Galtür ja Kappl

Magama minnes otsisin mobiili taga ja ei leidnud, oletasin tema asukoha bussis olevat, sest majas tirisemist ei kostunud.

Eelmise päeva promillituuri etapivõit ei andnud midagi tunda ja üles sain kiirelt.

Telefon oligi bussis juhi- ja kõrvalistme vahel. Peaks hakkama hommikuti pärast ärkamist väljas käima, sest see värskendas mõnusalt.

Majaperenaine tervitas lõbusalt ja isegi juhuslik mööduja teretas nagu vana tuttav. See võib küll tunduda võlts, aga mulle meeldib see meie kohalikust tuimusest ja mühaklusest palju rohkem.

Hiljem sai Sass majaperenaiselt kiita, et meie seltskond nii normaalselt üleval end peab. Nädal varem olnud sommid ei jaganud ööd ega mütsi ja mäele eriti ei jõudnudki, aga lärmasid pidevalt.

Hommikumenüüs muudatusi polnud ja pudru koos võileibadega kõlbas endiselt kõikidele. Kuuldavasti ei söö Kaido ja Anton kodus hommikuti eriti midagi, aga siin küsivad juurdegi.

Plaan oli käia Galtüris, mis asub Ischglist 10 km kaugusel. Mulle tundub, et me ei andnud sellele keskusele võimalust, aga üsna kiiresti tekkis otsus kusagile mujale minna. Peamine põhjus tundus olevat selles, et pool keskuse radadest oli vilus.

Ega igasse kanti talvel päike ei paistagi. Samas polnud rajad ka piisavalt lihtsad, aga Anton on selles suhtes üsna valiv, sest kõvasti klohmida saanud tagumine pool hakkab kiiresti protesteerima ;)

Tekkis mõte Kappl-i keskusesse minna, sest seda olid teise bussi inimesed eile külastanud ja kiitsid väga.

Parkimiskoha leidsime lihtsalt ja tõstuki lähedal. Kohe sisenedes jagati lumeluduritele mingid vakstust kotikesed. Arutlesime tõstukis, et kelle huvides see on, kas laua või tõstuki ja jõudsime järeldusele, et ikka tõstuki, sest pleksiklaasist klaas oli kergesti kriibitav. Kuna tõstuki valmimisaasta oli 1986, siis polnud midagi imestada, et väljas laua jaoks kohta polnud, sest laud leiutati veidi hiljem.

Üleval laius korralik park lastele, kus oli mitu pikka linttõstukit. Päris muhe on väikestel sealt üles sõita. Ei mingeid kinni hoidmisi ega tasakaalu harjutusi.

Kuna ettekujutus radadest puudus, siis käisin kiirelt üleval ära, et siis Gertyle infot jagada. Oli musta, oli punast ja natuke ka sinist ja korralik trikipark. Tegin kiire lõigu alla ja lasin teised omateed ning jäin Matut harima. Emaga ta eriti mäeloom ei ole, aga minuga ei saa teda rajalt enam maha. Sõitis kõik lastele mõeldud slaalomirajad läbi, isegi viraažidega variandi. Eriliselt meeldis talle rada, mis ülevalt alla kulges, nagu selline, mis tavaliselt sinise värviga tähistatud on. See annab märku, et varsti saab temaga juba pikemale retkele minna.

Erilist naudingut pakub Matule ja muidugi ka pealtvaatajatele see, kui ma ta oma lauale võtan ja siis mäest alla sõidan. Poiss istub jalgevahel ja hoiab esimesest jalast kinn, omal jalad lumelaual. Laud on nõnda täiesti juhitav, vaid massid on teised ja jalgadega peab tugevamini töötama. Kui Mari väike oli, siis sõitsin temaga tihti nii, kui oli vaja kusagilt alla sõita, et jalavaeva vähendada.

Gerty kaua ei viitsi kunagi sõita ja nii pääsesin jälle peagi mäele. Kuna lõuna lähenes, siis tegime vaid ühe otsa.

