Hommikul sai üsna ruttu selgeks, et sadu järgi ei jää, kuigi kell 7 oli kõik kuiv ja hommikusörk sai kenasti tehtud, seega otsustasime plaanipärase puhkepäeva varem ära pidada. Hakkasime sihitult linna suunas liikuma, plaanid tekkisid sõidu käigus. Kindel eesmärk oli küll külastada paari rattapoodi, mis trenni käigus silma olid jäänud, aga muu oli lahtine.
Spessu kaubaga hiilgas esimene pood küll kõvasti, aga hinnad ei saanud läti ZZK vastu. Küll oli palju silmailu, ntx valge XTR cränk, mõned udukerged jooksud ja muud carbonkama. Olts kui vana Srami kummardaja ostis omale firma sümboolikaga termotagi, mis sobib suurepäraselt ka linnas kandmiseks. Pait parandas oma jalgade veepidavust ostes Spessu kingakatted, teised lisasid ostunimekirja veel pudi-padi, mina lahkusin vist ainukesena tühjade kätega. Kiibitsesin pikalt Scotti kirjadega lenksu ees, millega ka stemm ühes tükis oli, 3000-se asja eest küsiti pool hinda, aga rahast hakkas kahju ja pealegi oli hirm selle ees, et mis siis saab, kui stemm pikk on, too oli 120.
Edasi põrutasime Binissalemi, kus varem juba ratastega käisime, seal hakkasid mehed agaralt kingi proovima. Olts läks ühtede peale leili, aga puudus vajalik number. Kuna linnas asuvas sama firma poes pidi suurusi olema, siis jäi plaani seda hiljem külastada.
Käisime ka mingis kloostris, kus mööda libedaid kive kuhugi kõrgele risti juurde ronisime, sest targemat meie ajud seal teha ei osanud, muuseumi ju ikka ei lähe :-)
Nüüd oli kõht juba üsna tühjaks läinud, oli vaja leida söögikoht. Küll oleks tahtnud samas Sole Mio restos süüa, kus mullugi, aga hästi ei mäletanud kus too asus ja läksime esimesse ettejuhtuvasse. Oli üsna šikk koht ja hinnad ka vastavad. Minu ja Kaido kanarind maksis 11 euri, Paidu ja Alvaro jänes maksis 1 euri vähem, Olts käis mingite kontide eest välja lausa13 raha. Kohalik vein oli küll super ja eelmänguks pakutud saiakesed küüslaugukastmega kadusid hetkega kõhtu. Silmailu ja kommenteerimist jätkus ettekandjate aadressil, kes seal ringi siblisid, mehed jäävad ikka meesteks ;-)
Edasi liikusime tagasi linna poole, et leida rattapood, kus Oltsi välja valitud kingad asusid. Keerutasime tulutult linnas ringi,kuni lõpuks suvaliselt mehelt abi palusime. Too oli lahkesti nõus ees sõitma ja näitas meile otsa kätte. Meil küsiks selline kantpea välimusega kapp Lasnamäel kandilises eesti keeles: „ Tappa on-raha tahad“.
Pood oli võrreldes väikelinna poega ikka väga väike, linnas pole ruumi laiutada, suurus maksab. Kahjuks kingad ikkagi ei sobinud ja jäid riiulile uut klienti ootama. Ise kiibitsesin üht kiivrit, mis lausa klubi riietega sarnases värvitoonis oli, aga taas sai väike kooner minu sees võitu ja ka see ilus asi jäi edasi tolmu koguma.
Nüüd teisel katsel saime siis selle Portopii poe külastamisega hakkama, kust me üsna kiirelt läbi jooksime ja vaid Carre fourist ostud sooritasime, toiduvarud tahtsid täiendamist. Tagasi välja saamiseks tuli pikalt autot otsida ja tõkkepuu ei tahtnud ka kuidagi avaneda. Lõpuks tuligi mingi vormikandja ja lasi meid läbi.
Kodus tegime kiirelt pastat vorsti ja juustuga, loputasime selle veiniga alla, maadlesime veidi internetiga ja magama. Uinusin jälle nii sügavalt, et ei kuulnud kuna Kaido tuppa tuli.
teisipäev, 31. märts 2009
5. Päev – Ilmataat Oliver
Hommikul sadas jälle vihma, jätsime jooksu vahele. Võib-olla oleks isegi läinud, aga Paidul oli plaanis päeval 3 tunnine jooksutrenn, seega polnud tal mõtet rabeleda ja üksi ei viitsinud ka ligunema minna.
Alvaro käis välja plaani minna Portopi kaubakeskusesse kalleid asju imetlema ja kuna keegi midagi mõistlikumat välja ei pakkunud, siis sinna läksimegi. Paraku oli pühapäev ja kuna kohalikud oskavad puhkepäevi pidada, siis oli see maja kinni. Järgmisena suundusime Peguerasse, kus on kaubatänav igasuguste suveniiride ja muu kamaga. Otsisime kohaliku sümboolikaga kohvikruuse, et hommikul oleks kust juua, hotelli omad on liiga tillukesed. Kahjuks pole sel aastal ka see tore tänav tuure üles saanud ja valik oli kesine. Meie Paiduga ostsime oma väikestele poistele, kes tuntud animafilmi „Autod“ fännavad, T-särgid vastava sümboolikaga. Nokatsid olid juba varem ostetud, nüüd on juba mingi komplekt koos.
