11. päev - Veneetsia

Tom Tom andis kiireima marsruudi Veneetsiasse 

mööda kiirteid ja lühima variandiga tuli vahe üle 100 km. Veidi üle 300 km tuli sõita ja selle läbimiseks võis kuluda 4 h.

Ärkasime vara, tegime kiire hommikusöögi ja asusime teele.

Hommikuti on teel tohutu sagimine, aga kuna olen kohaliku liiklusega juba harjunud, siis see erilist meelehärmi ei tekita, mulle see stiil isegi meeldib.

Autostradal saime täna eriti pikalt uhada, pea kogu trass jäi kiirteele. Kiiresti sai edasi küll, aga midagi erilist ei meenu ka seoses selle sõiduga, puhas uhamine.

Kell tiksus 11 kandis, kui liiklustihedus andis märku, et midagi suurt on saabumas. Viidad näitasid ka sihtkohta üha vähem maad. Tuli kiirteelt maha keerata.

Sel korral asi mõne euroga ei piirdunud, kohalikku kukrusse tuli jätta 10 raha, see oli siis kiiruse hind.

Hakkasin varakult ringi vaatama, et saaks auto kuhugi tasuta parklasse jätta ja siis rongiga linna sõita, nagu reisijuht õpetas, aga need vähesed kohad, mis näha olid, olid paksult täis pikitud. Liikusime aina edasi ja järsku olime sillal, kust tagasiteed ei olnud, uhasime täiega linna sisse. Muidugi kaugele me ei saanud, kohe pärast silda suunati liiklus paremale parkimismajja, sinna auto jätsimegi.

Kiiresti tabasime süsteemi ära ja otsustasime jala linna kõmpida, sest muud variandid tundusid kallid ja mõtetud, kuna tegemist on vaid paari kilomeetrise retkega.

Parkimismajast väljudes sai kohe selgeks, et riided on üleliigsed, aga kuna paljalt käia pole viisakas, siis lasin vaid särginööbid lahti. Termomeeter näitas +49 päikese käes.

Teine vaev oli Matu, kes ise käia ei viitsinud ja nii tuli meil Gerdaga teda vaheldumisi tassida, lapsevanema rõõmud.

Üsna kiiresti saime aru, et peatänavad on turistide poolt ülerahvastatud ja hakkasime väikseid kõrvaltänavaid tuulama, Silver gepsuga ees ja Gerty kaardiga taga. Mingil hetkel istusid mõlemad peadpidi koos ja otsisid järge, nagu kaasaeg ja kiviaeg said kokku.

Nägime linna varjatumat poolt, kus põrandapesuvett õue visati ja tavainimesed oma paatidega igapäevaelu elasid. Naljakas seik oli, kui üks mees oma päramootoriga paadiga mööda sõitis, mootorile oli Ibrahimovchi särk peale tõmmatud. Põhilist imestamist ja vaatamist pälvisidki erinevad naljakad tänava-, paadi- ja poenimed. Näiliselt paksu kivimassi sees on linnas peidus ka tõelisi oaase, kus rohelust on omajagu ja hoolikalt kujundatud ja hooldatud aed laseb hetkeks äragi unustada, et ümberringi on vesi.

Juba omajagu ringi vaadanuna hakkas kõht tasakesi korisema, tuli leida kohake kus moonakott avada. Restoranidesse ei hakanud ronimagi, hinnad polnud küll nii kõrged nagu reisijuht kirjeldas, aga ikkagi tuli odavam kaasavõetud võileibu mugida. Ühe paadisilla lähedal saimegi trepile istuda ja võileivad koos õllega vahetasid aadressi.

Kuna linnale oli ring peaaegu peale tehtud, siis hakkasime vaikselt parkimismaja suunda hoidma. Vaatasime kuidas konaljeerid osavalt oma sõidukitega ringi käisid ja soetasime mõned meened äärelinna pudipadiputkadest. Muide, peatänavaga võrreldes olid kapimagnetid jms oluliselt odavamad.

Õnneks avastas ka Matu, et joosta on palju vahvam ja silkas omal jalal ringi, olid tal ju paaril korral jalad ära surnud kukil olles. Oi seda nuttu siis.

Mul tegid varbavaheplätud veidi piina, oleks pidanud ikka mingid toekamad käimad jalga panema.

Tagasiteel nägime kuidas mingi vanatädi suht käidavas kohas lihtsalt maha kükitas ja karu ära tappis, külma kõhuga tiris püksid üles ja lahkus, häda ei anna häbeneda :-)

Parkimismaja lähenes liiga aeglaselt, oli tahtmine jooksma pista ja autoni silgata, et istuma saada ja keha maha jahutada, väsimus oli kontides.

Parkimistasu jäi kuhugi 200 eegu kanti ja linnast väljasõiduga polnud ka probleeme, sest mujale polnud ju võimalik sõitagi.

Panime nüüd gepsu lühima teekonna, aga ei keelanud kiirteid ja ülla-ülla, tee sai 100 km lühem ja sõiduaeg jäi ka sarnaseks. Siit õppetund tulevikuks, alati kõik mudelid järgi proovida ja vahetult enne sõitu asi üle kontrollida, sest aparaadi loogika suudab ka otsustada, kas linnas, mis ette jääb on tipptund või rahulikum aeg. Vastavalt sellele saab teekonda valida.

Tee mida mööda nüüd sõitsime oli palju huvitavam, aga samas ikka piisavalt nobe, kodu lähenes jõudsalt ja kui poleks enne Villabassat pidanud ummikus seisma, siis oleksime isegi

kiiremini koju jõudnud. Keegi oli oma Seat Inca üle katuse keeranud ja kogu liiklus seisis seetõttu pea terve tunni. Koos selle jokutamisega jõudsimegi nii koju nagu Tom Tom ennustas, nagu oleks ta seda avariid ette näinud :-)

Kuna TdF-l oli puhkepäev, siis vaatasime Wild Hogs-i, kus John Travolta, Martin Lawrence, Tim Allen jt rahvast naerutasid. Loomulikult hävitasime mõned õlled ja veinid selle käigus :-)

Homme on viimane päev ratast sõita, Silver on tapvalt pika sõidu ettevalmistanud, igatahes tõusumeetreid pidi korralikult tulema, eks näis.