Restoran poolel mäel oli suure rõduga, kus taas korralikult päikesevanne sai võetud. Kuna ebaviisakas oleks olnud nii nooblis kohas oma fooliumisse pakitud võileibu süüa, siis käisin tellisin lastele friikad ja eelmisest aastast meelde jäänud õunakoogi vanillikreemiga. Baaridaam nägi mu rahakotis müntide seas Baltic Challenge 98 meenemünti ja uuris, mis raha see nii suur on. Seletasin siis talle, et see on mälestuseks ja kui satun kellegagi baaris kokku, kes sellel üritusel osalesid ja neil pole oma münti näidata, siis peab ta mulle terve õhtu välja tegema. Näitsikule see väga meeldis.

Õunakook vanillikreemiga oli endiselt hea ja eks me hävitasime need fooliumisse pakitud võileivad ka ikka ära ;)

Pärastlõuna jagasime viisakalt ära ja sõita sain ma piisavalt. Kaido ja Mari-Liis olid mäelt midagi puudri taolist leidnud, aga see polnud ikka see, mis eelmisel aastal Mayrhofenis. Vahepeal olnud sula ja külma vaheldumine oli pealmise kihi kõvaks muutnud. Ühest mustast laskumisest alla tormates kukkus Mari valusalt ja mõnda aega nägime ühte vingus näoga teismelist. Ega süüdistada kedagi polnud, liiga uljaks läks kätte, tuiskas minustgi vahel mööda :)

Päeva lõpus, kui kõik korralikult alla jõudsid, käisime Kappl-i külakeskuses Sparis varusid täiendamas. Kuna küla oli üsna väike, siis tuli bussi parkimiseks erilist pilotaaži näidata, sest kohti kuhu seisma jääda eriti ei olnud. Sassilt sain soorituse eest hea hinde :P

Spar üllatas võimalusega Visa kaarti kasutada, eelmises olime sellega ju hädas. Jälle läks arve 40 €. Vanas vääringus on meil siis toidule kuluv summa päevas 100 EEK-i nägu.

Kuna Mari-Liis ägises oma puusavaluga, siis sõitsin murdmaad treenima üksi. Sel korral varustasin end Lobamokalt saadud rongitulega, et siis kui pimeneb, oleks rada kuidagi hoomatav.

Galtürist tagasi keerates oli valgust just nõndapalju, et panin tule põlema, aga kahjuks on kunagi eredalt põlenud ja minult hüüdnime “teebööpäevaks” saanud lamp oma kunagisest hiilgusest omajagu ammendanud ja nähtavus enam nii kindel ei olnudki. Esmakordselt läbitud rajalõik, mis sisaldas korralikku tõusu ja veel korralikumat laskumist oli üsna ekstreemne. Ärevust lisas veel kusagil vastu susatanud onkel, kellega ma lambita sõites kindlasti kokku oleks põrganud.

Mõned kiiremad lõigud sai tehtud ja rajalt lambiga tulles tekitasin autoparklas parajalt elevust, kui napsused suuskurid end autodesse pakkisid.

Kodus oli söök juba valmis ja mõnel juba napsudki sees. Eks ma üritasin siis teistega järjele saada.

Sass põrutas Kaido promillituuri edetabeli peapeale, sest puhus enne magama minemist 2,1 promilli välja. Vaene Oku sitsis vaikselt 0,4 peal, isegi naised puhusid rohkem :)

Kuna Sass oli hoos ja nõudis kollase koera lugu, siis plännisin veid pilli, taustaks varasemate suusareiside pildid. Meenutasime seitset Slovakkia aastat ja korra käidud Norra reisi. Sass arvas, et võiks Slovakkiasse jälle minna, aga üldsus ei soovinud enam järjekordades passida ja kuna Norra võib jaanuaris-veebruaris ilmaga vingerpussi mängida, siis jäi plaanidesse ikka Alpid või midagi sarnast. Mängisin näpud valusaks, aga nagu kombeks teistkordselt Kollast koera enam ei mänginud, sest lugusid on piisavalt, mida esitada ja ühel päeval korduslugu ei saa. Soovitasin Sassil pärast südaööd uuesti tellida, aga ta pidas vastu vaid kella 22.00-ni. Pärast Sassi lahkumist kaevusid kõik arvutitesse ja nii see õhtu sumbuski. Homme on viimane päev mäel, siis peab kuidagi koju saama. Ilmateade tõotab huvitavat sõitu ;)