Vihma ikka sadas ja külm hakkas nahavahele pugema, põgenesime hotelli ära.
Fuajees rääkis rahvas, et Oliver Öpik olevat ennustanud, et kell 13.00 lõpeb vihm ära ja seega pandi plaaniks kell 14.00 trenni minna.
Istusin arvutiga fuajees ja mässasin kohaliku netiga, kui silmanurgast märkasin, et sadu hakkab järgi andma. Vaatan kella – 10 minutit puudu ühest. Väga täpselt ennustatud.
Virgo oli kell üks kohal ja läks üksi trenni, meie hakkasime valmistuma. Lasse & co oli ka kella 2 peale plaanid seadnud, seega sai meid kooralik punt kokku. Ots keerati Solleri poole. Sollerist algab Mallorca laagri ühe raskema sõidu kõige raskem osa „nõelasilma tõus“. Seda sõitu tahaksid enamus läbida, kui vaid jaksaks. 170 km sisaldab üle 3000 tõusumeetri, millest pikim on vist 15 km. Mul jäi mullu haiguse pärast see sõit tegemata, sel aastal tahaks väga ära käia.
Tee oli juba jõudsalt kuivanud ja tempo kruviti üles. Kaido ja Alvaro hoidsid end targalt tahapoole ja ette tööd tegema ei trüginud, ju siis tundsid end nõrgemad olevat.
Enne Sollerit on pikalt sirget teed ja see vaikselt tõuseb, Lasse peen riistapuu lenksul ütles, et pidevalt on 2% tõus, viimasel lõigul 3%. Kuna tuul oli ka vastu, siis oli see lõik eriti vaevaline. Teet jäi juba maha ja tundus, et ta loobus. Tagasipöörde kohas tegime peatuse ja ta jõudis meile ikka järgi. Tegime väikesed patoonid ja rahuldasime loomulikke vajadusi ning asusuime tagasiteele. Sa raisk kus nüüd keris hoo üles. Minu kell näitas hiljem 66 km/h, aga Olts keris 70 välja, ja seda pikalt. Sirge lõpus läks küll Kaidol ja Alvarol raskeks ja nad jäid kahekesi edasi kulgema, meie tulime üle Calvia tõusu tagasi. Tõusul ütles ka Teet, et ärgu me teda oodaku, ta kulgeb ise koju. Me siis ei hakkanud tipus peatust tegema.
Enne Santa Ponsat lasime natuke looma kapist välja, käis üksteisega võidu kiirendamine. Päris mõnus oli. Kokku tuli üle 80 km ja pea 900 tõusumeetrit.
Pait oli suutnud 2,5 h ära joosta, siis hakkas kukkumisest kannatada saanud puus valu tegema.
Õhtul vaatasime treki MM-i ja maadlesime jälle kohaliku netiga, põhku pugesin kell 12, Kaido jälle kõvasti hiljem. Itimeestel on oma režiim :-)
Alvaro käis välja plaani minna Portopi kaubakeskusesse kalleid asju imetlema ja kuna keegi midagi mõistlikumat välja ei pakkunud, siis sinna läksimegi. Paraku oli pühapäev ja kuna kohalikud oskavad puhkepäevi pidada, siis oli see maja kinni. Järgmisena suundusime Peguerasse, kus on kaubatänav igasuguste suveniiride ja muu kamaga. Otsisime kohaliku sümboolikaga kohvikruuse, et hommikul oleks kust juua, hotelli omad on liiga tillukesed. Kahjuks pole sel aastal ka see tore tänav tuure üles saanud ja valik oli kesine. Meie Paiduga ostsime oma väikestele poistele, kes tuntud animafilmi „Autod“ fännavad, T-särgid vastava sümboolikaga. Nokatsid olid juba varem ostetud, nüüd on juba mingi komplekt koos.
Vihma ikka sadas ja külm hakkas nahavahele pugema, põgenesime hotelli ära.
Fuajees rääkis rahvas, et Oliver Öpik olevat ennustanud, et kell 13.00 lõpeb vihm ära ja seega pandi plaaniks kell 14.00 trenni minna.
Istusin arvutiga fuajees ja mässasin kohaliku netiga, kui silmanurgast märkasin, et sadu hakkab järgi andma. Vaatan kella – 10 minutit puudu ühest. Väga täpselt ennustatud.
Virgo oli kell üks kohal ja läks üksi trenni, meie hakkasime valmistuma. Lasse & co oli ka kella 2 peale plaanid seadnud, seega sai meid kooralik punt kokku. Ots keerati Solleri poole. Sollerist algab Mallorca laagri ühe raskema sõidu kõige raskem osa „nõelasilma tõus“. Seda sõitu tahaksid enamus läbida, kui vaid jaksaks. 170 km sisaldab üle 3000 tõusumeetri, millest pikim on vist 15 km. Mul jäi mullu haiguse pärast see sõit tegemata, sel aastal tahaks väga ära käia.