10. päev - Stelvio Pass

Ega mingit erilist vajadust kaua põõnata ei olnudki, aga veidi oleks võinud veel lesida ja eelmise päeva katsumustest taastuda, kuid võta näpust, vaja ikka kuhugi turnima minna jälle. Hommikusöögi järel panime rattad peale ja keerasime nina põhja poole. Stelvio, meie sõidu sihtpunkt, peaks olema kõrgeim punkt Itaalias, kuhu maantee läheb. Sama mäe ületab ka kohalik ülemaailmselt tuntud velotuur Giro d' Italia ja tee, mis sinna kulgeb kuulutasid Top

 Gear-i mehed euroopa parimaks ja huvitavamaks. See oli ka kõik, mis me sellest kuulnud olime, kui mitte unustada fakti, et sama maanteelõik jättis meid ilma Multivanist, kuna peremees kärsatas seal siduri ära ja oskas pidurikettad kõveraks kuumutada. Eks ma veidi kartsin ka, et sama ka minu Mazdakest tabab, aga uudishimu oli hirmudest üle.

Valisime gepsust kiireima kohalejõudmise variandi ja see viis meid kohe autostradale, mille kasutamine loomulikult maksab. Läbi väravate sõitmine loomulikult ei maksa midagi, aga kiirteelt maha keerates kollekteeritakse vastavalt läbisõidule maksu. Meie kihutasime umbes 50 km ja selle eest taheti 3 euri, polnudki nii hull. Edasi langes kiirus oluliselt, sest kitsas tee kulges läbi külade-linnade ja möödumine aeglasematest sõidukitest polnud alati võimalik.

Tom Tom küll ei tundnud sellist kohta nagu Stelvio Pass, aga pruunid teeviidad juhatasid meid kenasti edasi.

Kui tundus, et tee hakkab lõplikult tõusma, peatusime kinni ja tõstsime rattada maha. Vahetasime riided ja alustasime vaikselt liikumist. Eelnevalt nähtud tohutud MNT ratturite hordid panid mõtlema, et oleme kindlasti naerualused oma metsaratastega, mis pealegi olid veidi mudased eilsest sõidust, aga polnud asi nii hull ühti, leidus ka maastikurattureid.

Kuigi alustasime rahulikult jäid enamus ülesse pürgijaid meile varsti jalgu. Vahetasin hommikul ketti ja kasutasin hoolega ülekandeid, et hambaid mitte rikkuda. Gerty koos lastega sõitis autoga veidi edasi ja ootas siis meid järgi. Tee muutus üha kurvilisemaks ja kitsamaks, liiklus oli pidevalt tihe. Kusagil poolel maal, kui Gerty oli just sooritanud eduka manöövri ja möödunud vastutulevast metsaveoautost, oli ta olukorrast ise nii jahmunud, et tahtis katkestada. Sain ta ikka nõusse, andsin mõned nõuanded, kuidas käituda, kui taas kitsas kohas

midagi sellist juhtub. Piisab ju vaid peatumisest ja lasta vastutuleval juhil kõik ise ära teha. Nii ta minema sõitis.

Päike oli zeniidis ja varju polnud kusagilt saada, natuke leevendas üha kargemaks muutuv tuul, tõusime ju ikka päris kõrgele. 

Alguses arvestasime, et 10 minutit ja 100 tõusumeetrit, aga sellest graafikust saime peagi märkamatult ette. Silmasime tee ääres söögikohti, kuhu tagasi tulles sööma minna, paljud meelitasid just rattureid reklaamidega. Palavus tappis ja vedelikku kulus palju, aga Gertyt polnud kusagil, ka ei olnud pikalt enam teeääres veevõtu kohta, kus torust pidevalt vett vulises. Kartsin juba, et nad on tippu ära sõitnud ja meid siia kuivale jätnud, aga kusagil 2300 meetri peal merepinnast seisis Mazda ja perekond ootas pikisilmi. Kõrval vulises mööda kiviseina vesi alla, sinna oma londid surusimegi, täitsime ka pudelid.

Mari oli emale näidanud kuhu tee lõpuks jõuab ja see võttis kõrgust kartval pereemal jalad nõrgaks ning pani pea pööritama, edasi sõitmisest ei saanud enam juttugi olla.

Kuna mina tippu pürgimisest loobuda ei tahtnud, siis panin ratta katusele ja sõitsin otse üles. Parkisin auto ära ja kihutasin rattaga alla. Nagu Mallorcalgi, sai ka siin autodest kiiremini rattaga alla, kuigi mõni tegi suuri pingutusi, et see nii ei oleks.

Mari ja Kepsa ootasid mu ära ja kui pidurid olid veidi jahtunud hakkasime taas üles ronima. Maril oli kavas 1,5 h jooks ja nii ta siis sörkis meil kõrval. Kuna granny tahtis ka uue ketiga harjuda, siis kulutasin seda ja hoidsin kiiruse all. Tee vingerdas enne lõppu ikka eriti ägedalt, kunagi on keegi hirmsa töö ära teinud. Mõned minutid üle tunni ja saimegi üles. 

Tipus olid mõned hooned, kus nii restoranid, kui ka hotellid olemas. Lisaks sõitis tõstuk kõrval

mäerinnakust veel kõrgemale, kus laius tõsine lumi, mõned mehed tulid sealt mäesuuskadega alla. Väidetavalt treenib Šveitsi suusakoondis seal tulevaseks talveks, aga me ei hakanud sinna minema, aega oleks liialt palju kulunud.

Poseerisime selleks ettenähtud poodiumil, üks taat andis selleks isegi karika meile kätte ja loomulikult ronisime parkla servas oleva lumehunniku otsa. Lumi tundus suveriietes viibides nii karge ja külm, käsi surises pikalt, kui tüki käest panin.