Jälle suuskadel

Sel hommikul enam viga ei kordunud ja äratuskell tegi oma tööd korralikult. Pudru ja võileivad kähku oma kohale ja mäele jõudes avastasime, et päike veel ei paistagi selle koha peale, kus me tavaliselt tsillisime. Siiski oli see vaid minutite küsimus ja ka see päev polnud teistest erinev, päike ja ainult päike. Tegin Matuga prooviks trossiga tõusu ja slaalomi ning suundusime siis koos ankurtõstukile. Koos edenes see päris hästi ja pikemalt laskumiselt alla sõites sai poiss ka palju parema emotsiooni. Iga ringi lõpus sõitsime ikka ka laste pargist läbi ja läbisime slaalomiraja. Kukkumisjärgselt ma enam appi ei rutanud ja see sundis teda ise pingutama. Tundub, et mäesuusk talle isegi meeldib. Eriti huvitav on siin see, et Matu magab iga päev mingi aja süles korraliku une. Värske õhk teeb ikka oma töö. Ja kui poisile näkku vaadata, siis enam punasemad ei saaks põsed ollagi.

Õnneks ei viitsi Gerty üle 2h mäel järjest olla ja seega sain ma enne lõunat kiirelt mõned sõidud teha. Kaido ja Mari leidmine polnud keeruline ja koos lappasime Šveitsi poolel mõned kiiremad lõigud. Kui pärast esimest laskumist tundus, et suusk on ikkagi saast, siis nüüd hakkasin asja jälle nautima. Üha rohkem tekib tahtmine ennast maast lahti saada ja võimalikult kiiresti alla söösta.

Lõunasöögi tegime taas Idalpi keskuses ja pärast söömist jäi Matut valvama Mari-Liis. Gerda tegi taas Antoniga mõned ringid ja seejärel pääses Mari meiega kihutama.

Tegime mõned fotod ja lihvisime lemmiklaskumisi, sest homseks on plaan minna mujale. Sain korra ka kukkumisevalu tunda, kui viimasel üsna järsul laskumisel suusad kummaliselt takerdusid ja ennast kiirelt näoli lumes leidsin.

Sõrm oli õrnalt kraapida saanud ja põlv valutas. Siiski tegime ühe täispika laskumise veel, kes teab kuna jälle suuskadele saan.

Mul tekkis küll plaan, et läheks õhtul sauna, aga kuna teised sellest eriti vaimustuses ei olnud, siis jäi see plaan ära. Maril oli treeningplaanis kindlasti murdmaatrenn ja kuna olime varem juba keskuses suusarada silmanud, siis kiirustasime kohe sinna.

Võtsin igaks juhuks pealambi kaasa, sest rajavalgustust seal polnud, et pimedas parem orienteeruda oleks ja see osutus igati õigeks.

Alguses mööda lagedat kulgenud suusarada tundus olevat ilma igasuguste tõusudeta, aga Mathonist Galtüri tuli üha rohkem vahelduvtehnikat kasutada. Mari muretses korra juba, et pool planeeritud trennist on läbe, keerame ümber, aga ma rahustasin teda, sest tagasitee ennustas laskumine olla. Galtüris keeras rada mäkke, aga me otsustasime sama rada tagasi tulla, et üllatusi poleks ja tundub, et õieti tegime, sest pealamp kestis vaid paar kilomeetrit ja seejärel mingit valgusvihku enam näha ei olnud.

Päris kõhe oli laskuda 3m laiust rada mööda, mille paremal küljel oli kalju ja vasakul laius jõgi. Üsna ekstreemne.

Õnneks saime tervena ikka tagasi. Järgmisel päeval võtan kindlasti Lobamokalt saadud "rongitule" kaasa.