Tee oli juba jõudsalt kuivanud ja tempo kruviti üles. Kaido ja Alvaro hoidsid end targalt tahapoole ja ette tööd tegema ei trüginud, ju siis tundsid end nõrgemad olevat.
Enne Sollerit on pikalt sirget teed ja see vaikselt tõuseb, Lasse peen riistapuu lenksul ütles, et pidevalt on 2% tõus, viimasel lõigul 3%. Kuna tuul oli ka vastu, siis oli see lõik eriti vaevaline. Teet jäi juba maha ja tundus, et ta loobus. Tagasipöörde kohas tegime peatuse ja ta jõudis meile ikka järgi. Tegime väikesed patoonid ja rahuldasime loomulikke vajadusi ning asusuime tagasiteele. Sa raisk kus nüüd keris hoo üles. Minu kell näitas hiljem 66 km/h, aga Olts keris 70 välja, ja seda pikalt. Sirge lõpus läks küll Kaidol ja Alvarol raskeks ja nad jäid kahekesi edasi kulgema, meie tulime üle Calvia tõusu tagasi. Tõusul ütles ka Teet, et ärgu me teda oodaku, ta kulgeb ise koju. Me siis ei hakkanud tipus peatust tegema.
Enne Santa Ponsat lasime natuke looma kapist välja, käis üksteisega võidu kiirendamine. Päris mõnus oli. Kokku tuli üle 80 km ja pea 900 tõusumeetrit.
Pait oli suutnud 2,5 h ära joosta, siis hakkas kukkumisest kannatada saanud puus valu tegema.
Õhtul vaatasime treki MM-i ja maadlesime jälle kohaliku netiga, põhku pugesin kell 12, Kaido jälle kõvasti hiljem. Itimeestel on oma režiim :-)
pühapäev, 29. märts 2009
4. Päev – La cosa nostra
Hommikul sadas vihma ja see tõmbas meie sörkjooksule kriipsu peale. See jooks peab olema ka veidi nauditav.
Pärast hommikusööki otsustasime ikka sõitma minna, aga valisime lühema ringi, et soovi korral saaks koju ära keerata. Calvia ja Antratxi vahel olev mägi oli küll laskumisel üsna libe, aga saime vaikselt ikka alla. Port d Antratxi kandis panime ühest ringist vähe valesti ja sattusime kohutava seinaga silmitsi, 15% oli vähemalt nurka. Kuna tee oli märg, siis käis kets tõusul ringi nagu talvel jää peal. Seda hullem oli sealt tagasi laskuda.
Kui õige teeotsa kätte saime, siis edenes sõit hästi. Vihm hakkas tagasi tõmbuma ja vett tuli vaid rataste alt. Laskumistel hakkasid kiirused uljalt suureks minema ja ei võtnud kaua aega, kui seljatagant kostus kolakas ja lohisemise hääl. Pait alahindas ringteed ja lootis liialt rehvile, pealegi vaatas pöörde ajal tagasi ja nii see juhtuski. Õnneks luud ja kondid jäid terveks, vaid mõned marrastused, mis edasist treenimist ei seganud.
Kuna trenniga sai nüüd tavalisest kiiremini õhtale, siis tuli midagi ette võtta. Läksime Festival Parki odavat kaupa noolima. Mallorcal pidi Lloid-i tehas olema, ja selle firma toodang on siin palju odavam, kui mujal. Kaido krabas omale ühed nahktallaga tsimmikingad ligi, jube odavad olid, jälle alla 100 euro ;-)
Hiljem sõitsime niisama autoga ringi ja otsisime uusi vaatamisväärsusi. Varude täiendamine oli aktuaalne ja otsisime toidupoodi. Eroski keskus tundus normaalne valik olevat, aga hinnad olid siiski liialt kõrged ja otsustasime ikka suurde keskusesse minna. Põis punnitas ja San Miguel tahtis välja saada, otsisime mahalaadimiseks kohta. Diskoteek kuhu me Oruga sisse astusime oli vist remondis ja see koht ei sobinud. Läheduses seisev katlamaja korsten tundus hea valik olevat ja sinna suundusimegi. Kaido sai oma joa rutem jooksmam, mina veel kohmitsesin, kui eemalt kostus jäme hääl:“ La cosa nostra!“ Siin kohal sobib hästi edasist iseloomustama lause: „ Till püksi ja punuma“. Just täpselt seda me Kaidoga tegimegi. Küll oli üllatus suur, kui ehmataja korstna tagant välja astus. Pait raisk. Mida see võõrkeelne lause tähendas ei osanud mees öelda, aga kuse ehmatas küll kinni :-)
Kaubakeskuses saime jälle odavalt hakkama, jälle alla 100 sai terve käru täis kaupa ;-)
Õhtuks tegin kartuleid ja nuggitsaid kastmega, Kaido valmistas tomati-sibula salatit juba tuttavas vormis kapuuts peas ja prillid ees. Sibul on siin lihtsalt nii vänge, et võtab silmist vee välja.
