teisipäev, 30. märts 2010

Tagasiteel.

Üks Vana Tallinn, mis kaasa oli võetud läks naabrile kannatuste korvamiseks. Ta küll andis mõista, et ei oska inglis keelt (nagu me lootnudki oleks), aga sai aru küll, mille eest anti.
Vaatasin veel toad hoolikalt üle, sulgesin luugid, jätsin võtmed lauale (vanaka pudeli ka) ja panin ukse enda järel kinni. Väljas oli küll soe, aga panin pikad püksid jalga, sest ega seda kauaks ei ole. Plätud jäid küll varvaste otsa.
Ahti ja Brigitta tahtsid meiega Malagasse saada, et sealt lennujaamast rendiauto ära tuua. See lisas küll sõidule pea tunni otsa, aga ega mul kiiret polnud, teised kiirustasid tööle ja kuidas sa jätad kaaslase hätta.
Malagast välja saamine võttis aega, sest oli reede õhtu ja autosid palju, aga kui kiirteele jõudsime vajutasime kärmelt gaasi põhja ja kiiruse 120+ Kui vähegi teeolud lubasid, siis rohkemgi.
Põrutasin öösel nii pikalt, kui suutsin ja andsin teistele puhkust, kui väsimust tundsin, siis ajasin kellegi rooli.
Meelde jäi, et Alicantes oli öösel +14 samas, kui peale Malagat oli vaid +6 kraadi. Paljud kaasmaalased ju laagerdasid seal läheduses Olivias.
Mõnusad kiirteed üles-alla julgustasid vajutama ja edasine oli nagu üks suur kiiruskatse, sest tahtsime 48 tunniga kohale jõuda. Prantsusmaast ei meenu midagi erilist, vaid tankimised, räiged kiirteemaksud ja umbkeelsed teenindajad, aga ometi viisakad. Lyon kärpis veidi tempot, aga ei midagi hullu.
Esimene takerdumine tuli Saksamaal, kui kiirtee remondi tõttu oli liiklus ümber suunatud ja suunaviidad, mis muidu teed juhatavad olid kinni katmata. Tiirutasime tunnikese ühes samas paigas enne kui Tõnis, kui tõeline orienteeruja meid lõksust välja juhatas. Kiirteega paralleelselt kulges veel üks tee, mida mööda me takistusest mööda saime.
Tagasi kiirteel andsime seda vihasemalt minna. Sadas küll vihma ja kojamehed hakkasid praaki tegema, aga ega selle pisiasja pärast siis aeglasemalt ei sõidetud. Kodunt lahkudes lootsin, et kummide puhastamisest aitab, aga nüüd jätsid kojamehed klaasile lollaka kile ja see takistas nähtavust. Tulles oli ju Prantsusmaa udus, nüüd siis vihm Saksamaal.
Igatahes kiirust see ei alandanud. Kell 1 öösel tuli Oltsilt sõnum, milles ta andis teada, et jõudis Eestisse, meil oli veel vähemalt 20h kimada.
Ahnitsesin tagasiteel roolis olemist täiega, nagu tahaks keegi autot käest võtta ja istusin pikalt sangas. Lasse öösel natuke käis juhtimas, aga peagi olin jälle ise pukis. Tahtsin hommikul Warssavi ise ära sõita, sest seal on võimalik eksida ja aega kaotada, aga vaadates, kui lihtsalt see kulges, siis oleks igaüks sama lihtsalt sellega hakkama saanud. Viimased hetked söögikohta otsides olid väääga rasked. Isegi rääkides ei saanud kindel olla, et suikuma ei jää.
Üldsus otsustas, et nad ei tahagi nii jubedalt süüa ja ma kobisin taha magama ära. Hetkega olin Une Mati juures ja ärkasin alles Lodž-s. Tehti kiire McDonalds ja põrutati edasi. Ma suundusin jälle magama. Kui ärkasin olime sügaval Leedus.
Kuna und enam polnud, siis vaatasime ühe filmi. Kepsa pani Kaunases mahapöördest mööda, aga õnneks pääsesime lihtsalt. Viimati, kui ma sealkandis mööda põrutasin jõudsin teistele alles poole tunni pärast järele. Kepsa tunnistas, et on veidi väsinud ja hakkasime kohta otsima, kus ta välja vahetada. Kuna tankida oli ka vaja, siis leidsime selleks sobiva koha mingis bensukas.
Ma enam roolist ära ei tulnudki. Päris mitu korda vedas korralikult, kui kohalikud mendid end asulate vahel ära olid peitnud. Küll avastasin nad ise, küll olid nad kellegi maha võtnud ja sellega end reetnud. Viskasime veel nalja, et nõme oleks nüüd vahele jääda, kui nii palju juba sõidetud on. Käisime välja kõige nõmedama versiooni, et oled juba 4400 km sõitnud ja jääd Sännas (so.ca20 km enne Võrut) kiirusega vahele. Õnneks seda ei juhtunud ja enne 10 olime kohal.
Väljas sadas ja varbad said märjaks, alles nüüd panin kingad jalga.
Kolisime autod ümber ja teised jäid veel Oltsi bussiga rehve vahetama, kui ma kiirustasin koju, et enne und veel lapsi näha, homme ju koolipäev.
Panin põngerjad pärast mõningast siblimist magama ja avastasin, et 6pakk A Le Coq-i oli külmkapis alles. Lõikasin juurde juustu ja põdravorsti ning maandusin diivanile. Oi kui hea tunne oli. Jube oli mõelda, et teised pidid veel 250 km sõitma. Uni küll ei tahtnud kohe tulla, aga kui juba kohal oli, siis murdis korralikult.
Hommikul avastasin telefonist sõnumi, et Lasse oli oma kommikarbi autosse unustanud. Et ta ka veini ei saanud unustada ;-) Helistades sain teada, et Tõnis oli meie hullu stsenaariumi ikka tõeks teinud ja jäi 20 km enne Tallinnat politseile näppu. 90 alas 108 km/h, aga pääses hoiatusega.
Kokkuvõttes oli väga vahva laager ja sellise pundiga läheks igakell uuesti taolisele seiklusele. Natuke susiseb järgmiseks aastaks sõit Alicantesse, aga sinna on veel nii palju aega, eks näis.

Viimane treening ja lahkumine.




Magamiseks palju aega ei olnud, sest tahtsime veel ühe trenni teha. Lassele jäi eelmine päev poolikuks ja tal jalg sügeles ikka pika sõidu järele. Ma ise küll pooldasin lühemat, sest pikk autosõit ootas ees.
Hommikusöögiks ostetud pudrud said peaaegu otsa. Igatahes avasin viimase kaerahelbeputru paki, midagi viis ka Kristjan ära teise tuppa. Kohvi joojaid oli sel aastal vähe, sest 3 pakki jäi üle, lubasime need tüdrukutele anda. Nendega oli kokkulepe, et toovad oma mittevajaliku kama meile kella 10.00 ja me viime selle Eestisse ära.