Õhtusöök oli juba valmis ja teistel juba söödud ja enamusele juba paras rammestus kontidesse pugenud nii, et Sass ja Gerty andsid kähku alla ja kadusid silmapiirilt. Sass küll korraks käis ärplemas, et temata ei suuda ma Jäägermeistrit juua, aga vaid üheks pitsiks teda jaguski.

Kaido peab enda jaoks promillituuri ja arvestab igal õhtul oma udupeene alkomeetriga kaasvõitlejate alkoholi sisaldust. Siiani on tal õnnestunud terve promilliga juhtima minna, aga ma lähenen kiiresti. Mulle see pinget ei paku, aga mõne õlle joon ikka õhtuti ära.

Promillid mõjutasid Kaidot ja Antoni sedavõrd, et nad otsustasid keskusesse NightShow-d vaatama minna.

Mäesuusatajad demonstreerisid vigureid ja isegi mäetraktorid tegid trikke. Kogu see kupatus päädis veel ilutulestikuga, igati korralik šhow.

Klubi külastus küll samaväärselt ei lõppenud, sest viinerid olid taas klubi hõivanud ja pressisid vähestele emastele külje alla. Üsna kiirelt olid nad kodus tagasi. Homme on plaan Galtüri minna. Eks näis.

Kes ütles, et kelgutamine on titadele?

Kummalisel kombel magasin sel hommikul sisse, sest kell ei tirisenud. Olin ärkvel juba palju varem, aga ootasin ikka äratuskella. Kui asi hakkas juba imelikuks muutuma, valgus kaardina vahelt sisse trügima, siis sain aru, et midagi on mäda. Õnneks keegi seda ei märganud, sest kogu meie apartment põõnas mõnuga. Teine pool reisiseltskonnast hakkas mäele sõitma juba siis, kui meie alles hommikulauda istusime. Ega selle kaerahelbepudruga kaua ei läinudki ja võileibade valmistamine ja pakkimine läheb ka juba ludinal, nõnda olime 9.30 juba keskuses lifti järjekorras. Ilm oli jälle kuldne, taevas oli ainult üks suur ja särav asi ja mõned lennukid. Jätsin täna suusad koju ja otsustasin lumelaual ka kandid ellu äratada. Kuna Matu suusatamisest üht-teist juba mõhkab, siis jätsin ta Gerda hoolde lootuses, et nad saavad hakkama. Esimese poole päevast võtsin täielikult puhkust ja kolistasime Kaido ja Mari-Liisiga otse Šveitsi poolele. Kohe alguses hakkasid mulle laskumised 38-41 eriti meeldima, hõre liiklus ja korralik rajapõhi. Tiirutasime seal mitu ringi.

Seejärel võtsime suuna Samnauni, mis ka Šveitsi poolel asub. Üks pikemaid laskumisi, aga lõpp on lumelaudurile natuke piin, sest kallet pole ja palju tuleb kondiauruga edasi liikuda. Sass ja Ene olid veel varem rajalt maha pööranud ja pidid terve linna jalgsi läbima. Mäesuusasaabastega pole see just kõige meeldivam.

Aga see-eest said nad väikese ülevaate kohalike TaxFree poodide hindadest, mis meie hinnangul mingit erilist küll välja ei näidanud. Marko ja teised käisid seal lõunatamas ja jätsid minu arust sinna kogu varanduse. Rocky praad maksis 21€, teistel ca 15€!!!

Meie lasime sealt kiirelt varvast. Tõstuk oli 2 kordne ja mahutas päris mitu inimest. Kuna lõuna oli käes, siis liikusime Idalpi, et ühiselt võileibadele valu anda. Anton on ennast juba teist päeva heast küljest näidanud ja kommionu kombel kõikidele magustoiduks šokolaadi jaganud ;)

Pärastlõunal võtsin Matu koolitamise uuesti käsile ja mõne hetkega sai talle selgeks, kuidas trossiga mäest üles saab ja mäest laskudes slaalomit sõita. Hakkab juba tulema.