Seni kui meie toiduga mässasime lasi nõudepesija (Pait) pool pudelit viina ära. Soetas omale odava raha eest 0,5 Smirnoffi ja kiitis seda lauataga. Poetas ka taas väikese mõttetera, mis meile hirmsasti nalja tegi. Jutt käis koduigatsusest ja sugutungist, unistati kuidas koju jõudes emaga laste eest kõrvaltuppa peituda. Ja kui lapsed segama tulevad, siis käratad:" Lapsed minge ära, issi tahab nokuga mängida!" Hiljem käis Pait isegi Alvaroga diskol, aga kuna olid seal vaid kahekesi, siis tulid nukralt tagasi. Meie üritasime netti pääseda, mis kuidagi ei tahtnud õnnestuda. Mingi müstika on siin sees, sest nett ei tööta, kui Pait on kõrval ja tahab hot.ee-d külastada. Nii kui mees tuppa ära läheb, hakkab ühendus tööle.
Kell tiksus armutult, pealegi pidi keegi öösel kella näppima ja seda tund aega edasi PANEMA, seega jäi uneaega vähemaks. Kaido jäi veel fuajeesse ja võtit tal polnud, aga oodata ka ei viitsinud. Panin mingi junni ukse vahele ja pugesin põhku. Uni tuli kiirelt.
Pärast hommikusööki otsustasime ikka sõitma minna, aga valisime lühema ringi, et soovi korral saaks koju ära keerata. Calvia ja Antratxi vahel olev mägi oli küll laskumisel üsna libe, aga saime vaikselt ikka alla. Port d Antratxi kandis panime ühest ringist vähe valesti ja sattusime kohutava seinaga silmitsi, 15% oli vähemalt nurka. Kuna tee oli märg, siis käis kets tõusul ringi nagu talvel jää peal. Seda hullem oli sealt tagasi laskuda.
Kui õige teeotsa kätte saime, siis edenes sõit hästi. Vihm hakkas tagasi tõmbuma ja vett tuli vaid rataste alt. Laskumistel hakkasid kiirused uljalt suureks minema ja ei võtnud kaua aega, kui seljatagant kostus kolakas ja lohisemise hääl. Pait alahindas ringteed ja lootis liialt rehvile, pealegi vaatas pöörde ajal tagasi ja nii see juhtuski. Õnneks luud ja kondid jäid terveks, vaid mõned marrastused, mis edasist treenimist ei seganud.
Kuna trenniga sai nüüd tavalisest kiiremini õhtale, siis tuli midagi ette võtta. Läksime Festival Parki odavat kaupa noolima. Mallorcal pidi Lloid-i tehas olema, ja selle firma toodang on siin palju odavam, kui mujal. Kaido krabas omale ühed nahktallaga tsimmikingad ligi, jube odavad olid, jälle alla 100 euro ;-)
Hiljem sõitsime niisama autoga ringi ja otsisime uusi vaatamisväärsusi. Varude täiendamine oli aktuaalne ja otsisime toidupoodi. Eroski keskus tundus normaalne valik olevat, aga hinnad olid siiski liialt kõrged ja otsustasime ikka suurde keskusesse minna. Põis punnitas ja San Miguel tahtis välja saada, otsisime mahalaadimiseks kohta. Diskoteek kuhu me Oruga sisse astusime oli vist remondis ja see koht ei sobinud. Läheduses seisev katlamaja korsten tundus hea valik olevat ja sinna suundusimegi. Kaido sai oma joa rutem jooksmam, mina veel kohmitsesin, kui eemalt kostus jäme hääl:“ La cosa nostra!“ Siin kohal sobib hästi edasist iseloomustama lause: „ Till püksi ja punuma“. Just täpselt seda me Kaidoga tegimegi. Küll oli üllatus suur, kui ehmataja korstna tagant välja astus. Pait raisk. Mida see võõrkeelne lause tähendas ei osanud mees öelda, aga kuse ehmatas küll kinni :-)
Kaubakeskuses saime jälle odavalt hakkama, jälle alla 100 sai terve käru täis kaupa ;-)
Õhtuks tegin kartuleid ja nuggitsaid kastmega, Kaido valmistas tomati-sibula salatit juba tuttavas vormis kapuuts peas ja prillid ees. Sibul on siin lihtsalt nii vänge, et võtab silmist vee välja.
Seni kui meie toiduga mässasime lasi nõudepesija (Pait) pool pudelit viina ära. Soetas omale odava raha eest 0,5 Smirnoffi ja kiitis seda lauataga. Poetas ka taas väikese mõttetera, mis meile hirmsasti nalja tegi. Jutt käis koduigatsusest ja sugutungist, unistati kuidas koju jõudes emaga laste eest kõrvaltuppa peituda. Ja kui lapsed segama tulevad, siis käratad:" Lapsed minge ära, issi tahab nokuga mängida!" Hiljem käis Pait isegi Alvaroga diskol, aga kuna olid seal vaid kahekesi, siis tulid nukralt tagasi. Meie üritasime netti pääseda, mis kuidagi ei tahtnud õnnestuda. Mingi müstika on siin sees, sest nett ei tööta, kui Pait on kõrval ja tahab hot.ee-d külastada. Nii kui mees tuppa ära läheb, hakkab ühendus tööle.
Kell tiksus armutult, pealegi pidi keegi öösel kella näppima ja seda tund aega edasi PANEMA, seega jäi uneaega vähemaks. Kaido jäi veel fuajeesse ja võtit tal polnud, aga oodata ka ei viitsinud. Panin mingi junni ukse vahele ja pugesin põhku. Uni tuli kiirelt.