Tegime ühes restoranis korraliku söögi, kusjuures Gerty otsustas kiirtoidu kasuks ja hävitas ühe kohalikus stiilis valmistatud hamburgeri. Matsutas ja kiitis.

Väike suveniiriturg ahvatles ka oma pakutava nodiga, puistasime selle korralikult läbi. Mina otsisin juba võistlusest saati omale rattasärki, aga enamasti põlgasin hinna pärast ära, 40 euri on särgi eest palju. Taat selgitas küll, kui hea materjal on, aga kuuldes mis hinnaga ma oma särgi sain lisas vaid, et tollel pole Stelvio sümboolikat peal. Eks ta õige ole, aga ma ei läinud ikkagi liimile.

Olin ammu omale alpikella tahtnud, et sellega suusavõistlustel kolistada ja kuna siin oli valik päris suur, siis ostsingi ühe keskmist kasvu kolistaja ära. Nüüd võivad kohalikud lehmad rahulikult edasi kolistada, ma neid tülitama ei tule. Tegin mägedes sõites nalja, et pätsan mõnel lehmal kaelast ära selle kella.

Külmkapimagneteid oleme ka alati mälestuseks ostnud, erand polnud ka siin.

Kell oli armutult lennanud ja nii hakkasimegi alla liikuma. Ei tea kuidas Indrek oma Multivaniga sealt alla tuli, aga mul küll mingeid probleeme polnud, täitsa huvitav oli.

Autostradal vajutasime isuga, sest oli vaja veel Brixenisse poodi jõuda. Esimesena jäi jalgu EuroSpin ja sinna sukeldusimegi. Süvenesin just õlleriiulisse, kui müüjad hakkasid siblima ja meid välja keelitama. Tuli välja, et pood suletakse kohe. Alguses mängisime küll klienti, kes on kuningas, aga müüja käis nagu kuri kärbes kõrval ja nii tuligi kassa juurde suunduda. Leib ununeski võtta. Tagatipuks ei saanud poes kaardiga maksta ja ma jätsin hüvasti oma viimase sulliga. Otsustasime, et külastasime seda poodi viimast korda. Mul jäi küll kripeldama UNI nimeline õlu, mis oli alkoholivaba ja oleks sobinud Treblale kingituseks. Kuna enamus asju oli olemas, siis sõitsime ära koju. 

Silver jõudis juba ka helistada ja muretseda. Keerasime mingi toidu kokku ja pidasime plaane homse osas, sest mõte oli ikka Veneetsias ka ära käia. Mõtetu koht küll, aga olla 200 km kaugusel ja sinna mitte minna tundus veel mõtetum. Järjekordselt tuli varakult tõusta, seega tuli ka varem voodisse heita, aga ega kohustuslikud vein ja TdF ära ei jäänud, tähtsad asjad kõigepealt.

9. päev - Sitaralli II

Hommikul ärkasin ilma kellata üles ja hakkasin ilma igasuguse hiilimiseta siblima, sest kõik peale Silveri pidid ju üles ärkama. Esmajärjekorras keskendusin söögile ja siis varustusele.

Tavapärane kaerahelbepudru oli juba mitmendat hommikut menüüs, huvitav, et see ära ei tüüta, moosi sisse ja maitseb hää.

Matthiase ülesse saamisega oli veidi tegemist, aga saime ikka kogu kraami kokku ja rahva peale ning põrutasime Villabassa poole.

Tee oli tühi, vaid mõned ratturid kiirustasid mööda. Imestasime, et mida need mehed kiirustavad, endal pole punast numbritgi nagu mul.

Kuna Gerty pidi stardist San Candidosse edasi minema, siis sisenesime Villabassasse teiselt poolt, et tal hiljem lihtsam oleks. Tema jaoks keeruline oli veel seegi, et ta polnud sealpool varem käinud. Tom Tom abiks ja mõned juhtnöörid meie poolt, sellest peaks ju piisama.

Ilm oli karge, termomeeter näitas 7 kraadi. Vaatasin kõledusega kuidas mõned lühkaritega mööda sõitsid ja stardi poole juba sättisid. Enamus küll kandsid sääriseid ja varrukaid, lisaks igasugused vestid jms. Koukisin ka kotist ikka soojenduskreemi välja, aga kuna ootasin sooja ilma, siis sääriseid ei hakanud panema.

Varrukad ja vesti panin küll peale.

Umbes veerand tundi varem hakkasin liikuma, Kepsa start oli küll 15-20 minutit hiljem, aga ta hakkas ka stardipaiga poole sõitma. Peatänav, kust start anti oli suletud ja külgedelt lasti kõrvaltänavatest uus grupp jälle peatänavale, kui eelmine läinud oli.

Oma stardigrupini jõudmist võiks iseloomustada Kevade esimeste sõnadega: “Kui Vigurivänt stardipaika jõudis, oli stardikoridor juba rahvast täis.” Paarikümnemeetrine saba lookles veel väravatest välja ka. Slaavikallakuga elukooli algklassid läbinud inimesena leidsin ikka lahenduse ja hoolimata kesisest itaaliakeele oskusest suutsin ühele tüübile selgeks teha, et ta koomale võtaks ja mind üle aia sisse laseks. Plaan läksgi läbi ja leidsin end väravate vahel. Peagi ilmus keegi veel, kes end sisse smuugeldada soovis, aga itaallane oli nüüd juba palju tõrksam. Leidsin, et keskel on ruumi küll ja tõstsin ratta pea kohale ning panin end uues kohas maha ja tegin mehele ruumi.

Nüüd oli aega ringi vaadata ja teiste varustust piiluda. Enamus ikka hardtailiga, mõned üksikud fullyd, aga nonde juhid olid väga matkajate moodi riides. Kohe hakkas ka üsna soe, kuumad kehad olid tänava soojaks kütnud. Võtsin vesti ära ja panin taskusse. Sel korral ära ei andnud, sest Salzkemmergutis, kui järsku sadama hakkas sain vesti puudumist kõvasti kahetseda, laskumistel oli parajalt külm.