Enne tõstukite sulgemist pääsesin jälle vabaks ja koos Kaido, Sassi ja Mari-Liisiga tegime veel mõned kiiremad otsad.

Plaanisime õhtul kelgutama minna ja seega kiirustasime koju, et õhtusöök kiirelt konsumeerida ja seitsmeks tagasi keskusesse jõuda. Ega me täpselt ei teadnud, kus see kõik asub, aga lootsime, et selline reklaamitud tegevus kuidagi ikka silma jääb.

Linnas vaikselt edasi liikudes avastasime, et kogu keskus asub hoopis mujal, kus meie olime ettekujutanud. Meie ees avanes hulk poode ja lõbustusasutusi. Pilt on muidu sarnane nagu Mayrhofenis. Kõikjal kõrtsude ees vedelevad suusad ja lumelauad hunnikus maas, omanikud sees hoolega naati panemas. Samas need peod paistavad sees olles rohkem sellised vineriparaadid, et vallalisel noormehel sinna asja pole.

Leidsime tõstuki kiirelt üles ja loovutasime kassapidajale 20€, et ühekordne tõstukisõit ette võtta. Ega me täpselt ei teadnud, mis seal üleval ootab, lootsime vaid, et vast ikka kelke jätkub. Kohe üleval, kui oli aeg maha tulla, seisid seina ääres mõned ratastoolid. Sass väänas oma igapäevase killu ära. "Näe ratastoolid ka valmis. Paned kelguga vastu puud ja saad kohe tooli vastu." :) Koha leidmine, kus kelgud seisid, oli natu keeruline, aga kui saan käes, siis saime ka restorani leitud. Kohalik süldipänd lõbustas rahvast, aga kuna viinerid olid jälle reas ja meil ka lapsed kaasas, siis otsustasime eelneva plaani juurde jääda ja kelkudega alla kihutada.

Kõik said omale kelgu, mina jagasin seda Matuga. Kohe esimestel meetritel sai selgeks, et üksi oleks see palju lihtsam, aga midagi

polnud teha, poiss tahtis ka lõbutseda.

Veid hoogu sattudes saime kohe tunda, mis tunne on, kui suurelt kiiruselt kipaka kelguga uperkuuti käia. Matu sai natuke haiget, aga pidas end vapralt üleval ja sõit võis jätkuda. Muidu vahva rada sisaldas ühte üsnagi järsku laskumist ja vähemlt 500 m kõndimist, sest kallakut polnud ja kelku tuli taga vedada.

Matut see muidugi ei seganud, sest tema mõnules kelgul.

Kõik olid all asjast vaimustuses peale Gerty, kes koges tagant otsasõitu ja oli seepärast üsna löödud. Ma ise oleks ka eelistanud üksi laskumist, sest siis oleksid kiirused hoopis teised.

Koju tagasi jõudes tegime teed ja maiustasime stritsli ja Bacardiga ;) Viimased heitsid magama poole ühe ajal.

Esimene päev mäel

Kell tirises 7 ajal ja kööki komberdades äratasin Antoni hoobilt üles, aga hiljem selgus, et Sass tegi seda juba varem. Vanainimene ei saanud ju kauem põõnata, sest läks ta ju eelmisel õhtul juba 9 ajal voodisse. Keerasin riisipudru kähku kokku ja pärast seda, kui olime võileivad erinevate katetega fooliumisse pakkinud, põrutasime Ischgli keskusesse. Piletikassas selgus, et majast kaasa antud paberiga pole midagi targemat teha, kui p....t pühkida ja piletid tuli ikka maksimum hinnaga soetada. Siin tundubki see nii olevat, et alati leitakse mingi põhjendus, miks just antud hetkel just see soodustus ei kehti. Antud paber kehtis VIP pileti ostjale, aga kuna meil oli plaan ka See-s, Kappl-s ja Galtür-s ära käia, siis soetasime omale ikka Silvreta Skipass-i.