Me olime juba õues valmis, kui kotid toodi. Jätsime hüvasti ja kihutasime minema. Lasse oli otsustanud vist millegi eest kätte maksta, sest tõmbas juba algusest peale tempo üles. Janis käis rattaga õues, aga vaatas pulssi ja kobis tuppa tagasi, Olts ja Ero kulgesid veidi ja keerasid ka mujale. Lasse mürgeldas pedaalidega endal sääremarjad kohe-kohe lõhkemas lauget tõusu mööda üles, aga meil ei olnud mingit tahtmist talle oma nõrkust näidata, rippusime ilusti tuules. Mingil hetkel ta loobus ja võtsime ohjad oma kätte, sai pulsi alla. Jalg oli üsna tühi, aga ma ikkagi õrritasin Lasset, et ei kingi talle lihtsalt mäefinišhit. Tegelikult teadsin juba alguses, et tahan ka San Enriques vanakraami sees tuulata. Tõnis läks Lassega, Kepsa liitus minuga.
Vanakraamipood oli lahti. Müüja on vist väke kassihull, sest neid karvaseid oli seal päris mitu. Lasime silmadel käia, aga midagi originaalset silma ei hakanud. Omanik keris Coca cola kampaaniarattalt teki maha ja palus meil sellel kärakale hind öelda. Ma pakkusin, et ta võiks selle eest 100 € küsida ja Kepsa lisas, et see on väga halb ratas. Tädi oli ilmselgelt pettunud. Uued kliendid tulid peale ja me tegime minekut.
Sõitsime otsejoones koju, sest unistasin vaikselt, et saan väikese uinaku enne minekut teha, aga koju jõudes oli uks kinni. Meil oli Paiduga kokkulepe, et ta läheb “käbiringile” jooksma ja kui peaks juhtuma, et me jõuame ennem, siis saame talle vastu sõita. Käisin naabrite ukse taga ja tahtsin öelda, et Janis oma ratast kasti ei pakiks, sest ta kasutas tulles minu kasti ja ma tahtsin sel korral ise oma ratta ära pakkida. Paraku keegi (hiljem selgus, et Trebla) muudkui avas ülevalt ust, aga toru ei võtnud, et ma sõnumi edastada saaksin. Sõitsin minema.
Olin juba pool “käbiringi” tõusust ära sõitnud, kui enam ei viitsinud. Nii palju siis kergest trennist. Pait oli enne kodu mereranda keeranud ja ma jõudsin just sellel momendil ukse taga käia. Kokku sain 105 km ja see vormistas lõplikuks kilometraažiks 1270 km, seda 51 h jooksul.
Ootasime Lasse ja Tõnise ära, et minna viimasele poeturneele. Pakkisime seni rattaid.
Pait vaatas ratast ja ütles vokile:”Ma panen su kasti rsk!” :-)
Nagu veel vähe oleks veini ja õlut ostetud, aga ei saa ju jätta neile seda odavat vedelikku. Kodus maksab see mitmeid kordi rohkem. Ülar juba arvas, et peaks kodus klubi ümber nimetama AAA klubiks. Nii me lendasime riiulite vahel ja täitsime korve. Tagasiteele oli ju ka sööki vaja osta.
Omajagu aega läks veel ka kohvrite ja autode pakkimiseks. Esialgme idee, et pealinnamehed lähevad Riiast otse Tallinna ei sobinud, sest sel juhul oli buss täiesti tühi ja käru nii täis, et Mazda tagaots vastu maad ja käru rehvid lapikud kui seened. Ja inimesi ju veel polnudki autos, aga neid pidi Riiast Võruni seal 7 olema. Kiirelt pakiti kõik ümber nii, et kärusse jäid vaid rattad ja kohvrid läksid bussi. Meil vahepeal tekkinud plaan bussi asjade otsa magamiskoht teha sai ka teoks, nii said Vitos sõitjad natuke laiutada. Ma samal ajal valmistasin veel süüa, nii kohapeal tarbimiseks, kui kaasa võtmiseks.
Toppisime praetud kanaliha šeikerisse, igasuhused Tupperware karbid makarone täis, lisaks paraadisin paarkümmend muna. See kõik võttis parajalt aega ja algselt planeeritud kella 17.00 väljasõidust sai sujuvalt pool kaheksa.

esmaspäev, 29. märts 2010

Tõeline sadumaso.