3. Päev – Mis sa pasa hingeldad
Hommikul võtsime joostes suuna teisele poole ja uurisime veel võimalikke jooksuradu. Mööda merekallast tagasi liikudes jõudsime tupikusse. Lähemal uurimisel selgus, et tegu oli meie oma tagahooviga, aga kuna me sinna jõudnud ei olnud, siis ei tundnud kohe ka ära. Veidi alla poole tunni sai sörgitud, mulle hakkas juba meeldima.
Kaido oli juba võileivad valmis saanud ja kohvivee keema ajanud, tegin kähku ka pudru juurde.
Sel korral läksime teistega kaasa. Suund võeti Binissalemi peale, kus mingi rattapood olevat. Peale esimesi tõmblusi läks tempo jonksu ja rahulik sõit jätkus. Rattapoe juures lagunes seltskond laiali. Lasse, Kiskonen ja veel mõned läksid teadmata suunas ja kuna Olts ja Teet soovisid poodi kauemaks jääda, siis hakkasime meie, Kaido, Margo, Pait ja mina tagasi sõitma. Korraks tegime ühe vale poogna sisse, aga siis otsustasime vana tuttava Calvia tõusu kaudu tagasi tulla. Tõusul oli pulss nii all, nagu sõidaks tasasel maal. Kokku kulus 105 km läbimiseks 4 h ja veidi peale.
Peale pesu ja väikest näksimist läksime välja päevitama. Me küll Kaidoga jäime väheke hiljaks, sest majandasime netiga, aga parimaks hetkeks jõudsime kohale. Teedu poeg oli just basseinist tulnud ja ähkatas veidke, kui Paidule meenus tsitaat mingist filmist või kes teab kust ja küsis valjusti: “Mis sa pasa hingeldad” :-)))) See tundus nii järsk, nii ootamatu ja nii naljakas, et kõik said kõhutäie naerda.
Kuna Oru oli trennis maininud grillimist, siis tegi Margo oma toaga selle ka teoks. Ühekordne grill pandi rõdule tuksuma ja asi ants. Koridor oli küll kahtlast vingu täis ja mõni käis isegi ukse taga uurimas, et äkki on tulekahju, aga nähes grillimist rahunesid maha. See lõhn oli muidugi veid parem, kui eelmise õhtu meremuuseumi hais. Siis oli laud kõikvõimalikke mereande täis ja sellega kaasaskäiv aroom hõljus toas.
Paidu pirn ei jäänud viimaseks, sest Ülar jutustas kuidas ta mingist toidukohast lahkudes tahtis viisakas olla ja teenindajale Buenos Aires ütles. Nalja sai jälle nabani.
Pikk päev oli seljataga ja kell ka palju, läksime ära magama.
Kaido oli juba võileivad valmis saanud ja kohvivee keema ajanud, tegin kähku ka pudru juurde.
Sel korral läksime teistega kaasa. Suund võeti Binissalemi peale, kus mingi rattapood olevat. Peale esimesi tõmblusi läks tempo jonksu ja rahulik sõit jätkus. Rattapoe juures lagunes seltskond laiali. Lasse, Kiskonen ja veel mõned läksid teadmata suunas ja kuna Olts ja Teet soovisid poodi kauemaks jääda, siis hakkasime meie, Kaido, Margo, Pait ja mina tagasi sõitma. Korraks tegime ühe vale poogna sisse, aga siis otsustasime vana tuttava Calvia tõusu kaudu tagasi tulla. Tõusul oli pulss nii all, nagu sõidaks tasasel maal. Kokku kulus 105 km läbimiseks 4 h ja veidi peale.
Peale pesu ja väikest näksimist läksime välja päevitama. Me küll Kaidoga jäime väheke hiljaks, sest majandasime netiga, aga parimaks hetkeks jõudsime kohale. Teedu poeg oli just basseinist tulnud ja ähkatas veidke, kui Paidule meenus tsitaat mingist filmist või kes teab kust ja küsis valjusti: “Mis sa pasa hingeldad” :-)))) See tundus nii järsk, nii ootamatu ja nii naljakas, et kõik said kõhutäie naerda.
Kuna Oru oli trennis maininud grillimist, siis tegi Margo oma toaga selle ka teoks. Ühekordne grill pandi rõdule tuksuma ja asi ants. Koridor oli küll kahtlast vingu täis ja mõni käis isegi ukse taga uurimas, et äkki on tulekahju, aga nähes grillimist rahunesid maha. See lõhn oli muidugi veid parem, kui eelmise õhtu meremuuseumi hais. Siis oli laud kõikvõimalikke mereande täis ja sellega kaasaskäiv aroom hõljus toas.
Paidu pirn ei jäänud viimaseks, sest Ülar jutustas kuidas ta mingist toidukohast lahkudes tahtis viisakas olla ja teenindajale Buenos Aires ütles. Nalja sai jälle nabani.
Pikk päev oli seljataga ja kell ka palju, läksime ära magama.
2. päev - 5 tundi
Otsustasime Paiduga, et hakkame hommikuti jooksmas käima, seega tõusime kell 7 ja suundusime väikesele sörgile. Avastasime natuke mere äärt ja tulime ringiga tagasi, kokku sai 25 minutit joostud. Värske enesetunne oli hommikuks garanteeritud.