Stardipaugu järel läks parajalt aega enne kui liikuma sain, kellelgi ei olnud eriti kiiret. Rada lookles korraks majade vahel ja siis paistis esimene tõus juba pikalt kätte. Mind pani tõsiselt imestama, kui kõrgel esimesed juba olid. Mul kulus sinna sõitmiseks 10 minutit.

Kuna naised said vabalt valida, millisest stardigrupist alustada, siis ei jätnud nad seda kasutamata ning ronisid esimesse. Kohe esimestel meetritel oli tegemist, et neist mööda saada, mõned sõitsid lausa kõrvuti ja ajasid juttu. Kasutasin kõvasti heinal sõitmist, sest asfaldil ei mahtunud mööduma. Midagi tagasi ei hoidnud, lootsin laskumisel ära taastuda. Kui umbes pool tundi oli sõidetud hakkasid tekkima mingid kindlad näod, kellega ühes rütmis sai edasi liigutud. Täitsa koos ei sõitnud, sest mõnele istub laskumine rohkem, mõnele tõus, teine liigub üldse tasasel nobedasti, aga kui keegi ikka silmapiiril, siis see ikka motiveerib pingutama. Minu üllatuseks ei olnud ma üldse kehva tõusudel, pigem tehti vahet hoopis laskumistel, aga need vahed sai tõusul jälle kinni sõidetud.

Tund sai juba sõidetud ja ma pigistasin omale batooni kõhtu, lisaks veid aja möödudes ka lõuatäie geeli. Ei läinudki palju mööda, kui gaasid hakkasid kõhus möllama. Ühe peeretuse ajal tundus nagu asi väljus varrega ja ma ei saanud enne rahu, kui peatusin ja vaatasin järele :-) Õnneks oli tegemist valehäirega. Siiski oli liikumine juba häiritud.

Läheduses liikusid ka 2 naist. Ühel olid nii lihaselised jalad, et need oleksid igat meest kaunistanud. Oligi teine tõusudel terava minekuga, aga laskumistel paras koba, mida tehnilisem seda rohkem. Igatahes San Candidosse sain koos nende daamidega, lisaks veel mõned isased. Kuna all oli vaja mõned kilomeetrid tasast uhada, siis hoidsime kokku.

Linnas olevas TP-s silmasin juba eemalt Mari mütsi ja valmistusin midagi haarama. Kuna geeli eriti polnud kulunud, siis võtsin uued pudelid ja valmistusin uut mäge ründama.

Elmo oli mäetipu nimi ja kõrgust teisel üle 2000. 14 km tõusu, seda sõitsin 10 minutit üle tunni. Lõpp oli järsk, nagu Kepsaga läbitud treeningutest juba mainisin ja nagu ettearvatult mainisin ei olnud see sadulas sõidetav, kõndidagi oli raske, sest pinnas oli lahtine.

Tipus mängis orkester ja rahvast oli parajalt, sest mäepilet oli sel päeval odavam nendele, kes rajal. Ma sain ka selliseid kuponge 2 tükki, aga peret üles kupatama ei hakanud, neil niigi palju tegemist orienteerumisega.

Laskumisel läksid kiirused aina suuremaks ja sel korral käis spido juba üle 70 ära. Jõudsin taas lihaselisele tädile järgi, teise olin kusagil lamedamal osal maha raputanud.

See osa, mis Kepsaga vahele sai jäetud osutus ikka parajaks pirakaks tõusuks. Selles mõttes, et oli järsk ja lahtise pinnasega, pealegi kitsas.

Üks tibidest sõitis seda nii kadestamisväärse osavusega, et pidin silmi peitma, kui temaga samal ajal tippu jõudsin ja rahvas talle aplodeeris. Tegi paraja vahe tagasi. Loomulikult läksin laskumisel taas omateed.

Gerda oli all veidi valesti rehkendanud ja ma pidin magusa hoo maha pidurdama, et asju kätte saada, aga kohe algas väike tõus ja seda tuli nüüd alustada nullist. Võtsin vaid jooki, pannkooki ei julgenud võtta, kuigi hommikul sai just selleks mõned küpsetatud. Kõht tegi ikka muret, aga seni vaid keeras sees.

TP-s haarasin kiirelt banaani ja kuna laual oli ohtralt coca coolat, siis jõin ka seda.

Edasi algas pea 30 km tõusu, millest tõsisema nurgaga oli viimane 10. Enamasti mööda jõesängi ja matkarada kulgev trass tõusis nii märkamatult, et raskema edasiliikumise võis vabalt ekslikult väsimuse kraesse kirjutada.

Mul hakkas juba siiber pidevalt nagu pommi otsas sõitmisest ja keerasin raja äärde ning ronisin võpsikusse. Korraga oli asi nii hull, et särgi luku takerdudes tundus, et enam ei jõua ja lasen end täis. Siiski õnnestus kõigest vabaneda ja edasi jälgisin juba 5 minutit, kuidas hordid mööda vurasid. Krt, kas nad passisid nurgataga ja ootasid hetke või. Igatahes langesin mehiselt, aga otsustasin, et poolikut tööd ei tee ja lahkusin metsast, siis kui kõik korras oli.

Edasi tarbisin vaid spordijooki, seega on nüüd selge, et selles viga ei ole. Endiselt on kahtlusalused coola maitseline geel ja energiabatoonid, mille realiseerimisaeg sai enne võistlust läbi. Aga kuna ma Dexali batoone olen juba aastaid muginud, siis jääb kahtlus ikka geelidele. Muidugi võib viga olla ka kõhus endas, eks uurib seda asja veel.

Hakkasin jõudasalt oma psitsiooni parandama ja viimase 10 km pikkuse tõusuga saingi 7 mehest mööda. Sellel tõusul oli ka lõiguke asfalti, kus sai püsti sõita, vähemalt mingi vaheldus.