Hommikul lisas meile kohustusi see, et pidime Paidu bussi Algecirasesse parandusse viima. Eelmisel päeval peetud läbirääkimised andsid tulemuseks 600€ kogu muusika eest. Seda on veidi vähem, kui meil kodus. Eestis pidavat sama kardaan ise juba 10k maksma, lisaks siis veel paigaldus. Pait võttis asja naljaga ja seletas kuidas Kardano Bruno selle Kardaaniast talle lennukiga otse kohale tõi.
Väsimus oli üsna suur, et tahtsin roolis vägisi magama jääda, kui Paidule järgi kupatasin, kes juba varem oma vibreeriva hõbenoolega minema väristas.
Loomulikult ei rääkinud töökojas keegi inglise keelt ja seega oli tõesti puhtas Eesti keeles lihtsam rääkida, ei pea ise nii palju pingutama. Varuosa tellimisega tegelev vennike ütles küll kahtlase sõna:”manjana”, mis tähendab vist homme, aga meil varem vajagi ei olnud. Jätsime bussi sinna, Pait allkirjastas mõned paberid, kusjuures ise ei saanud ta ühtegi eksemplari ja tulime tulema. Ise ta veel naljatles, et see manjana tähendas, et buss on nüüd nende oma ja me peame homseks Hispaaniast kadunud olema :-) Lootsime siiski parimat ja kiirustasime koju riietuma.
Kui eelmisel korral jäi sadu järgi ja trenni alguseks kuivasid ka teed ära, siis nüüd paistis taevas küll nii tume ja selle otsa ei paistnud. Siiski rannikuäär tundus selgem ja kuna esialgne plaan Marbellast San Pedro peale pöörata ja sealt Ronda kaudu üle mägede turnida oli nagunii kavas, siis suundusime mööda A7 minema. Veidi tibas, aga ei midagi hullu.
Tõnis vahepeal osutas mägedele ja arvas, et sealt head nahka ei tule, aga ma õhutasin ikka lõpuni minema, et kindel olla.
Kõik sai üsna ruttu selgeks, sest Marbellast me välja ei jõudnudki. Lihtsalt nii tugevasti hakkas sadama ja mäed paistsid (õigem oleks öelda ei paistnud üldse) paksu udu sees olevat.
Rannik oli endiselt selgem ja mõned kilomeetrid pärast Marbellat sai ka sadu otsa. Kuna meile tuttav mägi Puerto de Penas Blancas paistis selge olevat, siis otsustasime selle uuesti vallutada.
All kruvisime endalt sääred ja varrukad küljest, toppisime üht-teist hamba alla ja hakkasime pihta.
Kepsa otsustas jäneseks hakata ja tegi otsa lahti, Pait ja Janis kohe kannul. Hakkasin ka vaikselt ronima. Liikusin koos Kopli ja Virgoga, aga Virks ei kavatsenudki pealt vaadata, kuidas meie endale aupaistet ammutame ja valas kohe õli tulle. Küsis:”Kus see haanjamees jäi, kes minuga võidu tahtis sõita?” Ma olin planeerinud nagunii sel korral kõvasti pingutada ja Pait punnitas juba Janisega eespool, seega oli konkurents täiesti olemas.
Raske oli sõita, sest asfalt oli märg ja püsti tõustes käis kets all ringi. Kuna tõusunurk on sellel mäel pidevalt üle 10%, siis tuli paratamatult vahepeal püsti tõusta, et mõned lihased puhata saaksid. Vigo jõudis Paidule kannule ja sain isegi nendele sappa, kui Pait päikeseprillid maha poetas. Kuni ta neid üles korjas ja rütmi kätte sai olime me juba eemal. Janis ja Kepsa olid juba varem maha jäänud. Korraks ilmus Kopli pildile, aga me Virgoga liikusime ikka eest.
Jõudsin mingil hetkel nälga jääda, sest tõus on pikk ja hetke, et midagi manustada eriti polnud. Igatahes, kui Pait mööda sõitis, siis tundus mulle, et ma seisan. Koukisin taskust geeli ja veid aja pärast läks kohe paremaks. Peagi olingi mõnda aega silmist kadunud Paidul järel. Oli teine end ees ära parkinud ja päris haleda olekuga. Eks see vahepealne pingutus oli vast liiga järsk.
Virgot vahepeal serpentiinidel nägin eemalt, aga rohkemaks jõudu ei olnud. Viimased päevad võtsid oma.
Üleval läks järsult külmaks ja me ei tahtnud sinna külmetama jääda, et teisi ära oodata ja kihutasime alla tagasi. Ühtlasi nägime ära ka, kes järgi oli jäänud. Paidu taga tulid Tõnis ja Kopli, siis Valdur ja Kepsa. Ülejäänud olid varem juba ümbr pööranud.
Nägin korraks milline tume mass teiselt poolt mäge peale vajus ja soovitasin Virgole kohe alla põgeneda. Temperatuur oli 9 kraadini vajunud. Tõsiselt külm oli, lisaks tugev tuul, mis ühes kurvis mu poogna üsna pikaks venitas. Kuna alles vastassuunas sõites oli asfalt ka korraslikult libe olnud, siis ei julgenud ka eriti kallutada.
Viimasel kolmandikul läks järsult soojemaks, jäi vaid tuul, millega võidelda. Sooja oli 14 kraadi.
Kõik olid juba all, kui ilmus Pait, kes värises üleni. Oli ennast laskumisel täiesti läbi külmetanud. Andsin talle oma termotagi.
Kuna Virgo avastas, et tal tagumine kumm on lödsaks läinud, siis läks ta kohe koju ära, meie tegime veel tiiru, et 100 km täis saada. Käisime Manilvas ja siis koju tagasi. Kopli pidi sel korral üksi koju sõitma,saatma ei viitsinud minna.
Lasse oli 2h naabrite juures vedelenud, sest tuli varem ära ja ei võtnud võtit. Aga ega ta ei virisenud, sai Brigitta seltskonnas olla ;-)
Pesemiste ajal helistas Tõnis töökotta ja uuris kaugel tööd on. Kolmas inimene, kes telefonile kutsuti tetas, et “the van is ok” Seda vastust ei saanud valesti mõista, järelikult oli kõik korras.
Meie päevaplaanidesse tuli kiirelt muudatus ja need, kes soovisid sealkandis poodelda said selleks võimaluse. Kuna ülejäänud eestlased pidid õhtul meile külla tulema, et koos meile väike ärasaatmine korraldada, siis polnud aega palju molutamiseks.
Bussi saime tõrgeteta kätte. Vana kardaan oli kaasa pandud ja see nägi ikka väga armetu välja. Sellega koju küll jõudnud poleks.
Kiirelt kammisime läheduses asuva Factory Outleti läbi ja sukeldusime tunnikeseks Carrey Fouri.
Kahjuks olid paljud varasemad kampaaniad otsa saanud ja lemmikveinid natu kallimad, aga ikkagi sai meil kodus maksva 120 eeguse veinipudeli 60 eeguga kätte. Loomulikult nabiti ka 1 euriseid isendeid ja odavat õlut.
Kodus midagi originaalset ei olnud. Pasta ja hakklihakaste täitis kõhtu, hiljem läks lauale igasugune snäkk. Ostsin sel korral ka paar rullbiskviiti, aga nood kahvatusid Kristiina tehtud Tiramisu ees. Meie klubi nimega kaunistatud kook maitses kõigile väga ja hävines paari minutiga, kuigi oli kausis kuhu mu pea võis vabalt sisse ära mahtuda.
Vaikselt lahkusid Virgo ja Oliver koos kaaslastega, veidi hiljem läksid ka Kopli, Valdur jt. Kristiina ja Karmen jäid veel mingit kontserti ootama.
Eks vaikselt sahistati, et täna lööme laulu ja seda üritasime ka, aga kogu pika laagri vältel üllatavalt tugeva taluvuspiiriga naabri närvid ei pidanud enam vastu. Peale esimest laulu hakati teiselpool seina prõmmima. Me jälle ei tahtnud täitsa vaikselt ka olla ja laulsime vaiksemalt edasi, mingil hetkel prõmmimine vaibus. Ei tulnud ka politseid. Õnneks.
Kell ronis jälle vägisi üle nelja, kui tüdrukud koju ära viisin. Ma ei kujuta, kui jooks ja hommikul pohmakas ka veel oleks, mis siis oleks. Igatahes üks oli selge, uinumisega küll probleeme polnud.

Anaeroobne joove.