Hommikusöögi lasime veidi seedida ja seejärel võtsime ette esimese rattasõidu. Kuna Margo & Co oli siin esmakordselt, siis haakisime nad sappa ja põrutasime Palma poole, et linnast mööda rannapromenaadi läbi sõita. Kuna Marisel oli sadulaga probleeme ja ta seda kohe seltskonnale ei teatanud ka, siis küpsetasime ta üsna kiiresti ära. Keegi poleks seda vast isegi märganud, kui rannas poleks üks julge naisterahvas oma investeeringut presenteerinud. Värskelt tuunitud rinnapartii oli päikese poole pööratud nii, et lõikuse armid veel haigutasid ihul. Maris sai sadula kinni ja liikusime edasi. Tõsi, üsna pea jäi ta uuesti maha, Ülar jäi talle seltsi. Linna teises otsas tegime metsaka ja Ahti läks kadunud kaaslasi otsima, meie põrutasime Luc Majori poole, et sealt Algaida ja Santa-Maria kaudu Calvia peale sõita. Enne Santa Mariat taipasime, et 3 h oli pisut optimistlik, sest sealt oli koduni veel veidi alla 50 km, aga enam polnud midagi parata, koju tuli jõuda. Tempo oli rahulik, see ei tapnud, vaid tagumikud hakkasid vaikselt hellaks muutuma. Kaido kurtis kõrge pulsi üle, aga ntx Margo sõitis vapralt kaasa, ei mingeid probleeme. Laskumistel võttis ta küll märksa vaiksemalt, kui teised, aga ootasime järgi ja sõit jätkus. Hotelli jõudes oli aega kulunud 5 h ja 6 minutit. Pole paha :-)
Pesime, näksisime ja vahetasime riided ning sõitsime linna varusid täiendama. Loomulikult käisime ka Deckhatloni poes odavaid asju näppimas/ostmas.
Küll on mõnus siin poes käia, kõik on niii odav. Suur käru täis kaupa läks maksma ainult 76 eurot, mõelda vaid alla 100 :-)))
Pale vist vaja mainidagi, et õhtusöögiks oli pasta. Loputasime selle San Migueliga alla ja sekka maitsesime mingit 1,5 eurost veini. Üritasime küll telekast midagi vaadata, oli ju omal posu filme kaasa võetud, aga luugid tahtsid vägisi kinni minna. Peagi andsime alla ja kobisime põhku.
Hommikusöögi lasime veidi seedida ja seejärel võtsime ette esimese rattasõidu. Kuna Margo & Co oli siin esmakordselt, siis haakisime nad sappa ja põrutasime Palma poole, et linnast mööda rannapromenaadi läbi sõita. Kuna Marisel oli sadulaga probleeme ja ta seda kohe seltskonnale ei teatanud ka, siis küpsetasime ta üsna kiiresti ära. Keegi poleks seda vast isegi märganud, kui rannas poleks üks julge naisterahvas oma investeeringut presenteerinud. Värskelt tuunitud rinnapartii oli päikese poole pööratud nii, et lõikuse armid veel haigutasid ihul. Maris sai sadula kinni ja liikusime edasi. Tõsi, üsna pea jäi ta uuesti maha, Ülar jäi talle seltsi. Linna teises otsas tegime metsaka ja Ahti läks kadunud kaaslasi otsima, meie põrutasime Luc Majori poole, et sealt Algaida ja Santa-Maria kaudu Calvia peale sõita. Enne Santa Mariat taipasime, et 3 h oli pisut optimistlik, sest sealt oli koduni veel veidi alla 50 km, aga enam polnud midagi parata, koju tuli jõuda. Tempo oli rahulik, see ei tapnud, vaid tagumikud hakkasid vaikselt hellaks muutuma. Kaido kurtis kõrge pulsi üle, aga ntx Margo sõitis vapralt kaasa, ei mingeid probleeme. Laskumistel võttis ta küll märksa vaiksemalt, kui teised, aga ootasime järgi ja sõit jätkus. Hotelli jõudes oli aega kulunud 5 h ja 6 minutit. Pole paha :-)
Pesime, näksisime ja vahetasime riided ning sõitsime linna varusid täiendama. Loomulikult käisime ka Deckhatloni poes odavaid asju näppimas/ostmas.
Küll on mõnus siin poes käia, kõik on niii odav. Suur käru täis kaupa läks maksma ainult 76 eurot, mõelda vaid alla 100 :-)))
Pale vist vaja mainidagi, et õhtusöögiks oli pasta. Loputasime selle San Migueliga alla ja sekka maitsesime mingit 1,5 eurost veini. Üritasime küll telekast midagi vaadata, oli ju omal posu filme kaasa võetud, aga luugid tahtsid vägisi kinni minna. Peagi andsime alla ja kobisime põhku.
laupäev, 28. märts 2009
Kevadlaager Mallorcal
See reis ei ole küll otseselt meie neliküritusega seotud, aga 4 tegelast, kes on aktiivselt üritustel osalenud on siin esindatud.