Üleval kohtusin paari tegelasega kes ka finišhi poole teel olid, koos hakkasime kiiret laskumist mõõtma. Jõudsime isegi kahele veel järgi. Kummaliselt keeras üks mees järsku teelt maha singlile, aga kuna koonused olid teel ja rada paistis ikka edasi minevat, siis põrutasin asfalti mööda edasi. Nõnda sain taas paarist konkurendist lahti.

Mõned sajad meetrid allpool oligi rajaturva ja pidi vasakule kruusale keerama, tee jätkas langemist. Teadsin, et kaks tõusu veel on, aga nood on pigem meie mõistes mäed, siinsed olid kõik juba ületatud.

Enna Villabassat olid küll väikesed üllatused, mida me läbisõidul ei teadnud, aga need läksid mulle maksma vaid ühe koha, suurim kadu sai ikka metsa jäetud. Enne metsa minekut olin 90. nüüd lõpuks 137. Kohe peale lõpetamist pakutud arbuus oli parim igasugustest muudest asjadest, mida eales rattamaratoni lõpus pakutud on. Kartsin küll, et kõht võib sellisele asjale tormiliselt reageerida, aga see oli nii maitsev, et kugistasin lakkamatult. Ulatasin ka Gerdale läbi aia.

Läksin auto juurde, Gerty jäi Kepsat ootama. Kui istmesse maandusin oli enesetunne veel üsna näruna, istusin lihtsalt liikumatult ja nõnda hakkas veidi parem.

Kepsa tuli veid üle poole tunni hiljem, ajasin end ka üles ja käisime võistluskeskuses kiibi eest saadud šetooni rahaks vahetamas, sai 10 euri tagasi.

Kuna kell oli alles 3 päeval, siis läksime etteplaneeritult otseteed Cron4 veekeskusesse sauna. Sel korral liitus meiega ka Gerty ja kuna Maril polnud ikka veel puusal ja küünarvarrel nahka, siis jäi tema lastebasseini juurde Matut valvama.

Saunamehi oli sel korral lausa 3 ja musa oli nii kõva ja tempokas, et rahulikust saunas istumisest oli asi kaugel. Rahvas ergutas ja kiljus mis kole. Kohe alguses sai mingi vana, kes esireas liiga hooletult ette toetas, käterätiga vastu tatti nii, et plaks käis. Saunamees muretses pikalt, kas ikka kõik korras on.

Kui šhow läbi sai kisas rahvas ikka korralikult. Pärast basseini teed ei pakutud, see oli pettumus, sai vaid mingit maitsestatud porgandit, mis polnud ka muide paha.

Kõht oli parajalt tühi, seega rohkem passida enam ei viitsinud vaid kiirustasime pitsabaari, et midagi kaasa osta.

Baar oli mingite pilukate perefirma, aga valmistasid kõik kohapeal ja kiiresti. Jõudsime Kepsaga vaid ühed õlled teha, kui toit käes.

Kodus oli korralik pitsaorgia, seentega ja ilma, kalaga ja kalata, jäi hulga ülegi. TdF-i kokkuvõtte jõudsime ära vaadata, aga siis kolistasime küll magama ära, sest homme on plaanis minna Stelviosse 2760 m kõrgusele, loomulikult ratastega.

8. päev - Mari pingutab.

Täna pidi võistlustulle sukelduma meie klubi pesamuna Mari-Liis. Möödunudaastane kogemus Austrias näitas, et kiire algus mägedes võib hiljem kätte maksta ja selle teadmisega ka ettevalmistused said tehtud. Sel aastal lasin tal ka ratast veidi treenida, muidu pani vaid suusatrenni pealt.

Kõigepealt aga võtsime võistluskeskusest oma numbrid ja muu kama välja. Seda kõike oli omajagu. Kõige rohkem meeldis mulle, et Vaude oli välja pannud jooksukotid. Mu Mavicu omad on neljakandilised ja labased, aga need on ilusad ümara lõikega ja pehmendustega. Lisaks sai veel hunniku paberit reklaamide näol ja Enerviti staffi.

Turg ise oli mage, võrreldes Salzkemmergutiga, hinnad olid soolased ja pakkujaid vähe.

Kesklinnas, kus lastesõidu registreerimine toimus, saime Mari numbri kätte, mis muide oli ka kiibiga varustatud nagu põhisõidu numbridki. Sõitsime raja läbi ja ma pidin ikka korrlikult pettuma, sest õige rada oli üsna labane, sest kulges valdavalt mööda asfalti. Üks tõus oli ja vastavalt ka sama pikk laskumine kruusal, aga see oli ka kõik. Samas, parima selgitamiseks pole muud vaja, kui rada ja võistlejad.

Pikalt käis molutamine päris väikestega ja kohalikust keelest arusaamisega oli ka probleeme, aga lõpuks saime Mari õigele joonele. Start anti pärast sama vanuseklassi poiste starti, kes põrutasid rajale täpselt minut varem.

Mari tuli esimesele tõusule koos ühe kohaliku tüdrukuga ja sättis end vastutuulelõiguks ilusti tuulde. Hõikasin veel järgi, et istugu seal kasvõi terve ring, aga alla stardipaika jõudes nägin, et plika oli ikka vahe sisse sõitnud ja juhtima asunud. Kohalik tüdruk seiras 30 m tagapool.

Teisel ringil, kui tõus ja laskumine seljataga, ei tulnud Mari mitte esimesena, vaid kohalik tüdruk oli pikalt ees. Sain kohe aru, et midagi on

viltu ja kui Mari möödus, siis jõudis ta veel hõigata, et kukkus. Utsitasin veel tagant, et ärgu alla andku ja kihutasin tõusule ette. Seal oli juba selge, et esimest kohta ei püüa ja kolmas on ka kaugel, seega 2. koht oli vaja vaid vormistada.

Lõpus olin üsna pahane, sest sellel tühisel kallakul polnud küll mõtet sekundit poolitama hakata, aga loodan, et õppetund jääb meelde ja tulevikus kui tähtsamad stardid käsil, selliseid apse enam ei tule. Käsivars ja puus said küll ilusti ära tuunitud, sest naha äestas sealt maha, aga ta ise oli vapper ja kannatas puhastamise

 ilusti ära.