Ei tea kuidas selle äratuskella vait panin või kas üldse helises, aga ärkasin kell 09.20
Hirmuga tormasin kööki sööki keetma. Pait oli juba jalul ja tegi võileibu. Oli selge, et kell 10 me küll trenni ei jõua, saatsin kiirelt Virgole vastava SMS-i.
Saime just söönuks, kui mehed olid ikka kohal. Virks ei olnud telefoni vaadanudki. Nad soovisid, et me ikka tuleksime ja läksid pooleks tunniks tiirutama.
Lasse lõõpis, et täna ma küll suren pundis, aga oli hoopis vastupidi. Alguses pea tagus veidi, aga hiljem läks järjest paremaks. Jalg oli terav ja kannatas tuult murda küll.
Lasse jäi San Enriques vanakraamipoodi tuulama, meie sõitsime edasi. Saatsime jälle teised Esteponasse ära, aga kuna kilomeetreid oli veel vähe, siis saime kodunt veel korra mööda sõita. Tahtsime kindlasti 100 täis teha.
Pait käis samal ajal Algecirases bussiga Mersu esinduses, sest kardaanirist on hullult vibra tegema hakanud ja sellisega küll koju ei jõua. Sain vahepeal infot, et osa maksab 460€ pluss 130€ vahetus.Igatahes on see odavam, kui Eestis. Lepiti homseks aeg kokku.
Pait seletas kuidas nad äri ajasid. Kuna ametnik Mersu keskuses ingliskeelest nagunii aru ei saanud, siis rääkis ta Eesti keeles, oli omal lihtsam. :-) Mees kirjutas hinna paberile, Olavi kirjutas sinna -20% taha ja lõpuks said -10% kätte. Meie leiutasime kodus Ennu funktsiooni välja. Ta oligi selleks seal, et meiega esindusse tulla, aga keegi ei osanud seda ära tabada ;-)
Tegime pikema poodlemise Carrey Fouris, et veinid ja õlled koju viimiseks ära osta, muidu läheb pärast kiireks. Juba oligi mõnel veinil kampaaniahind möödas.
Kodus vaid näksiti kergelt, sest olime õhtuks kalarestorani kutsutud.
Mingit kalarestorani küll ei leidnud aga Itaallaste pitseria sobis sumisemiseks küll. Tüübid nautisid kodust miljööd. Aeg-ajalt kui keegi mingi pitsa tellis, siis hüüdsid kõvasti:”Mamma-mia, pepperoni!” vms. Pait küsis: “Anna mulle liiter viina?” Mehike ei saanud pikalt aru, siis said aru, et nende üle üritatakse nalja visata ja hakkas koos kokaga kõvasti naerma. “Litri vina!” kiiskas ettekandja. Kokk kiljus nagu plika. Ettekandja tõi pudeli majaveini ja ütles: “ Siin on sinu Litri vina” :-)
Mõned süüa ei tahtnud ja leidsid omale tegevust nurgataguses baaris, kus ka värvilisi palle auku ajada sai. Kõndisid kaigastega ümber laua ja tegid tähtsaid nägusid.
Kuna Karmenil oli sünna, siis käis ta ka mõnikümmend korda laes tiivikut lähemalt vaatamas. Keegi ei lugenud mitu korda, lõpetati ära, siis kui mehed enam ei viitsinud ;-)
Selle baariga veel kõik ei piirdunud. Noormees, kes leti taga askeldas, hakkas südaöö ajal sulgema ja soovitas meil lähedal asuvasse Iiri pubisse minna.
Lärmakas seltskond võttis meid ruttu omaks. Pait ja Ülar leiavad igast baarist mingi Pedro, kellega nalja saab. Seekordne oli ehe staar. Loomulikult rääkis tema omas keeles ja meie klounid omas. Aru saadi suurepäraselt.
Baaris toimus karaoke ja mulle määriti lugu pähe. Olin nõus vaid juhul, kui on Eagelsi “Hotel California” olemas. Paraku oli ka. “Tarmo, Tarmo ..!!! skandeerisid ümberkaudsed Ülari õhutusel. Peale lugu lärmas terve pubi:” Estonia, Estonia!!! Ma igaks juhuks rohkem lavale ei roninud vastupidiselt kohalikule tädile, kes esimeste supersäravate esituste järgselt ikka aupaistet soovis ja viimase loo katkestama pidi, sest hääl lihtsalt enam ei jaksanud.
Lasse õhutusel saime pubist minema. Auto juurde jalutades oskas Pait Kristiina lõhnaõli korgi võrkaia vahelt sisse poetada ja võttis mõned hetked aega enne, kui selle kätte saime. Koju jõudsime pärast nelja. Kaua nii jõuab? Kaine küll, aga magamata ikkagi ja plaanis on raske sõit. Eks näis. Üks on kindel, jooksma küll hommikul ei lähe..

Vein on salakaval jook.




Hommikul läks veidi rabelemiseks, sest olin eelmisel päeval laianud ja lubasin sünnipäevalaps Karmenile pannkoogid organiseerida. Pait magas riietega, diivan oli lahti tegemata, kõrval põrandal oli pistaatsiapähklikoorte hunnik. Kes neid krõbistas ta öelda ei osanud. Mõne hetkega oli ta riides ja sörkisime raja kiirelt läbi.
Tagasi jõudes keetsin pudru ja kohvi valmis, praadisin mõned koogid ja viisin need ära. Maja oli haudvaikne, seega panin kausi ukse taha.
Läksime juba 10 trenni, et hiljem jõuaks midagi muud ka peale sõkkumise teha. Valisime tasasema profiili. Pait katsetas omal nahal anaeroobset joovet ja pidi kõvasti pingutama. Eelmise päeva mägedekunnist polnud jälgegi. Omal oli mul küll jalg päris hea, vorm hakkab tulema. Janis liigub ka üsna teravalt, äkki saab veel asja, kui kevadkülm ära ei võta. Tagasijõudes käisime jälle kaaslasi koju saatmas.
Kõik läksid basseini juurde päevitama. Mina loobusin ja läksin autole tagatule pirni otsima. Selleks tuli võtta ette pikk sõit Algecirasesse, kus varem olime palju poode näinud. Kohalikud autoesindused ei üritanudki aidata. Kohe kui ütlesin, et pole Seat või Renault, siis kadus neil asja vastu huvi. Nende kahe margi esindused meie linnas vaid on.
Algecirases silmasin Fordi esindust ja kuna Mazda kuulub Fordiga ühte kontserni, siis lootsin, et mõni pirnike ikka sobib. Enne pidin küll siesta ära ootama, aga õnneks polnud vaja palju passida. Pirn oligi olemas ja kuna sain kiirelt hakkama, siis kondasin ka kohalikes outletides. Sain 9€ eest korraliku kapuutsiga pusa.
Koju jõudes tegin kiirelt kanalihast kastme ja juurde makarone. Vein aitas sööki alla loputada ja seda kulus kuidagi palju. Vaatasime arvutist Adventurelandi ja nosisime pähkleid.
Ülar sõitis sisse ideega Oltsi tuppa Aliast mängima minna, Nii tegimegi.
Mängu käigus tekkis idee, et viimased võiksid karistuseks merre ujuma minna. Olts küll üritas advokaatidega mängureegleid väänata, aga kaotusest see teda ei päästnud. Tegelikult oli tal isegi õigus, aga või sa veininapsusele vastasele selle selgeks teed. Igatahes kaotus oli aus ja Brigitta ja Olts pidid end kargesse vette kastma. Üsna tublid lained olid, aga ära nad selle tegid. Meie vaatasime lõdisedes pealt.
Kell oli armutult tiksunud ja näitas juba 5 hommikul, krt kuidas see küll juhtus. Voodisse sukeldudes uinusin sekunditega.