Kuna mullu sai peredega Mallorcal käidud ja mälestused olid head, siis otsustasin taas samasse kohta treenima tulla. Gerda sel aastal loobus, sest tahtis suvel pikemalt puhata.
1. päev
25. märtsil kogunesime Tallinna lennujaama, et 2 vahemaandumisega kohale jõuda. Estonian Air oli oma kokkuhoiupoliitikaga lennuplaanid segi löönud ja meie ideaalne plaan 5 h kohale jõuda venitati 11 tunnile. Kõigepealt lendasime Stockholmi, kus meid topiti mingi jubeda raudlinnu sisse, milletaolist ma küll varem kohanud polnud. Juba sisenedes näitasin Orule, et vaata millised labased presendist tavotised uksetihendid uksel on, lennuk peaks ju midagi ülimoodsat ja kõrgtehnoloogilist olema. Mootorid kinnitusid kere külge ja asusid sabas, kuhu lennufirma ka meile juhuslikult kohad oli broneerinud. Kui aknast välja vaatasin, siis paistis sealt suur punane mootor. Seni kuni need punased junnid vaikisid oli kõik veel talutav, tühja see vaade, aga sel hetkel, kui piloot mootorid tööle venitas saime aru, et reis ei tule lihtne. Meeletu lärm ja vibratsioon ei lõppenud ka siis, kui mootor täispööretel töötas, pealegi tegi vasak mootor sellist häält nagu auto, kui tal üks pott ei tööta ja löriseb, et tuure üles saada. See podin küll täispööretel kadus, aga müra oli jube. Õnneks meenus mulle, et olin Mari iPod Nano kaasa võtnud, nupud kõrva surudes ja hääle valjuks keerates sai seda müra veidi leevendada. Muide stjuuardessidel olid samasugused kollased kõrvapunnid nagu meil kunagi katlamajas jagati ja varuväljapääsu juures oli neil vineerist klapptool :-)
Kuigi eelnevalt mainitu oli üsna jube ja harjumatu, siis õhkutõus ja maandumine olid küll väga sujuvad ja mugavad.
Frankfurdis oli ilm vihmane ja külm, korraks pidime ka õues käima, sest lennukilt tuli bussiga terminali sõita. Küll see lennujaam oli ikka lahmakas. Muide ühest terminalist teise tuli rongiga sõita.
Oskasime mingi tädi juhatamisel valest passikontrollist läbi minna ja edasi algas suur seiklemine mööda hiigelsuurt hoonet. Lõpuks taipasime, et kui tahame chek in-i saada, siis peame passikontrolli ja tolliametnike kadalipu uuesti läbima. Kuna kohvrid olid meil Tallinast nii saadetud, et me neid vahepeal välja ei võtagi, siis nendega muret polnud, aga käsibagaž tuli ikka uuesti ette näidata. Minu kott paistis röngenis nagu mingi pomm. Palju oranži massi ja mingid kaablid. Tegemist oli arvuti juhtmetega ja igasuguste energiabatoonidega. Kogemata oli kotti ununenud ka suuõhuvärskendaja balloon. Tolliametnik lasi törtsu korgi sisse, nuusutas ja tõdes, et tegemist on hea lõhnaga ning pani kotti tagasi. Järgmisena tuli Olts ja pidi ametnikule kõvasti selgitama, mis asjad on pedaalid ja milleks on kuuskantvõtmed.
Kuna me pääsesime nüüd õigele poolele ja saime vabalt hakata lennukit ootama, siis otsisime söögikohta, kus keha kinnitada. Kahjuks olid kõik magusad söögikohad mujal ja meil tuli leppida vaid ühega, mis läheduses oli. Mingi supi ja pitsa ikka sai.
Järgmine lennuk Frankfurt-Palma de Mallorca liinil oli tõeline üllatus. Airbus 380 oli üsna hiljuti tehasest välja sõitnud. LCD ekraanidega varustatud ja nahkistmetega sisustatud lennuvahendis pakuti isegi tasuta näksimist ja jooki. Eks me ikka kasutasime seda võimalust, kuigi kõhud olid Frankfurdis täis pugitud.
Maandumine Palma lennujaamas oli palju rahulikum, kui mullu, siis tahtis tuul lennukit 15 minutit kuhugi mujale maandada. Kuna tuul oli tagant, siis jõudsime sihtpunkti 30 minutit varem. Auto saime kiirelt kätte. Oli teine küll veidi kriibitud, aga tegime pildid, käisime küsimas, öeldi, et pole probleemi. Muide tellisime bensuka, aga saime diisli.
Natuke võttis aega, kuni jõudis kohale ka Oltsi toakaaslane Alvaro, aga lõpuks kella kaheksaks olime hotellis. Tuba oli selline nagu ootasime, positiivseks üllatuseks oli fuajees leviv wiffi. See küll jukerdas vahel, aga hea ikka.
Tegime kõrval restos praed ja saime Teedu käest oma ajutised sõiduvahendid kätte, millised ta Margoga juba varem ära oli toonud, sest järgmisel päeval ei pidavat laenutuses meest kohal olema. Saime klubi värvides rohelised carbon raamiga Meridad. Täitsa talutavad riistapuud. Natuke siblimist ja kolisime ära kotile.