Autasustamine kestis ka terve igaviku, sest kõik osalejad said omale Vaude seljakotid ja seda ei osatud ju finišhis teha, jagati otse lavalt. Kui lõpuks kella 7 ajal Mari koti ja medali kätte sai läksime kohe pastapartyle, sest kõht oli üsna hõre. Krabasime kausid kuhjaga täis ja õgisime end kurguni täis. Silver juba helistas ja tundis muret, et kus me oleme. Rahustasin teda ja hakkasime tagasi sõitma.

Õhtusöögiks tegime veel veidi pastat ja näksisime ka tee kõrvale maiustusi. Mõned ettevalmistused oma hommikuse riietuse ja toidumoonaga ja märkamatult kiiresti vajus seltskond oma tubadesse puhkama. Hommikul ju vaja kell 5 ärgata.

7. päev - Silveri sabas.

Silver oli jahunud õhtusöögi juures mingist pikast laskumisest, ma ei süvenenud eriti ja kuna kohale toimetamiseks rääkisime pehmeks Gerda, siis tundus mõte mulle hea. Mingi laskumine ju ikka enne võistlust konti ei murra.

Kimasime Plose mäe poole, mis asub Brixeni kõrval ja mille nõlvadel ka suusakeskus asub. Kõigepealt suundusimegi tõstukite juurde, et äkki õnnestub end üles nihverdada ja palju ronimist jääb ära. 8 euri eest saigi trossi küljes olevasse kabiinikesse, kuhu üks mees rattaga vabalt sisse mahtus.

Üleval kogunesime ja suundusime tipu poole, kuhu oli veel oma 500 tõusumeetrit minna. Lõpuks jõudsime 2500 peale.

Ülevalt laius ilus vaade, sest ilm oli selge ja päikeseline, kogu ümbrus oli nagu peo peal.

Silver tõestas taas, et temaga koos ratast sõitma minnes on ratas takistavaks teguriks :-)

Kohe kui üles saime hakkasime alla kõndima. Just nimelt kõndima, sest nii äkiline ja kivine oli see nõlv.

Mõningase kõndimise järel läks nõlv lamedamaks ja sai kimama hakata. Tuli vaid vaadata, et matkajatega kokku ei põrkaks, neid oli ka seal hulgim.

Pidev kividel raputamine võttis käed üsna pehmeks.

Ühel laskumisel jäigi Kepsa järsku seisma, kuulsin vaid mööda kimades kuidas ta lausus:

”Ma puhkan”. Noh, kimasin mööda ja ca 100 m allpool. Kui Silverile järgi jõudsin, ootasime pikalt, aga meest ei tule ikkagi. Hõikamise peale kostus metsast vaid:”Kohe tulen”

Mind pani juba asi kukalt kratsima, et kas tõesti ei saa seda pisikest jupikest siis ära sõita, aga siis saabus lahendus. Kepsa jõudis alla ja küsis

 pumpa. Tal olevat hoopis kumm purunenud ja metsas tegeles ta lohvi vahetamisega. Ei tea kuidas ma siis nii kuulsin.

Kumm täis, põrutasime edasi.

Nüüd järgnes pikalt asfalti, mis lõpuks hakkas taeva poole kruttima ja lõpuks läks täitsa kruusaks üle. 12 km jooksul tõusis tee terve kilomeetri vertikaalis. Seda oli võistluseelseks ajaks juba liiast. Aga kuna siia saigi tuldud rohkem lõbu pärast, siis tühja sellest.

Ülevalt alla sõites alles lõbu algas. 11 km puhast laskumist, millest 95 % korralikku MTB klassikat. Juurikad, kivid jms. Kusagil poole peal jahutas Silver veega kettaid, mis susisesid kõvasti.

Koju jõudes olime läbi, aga rahul, elamus oli korralik.

Olin paari päeva eest teinud kana lihale keefirimarinaadi(keefiri asendas muidugi maitsestamata jogurt) ja see oli nüüd parajalt laagerdunud, ajasime õhtusöögiks vardasse. Silveri õpetasime Mariga sibulat ja küüslauku grillima ja Gerda keetis koorimata kartuleid. Õlut ja silo kõrvale ja magu sai jälle silmini täis. Õhtune tee ja TdF, uni tuli jälle magus. Homme on Mari tõehetk.

6. päev - Puhkame

Kuna külmikusse oli kogunenud piimaperasid ja mune ka jagus, siis tegin hunniku pannkooke, mille kõrvale sai mekkida vinnutatud liha, mille majaperenaine meile toonud oli. Matu sai omale mängimiseks torbikutest torni, tühine asi, aga näitab võõrustajate suhtumist.

Perenaine ja tema ema koristasid maja ära ja tunnistasid, et toad pole iial nii puhtad olnud, kui külalised sees on.

Pärast hommikusööki läks Silver  mägedesse, aga meie tegime vaba päeva. Päike paistis ja ilm oli palav, lösutasime niisama väljas. Kuigi Gerty oli eelmiste päevadega end

näost peediks päevitanud viskles ta ikkagi teistega koos lavatsil, et jumet juurde saada. Mina päikest eriti ei seedi, sest lähen kohe punaseks ja nahk kipitab pärast pikalt. Siiski täitsin blogi väljas lootes, et midagi hullu ei juhtu. Paraku sain oma laksu ikka kätte ja õhtuks oli kõht roosa nagu põrsal.

Mingi idee oli tõstukitega kohalikke tippe vaatama sõita, aga me ei otsinud piisavalt ja sõitsime Mühlbach-st hooga läbi Prixeni peale. See on suurem linn, kus kaubandust ka veidi rohkem.

Linnas nägime üht eesti numbriga Audit, aga liiklus oli tihe ja ei hakanud seisma jääma, et uurida kellega tegu. Käisime mõnes poes ja ühtlasi ka täiendasime toiduvarusid.