Päike, päike, päike.






Hommikusörgil oli juba tunda, et ilm tuleb soe. Tavapärane ring saab juba 20 minutiga joostud, jooksulihas areneb.
Hommikusöögil kurtis Tõnis, et uinumine liigub iga õhtuga üha hilisemaks, aga ärkamine hoopis varasemaks. Tõsi, ma ajasin rahva tõesti täna varem üles, sest sõitma planeeriti minna kell 10 ja tavapärane kell 8+ oleks hommikusöögi trenniks kõhtu loksuma jätnud.
Sel korral oli grupp juba suurem, kokku 6 paari. Alustasime tasasel ja see muutis sõidu alguse eriti lihtsaks, pulss oli pidevalt taastuvas. Kuna ees oli 5 tunnine trenn, siis ma selle pärast ei muretsenud. Kui esimesed pikemad tõusud algasid hakkasid nõrgemad tagant ära kaduma. Janis küll natuke tassis Kristiinat, aga loobus peagi ja ühines meiega. Kuna Kepsa oli eelmisel päeval tõbine, siis keeras ka tema varsti kodu poole, temaga ühines Valdur. Pikale ringile minejaid jäi järele 8. Päike kõrvetas ja küpsetas viimaseid vedelikevarusid organismist välja, hakkasin vaikselt juba jooki säästma, et lõpuni ära kesta.
Kohe, kui Caucini poole tõusule keerasime purunes Tõnisel kumm. Mõned hakkasid vaikselt üles kerima, Lasse ja Virgo jäid Tõnisele appi. Andsin oma pumba Tõnisele ja järgnesin ka teistele. Pait põrutas jälle täpiks, Kopli ja Oliver kulgesid koos. Avastasin ühel hetkel, et mõnus oleks pikal tõusul muusikat kuulata ja otsisin telefoni välja. Riputasin kiivri lenksu külge ja panin muusikat mängiva telefoni nagu korvi. Ülesse jõudes tiirutas Pait juba tipus. Kogusime pundi kokku ja põrutasime edasi. Caucinist Casarese poole on mõnus laskumine. Mõnes kohas on küll asfalt katki ja peab natuke vingerdama, aga kiirused on korralikud ja mõistlikult riske võttes saab nautida küll. Alati on aga reegel, et kui tahad natuke piire kompida ja mõne kurvi ära lõikad, siis tuleb kindlasti auto vastu. Erand polnud ka seekord. Kõik läks siiski hästi.
Casaresest laskudes läks rebimiseks, kui Lasse ja Virgo jalga teritasid, aga eest ära ei saanud keegi. Mägedekunn Pait seda sõiduelementi ei valda ja tiksus taga. Kuna tundsin end üsna hästi, siis saatsin Virgo ja Oliveri veel Esteponasse ära.
Ülar oli Oltsi toakaaslastega lõunani õlut joonud ja päevitanud ja siis anaeroobses joobes trenni läinud. Neid rohelisi “padruneid” oli tal juba 8 tükki salves. Kusagil 15 kilomeetril tuli ka karistus, kui ta ringteele ära ei mahtunud, pedaali kallutades asfaldisse rammis ja külili paar kilomeetrit libises. Ta oma jutu järgi oli see nii. Pealegi hakkas tal suurest verekaotusest paha, mispeale kohalikud päästeteenistuse töötajad absorbendiga vere kokku korjasid ja talle sisse tagasi pumpasid.Kukkumises olevat süüdi Maris, kes talle ette keeras, aga Marise väidete kohaselt olid nad mõlemad sootuks erinevate ringteede peal :-))) Nahk oli natuke marraskil ja püksid katki, aga muidu korras.
Hiljem helistas Kopli, et kalagrillimine toimub täna kell 8. Enamus küll lõõpisid, et kas on ikka mõtet teist korda samasse ämbrisse astuda, aga otsustati ikka minna.
Belgravia Clubi (nii nimetatakse seda hotelli, kus teised elavad) jõudes käis hoovis ja köögis kibe askeldamine. Karmen ja Kristiina segasid taimi ja aineid kokku, millede olemasolust mul aimugi polnud ja grillkojas sebisid Kopli, Valdur ja keegi hispaanlane kelle Pait kohe Ennuks ristis. Mulle tundus, et tegu on kohaliku töölisega, kes vajalikud asjad kätte näitab, aga kui mees ikka toas tatsas ja lahkuda ei tahtnud sain teada, et tegemist on külalisega.
Pait üritas pidevalt selle Ennu funktsiooni meie ürituses ära arvata, aga ebaõnnestunult. Kahekesi Ülariga on nad moodustabud ohtliku paari, kes kaaskodanike kõhulihaseid piinavad. Kui need mehed toas on, siis jagub naeru kõigile. Ülaril pidid näolihased nii valusad olema, et söögi närimisel peab käega aitama ;-) Hea nali, mille üle pikalt naersime oli, kui Ülar seletas Elva rattamaratoni mälestusi. Tol korral palava ilmaga olid parmud eriti agarad ja suured, et hammustasid tüki ja läksid seda puu otsa närima :-)
Belgravia Clubis vist eriti kaua ei lõbutseta, sest laiali mindi juba enne 11. Me saime alles hoo sisse. Pait oli kusagilt vist mingit ainet saanud, sest kõkutas iga asja peale. Teised jälle naersid teda. Lõpuks oli see suletud ring, kus kõik lahistasid naerda.
Saime veidi enne Olavi seltskonda tulema ja “ringteekaubamaja” (nii kutsume neid ringteid, kus tüdrukud landivad) juures tekkis idee Pait seal maha panna. Kujutasime ette, kui naljakas võib tagumisel seltskonnal teda seal kohata. Pait nagu visati uksest välja, tüdrukud jäid ammulisui vahtima. Igaks juhuks jäime ise eemale jälgima. Noh, juhuks kui nad Paitu märkamata mööda sõidavad. Aga ega normaalne mees ju siis mujale ei vaata ;-)
Pait oli tüdrukute juurde istuma läinud ja üritas emakeeles sidet luua, kui hõbedane buss saabus. Mehed tirisid ta bussi ja panid leekima. Selle peale jäi kohalikel karp veel rohkem lahti. Ülar ütles nende naiste kohta hästi, sest nood istuvad kogu aeg külmal kivil, et “Nendel need masinad ei töötagi mida nad müüvad”.
Kodus nööbiti jälle uued veinid lahti ja lasti isegi laul lahti. Naabrid on väga paksu nahaga, sest siiani pole veel kordagi keegi hädaldanud. Kord lähevad hullud ratturid öösel kell 3 basseini ujuma, kord lauldakse kella üheni. Mallorcal tehti juba kell 11 kisa, et mõni ei saa magada.
Kella 1 ajal vajuti vaikselt laiali.

teisipäev, 23. märts 2010

Sadumaso.





