ekslesime, kuid siis helistasime Kepsale ja küsisime küla nime, kuhu nad maha jäid, alles siis saime õige tee kätte.

Nagu arvata oli sai Gerty veel viimaseid hetki päikest võtta, meie saabumine lõpetas selle hetkega.

Ratas alla, käru taha ja nii ma tungi pealt maha sõitsingi. Kiirelt asjad peale ja nüüd proovisime uuesti koju jõuda.

Austriat pidi päris pikalt sõitma, Insbruck, Salzburg ja Viin olid suuremad linnad, millest möödusime. Termomeeter näitas pidevalt üle 30 kraadi, kui peatusime siis oli üsna ehmatav jahedast autost väljuda.

Kogu sõit käiski tankimisest tankimiseni. Midagi olulist ei meenugi, Tšehhi ja Slovakkia sai ka jutiga läbitud. Bratislava kolle eeslinn, nagu lasnamägi kuubis.  Veidike tekitas kahtlusi pimedas mööda Slovakkia, või oli see hoopis Tšehhi, mägiteed kurvitada, aga peale mõningast teadmatust jõudsime lõpuks ikka Poola.

Poolat ootasime vaid ühtusöögi pärast, hirmus fassolka isu oli. Pidime mitmes kohas küsimas käima enne, kui leidsime koha, kus sai kaardiga maksta ja isegi meie poolt soovitud supp oli menüüs.

Täis kõhuga oli kohe parem edasi kimada. Otsustasin, et sõidan Varssavi ise ära, siis puhkan veidi, täpselt nii tegingi. Kusagil pärast Poola pealinna kobisin tagaistmele, aitab küll selleks korraks. Väljas hakkas juba valgeks minema.

Ega see uni ei tule kohe käsu peale, aga midagi ma ikka suikusin, kuni Lomžas tankimiseks peatusime. Kusagil jookseb mulle mälukas sisse, aga hommikust sõime juba baltikumis.

Edasi sõitsin juba ise, kuni lõpuni välja. Kardetud kurjade ja riigikassat täitvate läti politseinike kätte me ei jäänud, ega ei andnud põhjust ka.

Kepsa sai esimesena koju, meie pidime veel Võruni kannatama.

Ega pikutamiseks ikka aega ei jäänud. Seni kuni asjad maha said ja uued kotid kokku, mis laagrisse kaasa võtta vaja, seni saigi kell 7 ja asusime Nelijärvele teele. 3 h veel sõitu ja meie pere sai oma 38 h järjest auosõitu kätte. Muide ma panin veel kitarriga kella poole viieni välja, siis sundisin end magama, muidu järgmine päev veel hullem. Mõnus reis oli. Loodan, et maja ehitus ei võta kogu aega ja saab tuleval aastal ka midagi sellist teha.

12. päev - Viimased tõusumeetrid.

Olgugi, et Silver lubas kaua magada ja sõitma minna siis, kui tahtmine tuleb, olime siiski juba 9 ajal jalul ning peale hommikusööki sättisime minekule. Me saime aru küll, et Silver vältis sauna tulemist ja seetõttu ei tahtnud normaalsel ajal tagasi jõuda, aga me ei hakanud seda ütlema :-)

Tahtsime kindlasti enne sauna poes ära käia ja kõik vajaliku kojusõiduks ära osta ning seejärel vähemalt 2 korda blokksaunas käia.

Alustasime rattateel ja kusagil viiendal kilomeetril keerasime otsa mäkke. Alguses veidi maastikul ja siis sõiduteel mööda asfalti hakkas tee üles kruvima. Mul oli plaanis teha jõuintervalltreening ja seega leppisime kokku, et ootan üleval teised järgi. Olen kodus Räpo mäel teinud 6 minutilist suure kadentsiga, neljandas pulsitsoonis intervalli, esimesed 3 minutit istudes ja teise poole püsti ja siis 4 minutit taastumist, st mäest alla tagasi ja kõike uuesti korrates. Päris mõnusalt võtab kintsud paksuks. Siin aga oli eriti mõnus, sest ei pidanud tagasi alla uhama. 3+3 minutit intervalli ja siis hops kett grannyle ja 4 minutit rahulikult taastudes edasi. 

6 intervalliga jõudsin üles, siis sõitsin teistele vastu ja sain veel ühe laksu teha.

Üleval teatas Silver, et tõusta on veel omajagu ja juhtis meid kivisele laskumisele. Veidi maad alla ja seejärel sõitsime uuesti maanteele. Ilm hakkas enda koledamat poolt näitama ja meie Kepsaga otsustasime, et viimane sõit ei ole see, kus tahaks läbivettinuna piinelda ja keerasime koju tagasi. Silver otsis ikka põhjuseid, et mitte sauna tulla ja jätkas üksi :-)

Tee kuhu me jõudnud olime, oli tegelikult sama, mida mööda me alguses tõusu alustasime, aga me keerasime mingist tunnelist möödasõiduks veel ülespoole.