Kuna hommikul netis käies lugesin, et Võrus sai keegi mootorrattur surma, siis helistasin igaks juhuks Matile, et kontrollida kas Hendrikuga ikka kõik korras on. Heinzuga oli kõik hästi, aga kahjuks oli hukkunud tsiklist hea tuttav Rommi. Nutt oli kurgus, kui kuulsin. Selline rahulik ja lõbus sell oli, viskasime alati nalja, kui trehvasime. Rohkemat praegu ei teagi vaid, et üks mu endine töökaaslane olevat tagasipöördel ette sõitnud ja kokkupõrke järel olevat Romm nii halvasti lennanud, et ju siis miski murdus. Kurb, väga kurb.

Kuna õhtul olime õhtusöögile kutsutud, siis helistas Silver, et ostaksime pererahvale mingi kingituse, kuidagi nõme ilma kingituseta minna. Tegime siis mingi alkoholi poe juures peatuse ja ostsime musta Johnny Walkeri. Muide 0,75 l Jägermeister maksis poes vaid 11 euri, see on sama, mis Selveris laadapäevadel.

Kodus joonistasime pererahvale ka väikese kaardi, kus Eesti lipp peal ja pöördel mõned olulisemad sõnad tõlgitud.

Õhtusöök polnud küll selline nagu me ootasime, sest kohal olid kõik, kes samal ajal majades elasid. Me arvasime, et tehakse selline eraldi istumine. Söök oli muidugi 5 käiguline, kusjuures Silver lükkas juba peale kolmandat käiku piduri peale ja loobus.

Alustuseks toodi pasta, siis salat, mis oli mõeldud järgneva liha ja juurviljavaliku juurde.

 Lihalaua jaoks oli elu jätnud vähemalt üks vasikas ja tosin kana. Seejärel oli magustoidu kord, milleks pakuti paneeritud õunakettaid jäätisega, hiljem saabus ka kohvi. Kogu seda hunnikut aitas alla loputada talu omanimeline vein ja karsklastele serveeriti värsket õunamahla, mis ka kohapeal pressitud. Mõnel võttis see vist kaane alt.

Kui me kurguni täis söönutena koju veeresime ja teleka ette maandusime, siis avastasime, et Prixenis toimub juunioride MM kergejõustikus ja meie poolt ka mõned mehed kohal. Eurosport kandis seda üle. Taavi Sarapuu sai 8 võistluses 5. koha ja Rasmus Mägi jäi 400 m tõkkejooksus finaalis eelviimaseks. Eks see Audi nendega seotult seal linnas ka vast oli.

Täissöönud kehad vajutasid madratsisse palju suuremad lohud. Enne uinumist mõtlesin veel, kui äkki võib ikka kõik lõppeda, aga väsimus võttis varsti oma ja uni murdis halastamatult.

5. päev - Mägedega võib harjuda.

Äratuskella enam hommikuti ei kasuta, sest kiiret kuhugi ei ole ja uni läheb niigi ise ära.

Ilm oli päikeseline ja eilsest marust polnud jälgegi, vähemalt esmalt tundus nii.

Kui hommikusöögi alla kugistasime ja Villabassa poole suundusime nägime mida sadu oli korraldanud. Jõgi, mis meie maja lähedalt mööda voolas, oli üleni pruuniks värvunud. Kusjuures, kahe jõe ristumiskohas oli pool jõge pruun, teine sinine. Vihm oli mägedest igasugust saasta vette uhanud.

Meil oli vaja veel viimane osa läbida, siis sai rajale ringi peale.

Alguseks kulges rada näiliselt tasasel, aga tegelikult tõusis pidevalt, teele jäid mõned veetakistused ja lahtised kiviväljad. Põhimõtteliselt oli tegemist jõesängiga, kust kevadel suurveed mägedest alla voolavad. Alles 8. kilomeetril keeras tee mäkke ja ei peatunud enne, kui 2000 meetrit merepinnast. Vahepeal oli naljakas seik, kui MNT rattaga sell mäest alla tuli. See oli üsna mäe keskel, seega tüüp sai korralikult jalutada.

Üleval oli tihe liiklus, sest matkajaid oli palju ja veidi tuli mäeharjal kulgeda enne, kui laskumine algas. Aga laskumine oli kiire, sest kulges mööda asfalti. Kepsa sai kinnitust, et ta uue Cube pidurid on väga head, kui ühes tagasipöördes tagaratta maast lahti sai.

Rajaprofiili kodus vaadates jäi mulje, et tõuse lõpus enam polegi, aga mõned põntsakad ikka jäid veel jalgu. Tõsi need sai üsna hooga võetud. 2.20 kulus vaid sõiduks, see oli selle reisi lühim trenn seni.

Kuna eelmise päeva saun väga meeldis, siis kiirustasime koju, et tagasi Bruneckisse tulla ja lõõgastuda. Esmalt küll sai Sparis toiduvarusid täiendatud.

Saunamees oli uus, noorem ja šoti seelikuga. Muidu sarnane rituaal, aga vahepeal vehkis ka mingi lipuga käteräti asemel. Mari oli ka kaasas ja talle meeldis see väga, isegi tee jõi ära. Gerda ja Matu solgerdasid seni lastebasseinis.

Kuna Silver ei tulnud sauna, vaid eelistas metsas konnata, siis hakkasime muretsema tema õhtusöögi pärast ja kiirustasime koju. Menüüs oli pasta kanakastmega, küll sai maitsev. Tegin ka patta kanašhaslõkki keefiri kastmes, kusjuures keefiri asemel kasutasin maitsestamata jogurtit, näis mis asjast saab. Kuna homme on meid ühtusöögile kutsutud, siis jääb liha ülehomseks.

Pärast õhtusööki midagi originaalset ei toimunud, TdF, vein ja uni.

4. päev - Saun ja torm

Kell 8 läheb uni ära, sest kodus on samal ajal kell juba 9, bioloogiline kell toimetab omasoodu. Pealegi tekkisid meile mingid naabrid, kes hommikul muusikat kuulavad, natuke kostab meile ka. Majaomanik hoiatas meid, et naaber on suht marurahvuslane ja vihkab sisserännanuid ja turiste, aga meiega on küll kõik viisakad olnud. Oleme muidugi ise ka alati lehvitanud ja tervitanud, vbla pole nad viisakaid turiste näinudki.