Äratuskell polnud veel tirisenud, kui üles ärkasin, sest Lasse kolistas peldiku uksega. Oli teine eile veinipudeli otsa komistanud ja kogu sisu kogemata alla neelanud. Magama jäädes pidi käega põrandast kinni hoidma veendumaks, et voodi ikka paigal seisab :-)
Tahtsin juba riietuma hakata, kui Lasse ütles, et vihma kallab täiega. Vaatasin aknast välja ja veendusin, et see ilm mind küll välja ei kutsu. Trebla ütleb selle kohta, et ta hommikul dušši all ei käi. Panin kella veidi hilisemaks tirisema ja keerasin teise külje.
Väga kaua mõnuleda ei saanud, sest oli ju pühapäev ja pannkoogid vajasid tegemist. 2 tundi päevast jälle sisustatud. Ostsime mõned päevad tagasi uue panni, sellega oli palju parem küpsetada. Pärast küpsetamist oli küll põhi kõver, aga eks oli odav pann ka, vist 4 euri vms.
Kui Ülar&Co läks hoolimata vihmast sõitma (vot sulle harrastajad), siis meie hakkasime väljasõitu edasi lükkama. Kuna mõnel mehel(ma ei hakka näpuga näitama, aga teate isegi kes) oli paha olla, siis see pikenenud taastusaeg kulus kohe marjaks ära. Kepsa soigus veidi tõbisena ringi, mina kasutasin vaba aega blogi kirjutamiseks ja netis surfamiseks, Pait magas nagu ikka. Hämmastav kui palju ta magab, tagasiteel ei julge teda enam rooli lubadagi ;-) Kui on kuhu rooli lubada, sest bussil on paras vibra sees, äkki ei kestagi ära. Olavi arvab, et on kardaanirist minekul.
Kummalisel kombel avaldusid nüüd Paidus ilmaennustaja võimed. Pääsukesed, keda vaid tema nägi lendamas (väidetavalt avakosmoses) andsid oma tiirutamisega teada, et sadu lakkab kell 2 päeval.
Täpselt nii juhtuski ja kell 3 saime lõpuks sõitma mindud. Taevast enam sodi ei tulnud ja teed hakkasid ka kuivama. Pakkisin end veidi üle, juba üsna alguses hakkas palav. Viskasin sääred ja tuuletagi maha, kohe hakkas parem. Pait marineeris kilekaga kogu trenni. Üldiselt hoidsime tasast profiili, plaanis oli üle 3 h trenn. Muidu igavasse kerimisse lisasid vürtsi Oltsi rehvi purunemine ja kohalike ratturite meeleheitlikud võitlused oma koha eest päikese all. Üks vana vajus meile selg ees gruppi ja kummalisel kombel jäi ühel pikemal laskumisel maha, aga peale seda kiirendas kogu grupist mööda ja siis lasi jala sirgeks. Teine mees oli veidi noorem ja hästi edeva varustusega. Cosmicu jooksudega Ridley-l oli imepeenike carbonist sadul peal. Vist liiga peenike, sest mehike tsiksis pidevalt püsti pedaalidel. Mees ei tahtnud ka kuidagi grupis püsida ja tõmbles küll ees, küll taga. Maha ta igatahes lõpuks jäi. Koju jõudes sai 3h täis ja meie Paiduga keerasime maha, Lasse ja Olts koos teistega läksid veel peale kruttima.
Kuigi Ülar oli ratast vannis loputanud, jätkus sooja vett ka teistele.
Pasta ja hakklihakaste söögiks peletas esmase nälja, hiljem lubati kala grillida. Mängisime kaarte ja kogusime veinist-õllest julgust ning läksime seejärel Esteponasse kaasmaalastele külla. Eelmisel õhtul kutsuti meid sinna kala grillima.
Väravast me sisse ei saanud, aga Ahti ronis üle aia ja tegi luugi lahti. Hoov ja tuba olid pimedad. Tundus, et meie kulul tehti nalja. Hetkeks käisid ideed läbi, et peidame nende rattad ära vms, aga keegi ei viitsinud jamada. Otsustasime, et kutsume nad homseks enda juurde ja läheme ka siis kuhugi kodunt ära :-)
Kuna hoog oli juba sees, siis silmasime ringi, et kuhugi maanduda. Eelistusteks oli piljardilaud. Paraku ringisõitmine tulemust ei andnud ja lõpuks jõudsime ikka koju. Täna venitati isegi kitarr kotist välja ja naabrid said tunnikese unelaulu kuulata. Paistavad üsna kõva närvikavaga naabrid olevat, sest kogu oldud aja jooksul, mis me siin lärmanud oleme, ei ole keegi hädaldama tulnud. Eilne laulmine ei olnud just kõige vaiksem, aga midagi kriiskavat ka mitte. Kella 1 ajal läksime magama. Järgmised 2 päeva pidid väga palavad tulema. Lahe.

pühapäev, 21. märts 2010

Ülesse ahvid!!!