 Nüüd kui vihm kuklas ei huvitanud küll kedagi, et tunnelis pole ratturid teretulnud, põrutasime täiega läbi. Laskumisel õrritasime veel ühte mersuvenda, kel hinge ei mahtunud, et ratturid vägisi mööduda tahavad :-)

Natuke saime ikka märjaks ka ja kui koju jõudsime oli sadu möödas ning kole taevas kadunud. Päike tuli välja ja sõidu katkestamine tundus küll tobe, aga seda rohkem aega jäi pakkimisele.

Pesime rattad puhtaks ja ma sättisin need kärusse ära.

Bruneckisse poodi sõites tegime linnas suurema ringi ja leidsime, et meie lemmik supermarket SuperTip pole linnas ainuke, aga on siiski kõige suurem ja peale kogemata leitud rattapoodi, kus muidugi midagi peale suurte hindade polnud, suundusimegi omaks saanud kauplusesse ostuorgiale.

Oi kuidas mulle meeldis, et meil käru taga on, ei pea muretsema, et kuhu me kogu kauba paneme, või kui palju see kaalub. Veinid, mis jäid alla 2 euro rändasid kohe korvi. Hispaaniast tulles ei saa kunagi õlut kaasa võtta, sest lennukis on niigi kaaluga jama, parem siis juba veini võtta, aga siit sai paar kasti õlli ka kaasa haaratud. Forst, kui kohalik staar laiutas kõige rohkem ostukärus. 0,66 l pudel maksis 0,79 senti, mis teeb meie rahas 12,30. Pole paha ju.

Mustad spagetid, parmesani jm kohalikku kraami rändas ka alko kõrval kärusse ja 65 eurise arvega lasti mind kassast läbi. 

Kell pressis peale, kiirustasime, et kuuesele seansile sauna jõuda. Lõpp läks küll jooksuks, aga saime täpselt parajal hetkel tagumikud lavale toetada, kui tuttav habemik lumepallidega toimetama hakkas. Abiliseks oli mingi noormees, kes alati enne, kui midagi tegema hakkas, sai habemikult juhtnöörid. Mari oli oma kriibitud puusa ja käsivarrega riskinud ka sauna tulla ja pidi nüüd enne lõppu jalga laskma, sest veidi hakkas ikka kipitama.

Lumepallidega alanud etendus lõppes meile üllatuseks vihtadega. Tõsi, see leil meie mõistes vihtumiseks ei sobi, aga vahelduseks oli hea. Kuna ma istusin umbes lava keskel ja mehed hakkasid kahelt poolt vihtadega tulema, kes soovis see keeras selja ette ja sai sahmaka kätte, siis peale noormehelt saadud vihtlemist keerasin ka habemikule selja. See valas mu nüüd korraliku sähvimisega üle, rahvas plaksutas ja ergutas kaasa.

Pettumus oli see, et pärast basseini ei jagatudki midagi.

Mari vahetas Gerty välja ja läks Matut hoidma, me seni käisime ja töllerdasime niisama ringi, kükitasime norra saunas ja järgmisel täistunnil olime jälle platsis.

Habemikul oli täna tihe graafik, tea kuidas ta jõuab nii pidevalt. Samas, nad kahe seansi vahel muud ei teinudki, kui vedelesid basseinis.

Habemikule oli nüüd seltsiks ka üks mees käreda muusika kolmikust ja see muutis šhow jälle teistsuguseks. Üks tegutses rahulikult ja vaikselt, teine samas lisas sellele särtsu. Vihtasid polnud, aga lipp käis üsna agaralt ringi ja mulle tundus, et kolmandat seanssi ma küll välja ei kannataks.

Tee pärast basseini oli super, selle järelmaitset tundis veel tund aega hiljem. Ega me kaua mõnuleda ei saanudki, Silver oli kodus näljas.

Pakkimine pärast õhtusööki võttis omajagu aega, aga lõpuks sai käru kokku ning TdF -i päevakokkuvõtteks saime kõik teleka ette. Tõsist huvi pakub tänavu, mida Astana siis plaanib, kellele kaardid paneb? Karta on, et Contadorile, aga meie kõik hoiame vanakesele Armstrongile pöialt, tubli on. Tal võiks vabalt Legstrong nimeks olla :-)

Kuna perenaine tuleb hommikul kell 9, siis väga vara ei pidanud tõusma ja ega meil koju väga kiire ka pole, vaid meie pere peab reede õhtul juba Nelijärvel olema. Tore oleks enne sinna minekut paar tunnikest puhata. Viimane öö maailma mugavamas voodis võis alata. Head ööd.