Ma olin plaaniks võtnud Matu suusatama õpetada ja seega panin ka ise üle 11 aasta jälle suusad alla. Mullu sellist plaani omades olid mul kaasa võetud need moodsad bleedid, aga nondega oli igavene piin mäest alla saada, sest vibra oli nii suur, kui suusad alla vänderdasid, seega tänavu varustasin end varakult korralike mäesuuskadega. Kõige jubedam oli see, et kaardilt ei saanud täpselt aru, kus see lastepark asub ja nii võtsin Matu üles jõudes sülle ja põrustasin temaga mäest alla. Laskumine oli üsna pikk ja kohati ka järsk, aga õnneks jõudsin just õigesse kohta ja pärast seda, kui ülejäänud seltskond tõstukitega lesta lasi, hakkasin oma olematut tarkust 4 aastase liigutustesse kandma. Midagi mul siiski õnnestus ja poiss hakkas üsna kähku taipama, kuidas suusad pidama saab. Muret tegi pärast kukkumist püsti saamine ja tagasi mäkke jõudmine. Lõpuks leiutasin, et mingi trossiga ülessõit õnnestus meil koos hästi ja mäest sõitis ta ka kuidagi alla, asi hakkas talle juba meeldima ja pärast küsimist, et kas ta ei taha puhkama minna, sain kiirelt vastuse, et ei taha.

Gerty ilmus mingil hetkel meie juurde ja ma sain võimaluse natuke mäge mõõta.

Leidsin teised kiirelt, sest raadiojaamad olid kuuldeulatuses ja pealegi passisid nad ühel paigal, sest Blackmama oli kaduma läinud ja tagatipuks ka tema mobiili aku tühjaks saanud. Nii nad ootasid selles kohas, mis viimati Enele öeldud sai. Üllatavalt kobedasti sain ma suuskadega hakkama, carving töötas laitmatult. Kui ma viimati suuskadega sõitsin, siis polnud seda sõna minu jaoks veel leiutatud või igatahes polnud see minuni jõudnud. Kiirused kasvasid kohe päris suureks ja leidsin konutava pundi kiirelt üles. Liikusime Idalpi keskusesse tagasi, et seal lõunasöök keresse ajada. Kuna ilm oli päris ilus, lauspäike hommikust saati, siis oli väljas laua taga istumine nagu suvitamine. Kõht oli ka üsna heledaks muutunud ja võileivad kadusid kiirelt. Kuna Matu oli Gerty süles mõnda aega juba maganud, siis nüüd puhanuna võtsime suusatunnid jälle käsile. Nagu te juba aru saite, siis pääses Gerty jälle mäele. Matu oli nagu unes edasi arenenud ja nii mõnedki võtted tulid hästi välja. Siiski arenguruumi on kõvasti, sest sihitud juhtimist ikka veel ei ole. Enne tõstukite sulgemist saatsime naised ja Antoni tõstukiga alla ja ise kiirustasime laskumisele, et korraks veel poolelt maalt üles sõita ja seejärel pikalt alla kihutada. Ma avastasin suuski täiega ja leidsin, et nendega on ka võimalik hullata. Ainuke, mis mulle nende juures ei meeldinud oli see, et saabastega kõndimine on nõnda vaevaline. Kaido igatahes tunnistas, et tema jaoks olen ma liiga kiire.

Kui me lõpuks alla jõudsime rääkis Matu kuidas emme tal tõstukile istudes hellad asjad kuhugi vahele oli jätnud.

Vaene poiss.

Koju sõites põrutasime natuke majast mööda, et mõnda kaubanduskeskust leida, aga See-s asuv Spar oli üsna sarnane meie kodu lähedal olevagagi, aga kuna juba kohal olime, siis tegime ostud seal ära.

Pisike sekeldus oli sellega, et nad ei tahtnud aksepteerida Visa kaarti, nõudsid Maestro-t, nii tuli sularaha automaadi juurde lipata, et toidukraam ikka välja osta.

Õhtuks saime liharulle ja kartulit, kokad olid tasemel.

Peale sellist õhtusööki polnud mul küll kahju ühele kokale paar tundi laulda ja pilli plännida. Südaööks olime ikka külili, puhata on vaja.