Nõnda kõlab meie toas äratus, kui on vaja sööma tulla.
Mahla ja muud vedelikku kulus tavapärasest rohkem, eile oli vist raske trenn ;-)
Kohe kui magu täis hakkasime Gibraltari poole liikuma. Nädalavahetus pole küll parim päev sinna minekuks, sest kohalikud tahavad ka millegipärast samas kandis redutada ja kohati jääb mulje nagu läheks venemaale bensu järele. Pikk looklev autoderivi viis meid korraks eksiteele ja tuli mitu “lätlast” teha enne, kui järjekorda jõudsime. Järksu põhjustas passikontroll.
Kohe pärast piiri oli tankla, kus küte paksis vaid 0,9€ Võtsime autodel paagid kaelani täis.
Liikusime mööda silte järjest ülespoole ja jõudsime mingi tõkkepuu taha. Turvamees juhatas meid kassaluugini ja mehike putkas küsis kahe autoga ja 11 inimesega läbipääsu eest 140€ Meile tundus 2000 krooni raiskamisena ja jätsime auto maha, saime 7€ eest kogu pundiga sisse.
Põhieesmärk tundus ahvide vahtimine olevat.
Esimesi pärdikuid uudistati pikalt.
Tegelikult oleks pidanud kohe täitsa tippu minema, seal oli ahve küllalt ja vaadet ka. Selle vaate jaoks pidi muidugi palju pingutama ka, sest raha me ei raatsinud raisata, tõstuk maksis 10€ mollist ja taevasse tuli ronida mööda treppe. Enamus kahtlesid kas on ikka tegemist puhkepäevaga. Ülar higistas ja leemetas nii kõvasti, et leotas püksitagumiku ära. See tõmbus kahtlaselt pruuniks ja keegi ei tahtnud uskuda, et tegemist on higiga :-))) Pulsokast tundsin puudust, andmed läksid raisku.
Üleval arvas Olts, et ta polegi nii kõrgelt otse alla vaadanud. Eks ta mingi 400 m vist oli ka. Kuna oli sombune, siis kaugele ei näinud, aga Aafrika mäed paistsid kätte küll.
Suveniiripood pakkus ka õlut ja muud näksimist, mina sain oma külmkapimagneti. Ahvid olid ka üleval ülbemad. Ronisid julgelt selga. Ühele naisele ronis ahv selga ja pätsas koti küljes oleva suveniiriks ostetud ahvinuku ära. Naised tahtsid küll korraga tormata seda tagasi võtma, aga mingi mees keelas. Võttis autost midagi söödavat ja näitas ahvile ning too andis kohe nuku tagasi. Kavalad ahvid rsk.
Meil hakkas ka ahvidest ja nende väljaheidete haisust villand saama ning liikusime alla ära.
Üksmeelselt jõuti seisukohale, et Inglismaal pole kunagi ilm ilus, pidevalt on sombune, olgu see tükike kuningriiki siis kus tahes.
Põgusalt vaatasime kaubatänava üle, aga hinnad olid rasvased ja ostma ei kutsunud. Siiski tahtsime korralikus briti pubis ära käia.
Fännid vahtisid parajasti ragbit ja kisasid nagu haiged, kui me sisenesime. Suurel ekraanil siblisid mehed ja kabistasid üksteist aegajalt ;-)
Söök oli maitsev, 8 naelaga sai prae ja õlle ka juurde.
Parlas tekitas tuska parkimisautomaat, mis eurodele naelu tagasi andis, nüüd on mul mõned seibikujulised suveniirid.
Paidule jäi pubist klaas näppu, sest jooki ei raatsinud keegi sinna jätta ja maha valamine oleks ka raiskamine olnud. Vähemalt ei söönud ta seda ära nagu eile klubis, krõmpsutas nagu kuivikut.
Piiril kutsuti just nende buss kõrvale ja vaadati läbi. Mehed naljatasid raadiojaamaga, et Pait läks klaasi tagasi viima.
Hispaania poolel oli suur kaubanduskeskus kuhu Mersu punt mitmeks tunniks sukeldus. Meie läksime ära koju, sest Virgo jt pidid külla tulema. Mehed said eile gaasigrilli tuksuma ja ma tegin kanalihast šašlõkki.
Tuba oli rahvast täis, aga sellist sädet ei olnud nagu eelmisel õhtul ja piirduti vaid tubaste tegevustega. Virgo ja Oliver lahkusid õige vara, Kopli punt läks veidi hiljem.
Ülar ei saanud kuidagi rahu ja läks basseini juurde jalutama. Lõpuks käisid nii Janis, Ülar kui ka Brigita ka bassus ujumas. Vesi oli külm, aga ühk oli soe. Mina võitlesin voodis, et und saada. Keegi oli nõudepesumasinasse liiga palju asju vist pannud ja vett pritsiv tiivik käis vist kuhugi vastu. Selline põks-põks kõis kogu aeg. Mingil hetkel ikka uinusin ja isegi ei kuulnud millal teised tuppa tulid. Hommikul tahaks jälle jooksmisega alustada.

12% kummalegi jalale.





Õnneks otsustas Virgo lennujaamast auto rentida ja seega jäi mul taksotamine ära. Sõime kõhud korralikult täis ja toppisime taskud punni, et kindlasti varud otsa ei saaks. Ilm tundus veid sombune ja ma määrisin igaks juhuks soojenduskreemi jalgadele, et külm ei hakkaks. Väljas selgus üsna pea, et külm päeval küll ei hakka. Õhk oli lämbe.
Esteponast keerasime vasakule üles, et õigele teeotsale pääseda. Olime seda üleeile näinud. Enne tuli aga läbi linna pääseda. Ma ei tea, mis värk on minu uute rehvidega, aga pärast peale panemist lähevad nad millegipärast katki. Oli muidugi keeruline mitte katki minna ka, kui ma vee äravooli resti tagajooksuga sisse sõitsin. Snake bite nagu seda kutsutakse tuli kergesti. Vahepeal, kui ma lohvi vahetasin, sõitis mööda mingi rootslane ja lehvitas tervituseks ning lõhkus samas kohas ka rehvi. Temalt saime kinnituse, et õige tõus on ees.
Vaevata leidsime selle üles ja kohe keeras tee taevasse. Siin ongi raske see, et serpentiine on vähem ja tõusunurk on üsna järsk. Pidevalt üle 10%.
Pait hakkas kohe oma terava jalaga eputama ja tõmbas täpiks. Tõnis, Lasse ja Trebla jäid lähedale liikuma. Lasse jäi järgmisena lilli nuusutama, aga Tõnis vajutas hoopis juurde. Pait hakkas vaikselt selg ees vastu tulema ja kui temani jõudsin, siis kurtis ta oma paksu riietuse pärast. Loogiš, et oli palav, ma sõidan sellise vestiga kodus tavaliselt talvel. Pealegi olid tal pikad säärised. Ega mu enda kreemitatud jalad ka paremad ei olnud, higistasid mis kole.
Tõnis jõudis esimesena üles, lõpus kiirendanud Paid oli teine ja vahepeal kosunud Lasse kolmas. Ülejäänud hakkasid hiljem järgi tilkuma.
Kuna tee suundus veel kõrgemale, siis läksime seda vaatama. Puerto de Penas Plancas oli mäe nimi ja tee läks pea 1400 m kõrgusele. Tegime kiire pildiseeria ja põrutasime edasi Algatocini poole. Tee ei hakanudki laskuma vaid jäi mööda mäekülge üles-alla looklema. Kord sai korralikult kimada, siis jälle pidi pikalt ronima. Lasse sai õpetuseks ühe teelt väljasõidu kirja. Pidurdamatus hoos oli Pait.
Algatocinist võtsime suuna kodu poole ja sõitsime Caucini kaudu Casarese suunas.
Virgo helistas ja tahtis ratast kätte saada. Me Paiduga ei hakanud enam teisi järgi ootama ja kiirustasime koju. Täpselt õigeaegselt jõudsime hoovile, sest Virgo sõitis meile enne maanteelt maha keeramist vastu sõita. Kokku sai 104 km, aega kulus 5h ja 34 minutit, tõusumeetreid tuli üle 2700. Natuke lahjem kui Mallorca nõelasilmasõit, kuid seda saab veel pikemaks venitada. Järgmine pikem sõit on järgmisel neljapäeval.
Õhtul kiskus lõbusaks ja kuidagi märkamatult avastasime end linnast. Ikkagi reede õhtu. Ennast müütavad tüdrukud ringteel aeti küll närvi, sest kui mina autoga ristmikule jõudsin jooksid nad alguses ligi, aga kui numbri ära nägid, siis lasid kiirelt jalga.
Kopli pundist tulid tüdrukud ja Valdur kaasa.
Peale mõningast ekslemist vanalinnas saime vihjeid, et sadamas toimud midagi.
Politsei vaatas üsna ükskõikselt pealt kuidas lubatust rohkem inimesi autosse ronis ja seda veel keset ringteed.
Sadamas oli tõesti tümpsu ja baare jalaga segada. Ühest teise liikudes leidsime lõpuks koha, kus kedagi ei olnud ja mõnus istuda. Üllatavalt sai just sellest kohast kiiresti rahvarohke nurgake, baarman tegi Ülarile tänutäheks lausa jooki odavamalt.
Nii nagu mägedes nii ka klubis oli kõige suurem staar Pait. Tänu temale said ka kõige jubedamad Pedrod tantsida.
Koju jõudsime alles peale nelja. Vaba päev on ees, pole hullu.