Kuna mullu sai peredega Mallorcal käidud ja mälestused olid head, siis otsustasin taas samasse kohta treenima tulla. Gerda sel aastal loobus, sest tahtis suvel pikemalt puhata.
1. päev
25. märtsil kogunesime Tallinna lennujaama, et 2 vahemaandumisega kohale jõuda. Estonian Air oli oma kokkuhoiupoliitikaga lennuplaanid segi löönud ja meie ideaalne plaan 5 h kohale jõuda venitati 11 tunnile. Kõigepealt lendasime Stockholmi, kus meid topiti mingi jubeda raudlinnu sisse, milletaolist ma küll varem kohanud polnud. Juba sisenedes näitasin Orule, et vaata millised labased presendist tavotised uksetihendid uksel on, lennuk peaks ju midagi ülimoodsat ja kõrgtehnoloogilist olema. Mootorid kinnitusid kere külge ja asusid sabas, kuhu lennufirma ka meile juhuslikult kohad oli broneerinud. Kui aknast välja vaatasin, siis paistis sealt suur punane mootor. Seni kuni need punased junnid vaikisid oli kõik veel talutav, tühja see vaade, aga sel hetkel, kui piloot mootorid tööle venitas saime aru, et reis ei tule lihtne. Meeletu lärm ja vibratsioon ei lõppenud ka siis, kui mootor täispööretel töötas, pealegi tegi vasak mootor sellist häält nagu auto, kui tal üks pott ei tööta ja löriseb, et tuure üles saada. See podin küll täispööretel kadus, aga müra oli jube. Õnneks meenus mulle, et olin Mari iPod Nano kaasa võtnud, nupud kõrva surudes ja hääle valjuks keerates sai seda müra veidi leevendada. Muide stjuuardessidel olid samasugused kollased kõrvapunnid nagu meil kunagi katlamajas jagati ja varuväljapääsu juures oli neil vineerist klapptool :-)
Kuigi eelnevalt mainitu oli üsna jube ja harjumatu, siis õhkutõus ja maandumine olid küll väga sujuvad ja mugavad.
Frankfurdis oli ilm vihmane ja külm, korraks pidime ka õues käima, sest lennukilt tuli bussiga terminali sõita. Küll see lennujaam oli ikka lahmakas. Muide ühest terminalist teise tuli rongiga sõita.
Oskasime mingi tädi juhatamisel valest passikontrollist läbi minna ja edasi algas suur seiklemine mööda hiigelsuurt hoonet. Lõpuks taipasime, et kui tahame chek in-i saada, siis peame passikontrolli ja tolliametnike kadalipu uuesti läbima. Kuna kohvrid olid meil Tallinast nii saadetud, et me neid vahepeal välja ei võtagi, siis nendega muret polnud, aga käsibagaž tuli ikka uuesti ette näidata. Minu kott paistis röngenis nagu mingi pomm. Palju oranži massi ja mingid kaablid. Tegemist oli arvuti juhtmetega ja igasuguste energiabatoonidega. Kogemata oli kotti ununenud ka suuõhuvärskendaja balloon. Tolliametnik lasi törtsu korgi sisse, nuusutas ja tõdes, et tegemist on hea lõhnaga ning pani kotti tagasi. Järgmisena tuli Olts ja pidi ametnikule kõvasti selgitama, mis asjad on pedaalid ja milleks on kuuskantvõtmed.
Kuna me pääsesime nüüd õigele poolele ja saime vabalt hakata lennukit ootama, siis otsisime söögikohta, kus keha kinnitada. Kahjuks olid kõik magusad söögikohad mujal ja meil tuli leppida vaid ühega, mis läheduses oli. Mingi supi ja pitsa ikka sai.
Järgmine lennuk Frankfurt-Palma de Mallorca liinil oli tõeline üllatus. Airbus 380 oli üsna hiljuti tehasest välja sõitnud. LCD ekraanidega varustatud ja nahkistmetega sisustatud lennuvahendis pakuti isegi tasuta näksimist ja jooki. Eks me ikka kasutasime seda võimalust, kuigi kõhud olid Frankfurdis täis pugitud.
Maandumine Palma lennujaamas oli palju rahulikum, kui mullu, siis tahtis tuul lennukit 15 minutit kuhugi mujale maandada. Kuna tuul oli tagant, siis jõudsime sihtpunkti 30 minutit varem. Auto saime kiirelt kätte. Oli teine küll veidi kriibitud, aga tegime pildid, käisime küsimas, öeldi, et pole probleemi. Muide tellisime bensuka, aga saime diisli.
Natuke võttis aega, kuni jõudis kohale ka Oltsi toakaaslane Alvaro, aga lõpuks kella kaheksaks olime hotellis. Tuba oli selline nagu ootasime, positiivseks üllatuseks oli fuajees leviv wiffi. See küll jukerdas vahel, aga hea ikka.
Tegime kõrval restos praed ja saime Teedu käest oma ajutised sõiduvahendid kätte, millised ta Margoga juba varem ära oli toonud, sest järgmisel päeval ei pidavat laenutuses meest kohal olema. Saime klubi värvides rohelised carbon raamiga Meridad. Täitsa talutavad riistapuud. Natuke siblimist ja kolisime ära kotile.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