Üksinda maanteel



Täna tuli Kopli oma pundiga ja ma pidin neile Malagasse järgi minema. Üsna tüütav on nii taksot sõita, aga mis sa hädaga teed. Teised läksid juba sõitma, vaid Tõnis tuli kaasa, sest tagajooks oli vaja parandada. Decathloni meistrimeestel polnud sellist kodarat, aga nad juhatasid meid Torremolinosse, kus olevat mingi rattapood.
Kuna lennuk oli juba maandunud, siis suundusime kõigepealt lennujaama.
Harjumatu oli see, et varasemad tulijad olid kohe pärast maandumist kiirelt auto juures, aga nüüd pidi tunni ootama. Neil ju kohvrid ka kaasas.
Lõpuks kui kõik peal, liikusime Torremoliinosse, lootuses ikka see pood leida. Skeem, mille mees eelmisest poest meile joonistas oli küll veid minimalistlik, sest paberil oli vaid ristkülik ja nool ja juurde oli seletatud, et see asub bussijaama taga. Siiski tänu kobadele ja ilmselt meie andekusele õnnestus meil see pood ikkagi leida. See oli nii väike, et sisse palju peale töönurgakese ei mahtunudki, aga kodar oli tal olemas ja peale pooletunnist ootamist sai ka töö tehtud.
Saabunud seltskond oli majutuse broneerinud Belgravia Club-i. Nimi tundus nii tuttav, aga meelde ei tulnud kust. Aadressi neil ei olnud, oli vaid mingi juhend. Kuna maja pidi olema mõnesaja meetri kaugusel merest, siis võis see jääda Estepona peatänava äärde. Nii oligi. Nimi värava kohal oli nii suur, et raske oleks seda olnud märgata. Sealt see ka meelde oli jäänud.
Võttis veel tükk aega enne kui asjad maha saime ja siis kiirustasime koju, et veel trenni jõuda. Kell oli juba neli, väga hilja peale ei tahtnud jääda.
Praktiliselt hüppasin riietesse ja mõne minutiga olin maanteel. Sõitsin otse Gibraltari suunas San Martini poole 30 km ja keerasin ümber. Hiljem selgus, et Lasse jt. Olid sama ringi teinud. Hea tasane maastik ja rahulik liiklus. Tagasiteel oli küll tuul veidi vastu, aga ei midagi hullu.
Pait käis jooksmas “käbiringil” ja tõi Maiule veel 2 käbi, lisaks veel 3 golfipalli.
Homme on siis ronimine ja üsna pikalt. Ostsin täna poest uue rehvi ja panin selle alla. Vanad, mis ma Tartust 200 p/paar eest talvel soetasin, et pukil kerides mitte kalleid kulutada, hakkavad kuidagi lagunema. Selle raha eest rohkem polnud lootagi.
Vein, õlu ja polognese, MSPM :-)

Kadunud maantee

Hommikusörki tehes mingeid uusi kohti avastama ei hakanud, tegime tavapärase ringi. Jooksmine tuleb kuidagi kergemalt, algselt poole tunnine ring tuleb nüüd 25 minutiga kätte. Treblat jooksmas polnud, sest ta läks hiljem Oltsiga. Mõtlesime küll uksekella lasta, aga loobusime, las magavad.
Rattasõit tõotas tulla 120+ km, enamus tasasel maal. Liikusime rahvuspargi ümbruses, kus tundub, et põhiline valmimine on veel ees. Käib hoogne teedeehitus jms. Kusagil õnnestus Tõnisel mingi okas rehvi saada ja läks paar õhukummi aega enne kui ratta liikuma sai. Aru ma ei saa kuidas ma alati end käsipidi kellegi rehvi sees leian, kui midagi sellist juhtub. Samas on see hea, saab kummivahetust harjutada, on võistlusolukorras lihtsam.
Kui liikuma saime, siis selgus ka, et üks kodar on katki. Lasime pidurid lahti ja ta sai nüüd konnatapja tagajooksuga edasi vingerdada. Nuhkisime ümbruses edasi. Vahepeal otsustati teeäärses kindluses käia. Kuna sõit oli tõrgeteta sujunud, siis ei tundunud see paha mõte. Koduni jäi vast 40 km.
Kaardi lugemine oli ka täna õnnestundud, enam-vähem hakkavad põhilised teed selgeks saama. Siiski olime ühel hetkel olukorras, kus asfalt lõppes. Teate küll seda laulu: “Seal kus lõpeb asfalt, seal ootab mind kallis...” Tegelikult lõppes üldse tee ära. Meie 120+ sõidust sai järsku 150+
Hetkeks isegi kaaluti mingi osa kruusa sõita, aga lõpuks otsustati ikka asfaldile jääda. Tuul soosis veidi, aga see oli väike probleem. Mure oli selles, et kõigil olid taskud ning pudelid tühjad ja kõhud ka. Õnneks oli Kepsal 10€ kaasas, oli vaja vaid pood leida. Järgmises asulas oli õnneks väike kauplus ja saime oma muredele natuke leevendust. Saiakesed, muffinid ja cola aitasid hullemast üle saada. Juttu jäi grupis üha vähemaks, vaid jalad vihtusid tööd teha, et koju ära saada. Kokku kulus 5 tundi ja 40 minutit, kilomeetreid kogunes 152. Muidu lahe ring ja kui kindlust vaatama ei lähe, siis ei ole mäge ka palju. Raske trenn on planeeritud reedesse. Huvitav, kui see oli raske, siis milline raske on? :-)
Õhtune vein ja õlu on kohustuslikud taastusvahendid, vett juua tundub kuidagi priiskamisena ;-)