Lasime pudrul veidi seedida ja hakkasime pakkima, et uuesti rajale minna. Silver otsustas omaette uitama minna, sellised laiad kruusakad ei ole temale.

Hommikuti on teel suur liiklus, kohe probleem on vahel nina vahele saamisega.

Villabassasse sõiduks kulub ca 30-40 minutit, oleneb liiklus

est. Hakkan kohaliku sõidustiiliga juba

 harjuma, loksutab rohkem kui meie oma.

Villabassas parkisime auto mingi tööstuse kõrval asuvasse parklasse, puude varju ja sealt sõitsime mööda rattateed kohani, kus eelmisel päeval pooleli jäi.

Kuna eile tulime ül

evalt kolinal alla, siis nüüd ei saanud ka kaua siledal loksuda, vaid tuli jälle ronima hakata. Algas kõik nagu rootsilaud, üks magustoit järgnes teisele ja lõpus valati kogu kupatus vahukoorega üle. Tõusime terve kilomeetri kõrgemale ja seda 11 km jooksul. Lõpuks näitas altimeeter 2000 kopikatega. Viimane nõks oli n

ii järsk, et Kepsa võttis ratta selga ja tassis üles. Ma sain küll sadulas hakkama, aga kahtlen, kas võistluse käigus see õnnestub. Muide see on ka autode poolt kasutatav tee. Auto rattajälge on valatud pisikene betoonist ruudustik, et pidamine parem oleks. Mäe nimi oli vist Elmo ja üleval asus ka suusakeskus, õigemini tõstuki üks ots ja see algas Innicheni linnast või siis itaalia keeles San Candidost. Mul tekkis tõsine plaan siia mõnel talvel suuskama tulla.

Edasi sai 5 km jälle mööda kruusa ja asfalti kukkuda, millejärel maastik muutus meie Haanja ümbrusega sarnaseks. Üks pilt lausa meenutab Välla tagust heinamaad, kus Eesti kõige kõrgemal asuv talu on.

Peale mõnede ojade ületamist sai ka natuke keerulisemaid laskumisi sõita, aga seda oli väga lühikeselt, ju ei ole siin rõhk tehnilisusel, vaid ikka tõusudel.

Järsku jõudis singel kruus

ale, kus puudus igasugune märgistus ja kuna tagasipööre oleks pidanud kindlasti märgistatud olema, siis sinna me ei keeranud vaid hakkasime uuesti tõusma. Vaikselt hakkas mulle tunduma, et asi pole õige ja kiirendasin Kepsal eest, et mõlemad ei peaks tühja pane

ma, aga tagasi ka ei julgenud kohe pöörata, muidu tuleb sama tõusu veel korra võtta.

Kui üleval 5 tee ristumises  puudus ka igasugune märgistus, siis oli selge, et midagi on mäda. Muide olgu mainitud, et märgistus on siin ikka alla igasugust arvestust, viitasid tuleb otsida pidevalt.

Keerasin otsa ümber ja kimasin Kepsale vastu, kes õnneks väga kõrgele jõudnud ei olnud, kuna üritas mingite itaallastega juttu teha ja infot saada. Paraku takerdus see kontakt keelelise barjääri taha.

Veidike tuldud teed tagasi ja leidsingi märgistuse üles, 2 km sõitu ja 200 m tõusu oli täiesti asjatu vaev.

Edasi laskumised vaid olidki, vaid üks 200 m kõrguste vahega tõus oli veel võtta ja kui Innicheni lähedale ära jõudsime, siis keerasime nina Villabassa poole, et päe

v liiga pikk ei tuleks. Paraku keerasime veidi vara maha, sest peale väikest laskumist jõudsime taas märgistatud rajale. Oleksime ühe põntsaka veel ära võtnud, oleks kogu rada sõidetud olnud. Uuesti sinna ronima ka ei hakanud, see osa jääb nüüd võistluseks üllatuseks.

Mäest laskudes tuli meile üllatuseks elektrikarjus, mis väravate ees jälle oli, aga kuna me seda märkasime alles 5 m ennem, siis kihutasime täiega läbi. Ei teagi, kas sain vastu närvi või sain ka sutsaka voolu, aga Kepsa sai nii läbi, et vardad lõi ilusti laiali vastu kahvlit ja teda need isegi ei puutunud.

Edasi jäi vaid mööda rattateed autoni sõita ja koju minna.

Silver oli kuhugi pikemaks takerdunud ja helistas, et ärgu me teda õhtusöögile oodaku, aga kuna me olime perenaiselt kirja saanud, et õhtusöök lükkub edasi, siis rahustasime ta maha. Saunast ta huvitatud ei olnud ja nii läksime me veel üht lisaboonust kasutama, sest Brunecki veekeskus oli meile ka tasuta kasutada.

Meie Aura taoline asutus oli tõesti meile tasuta, kuigi me selles alul kahtlesime, isegi saunade osa.

Meie Kepsaga võtsime kohe saunad ette, Matu viidi lastebasseini sulistama.

Nagu ikka sisaldab selline keskus mitmeid mõtetuid ruume, kus temperatu

ur meie jaoks mõtetult madal, lisaks pole ka soomesaunas leili viskamiseks vett, vaid tuleb leppida õhus oleva kuumusega.

Naised ja mehed silkasid saunades porgandpaljalt ringi.

Korraga märkasime, et ühte palkmajja läks habemik kibuga, järelikult oli lootust, et kusagil keegi viskab leili.

Kui uksevahelt sisse piilusime paistis suur ruum paksult rahvast täis, vaid paar vaba kohta veel oli ja need ka just nagu meile tellitult kõige kõrgemal astmel. Ronisime kohe käbedalt platsi.

Mulle tundus imelik, et uks ja aknad olid pärani, aga kohe sisenes sama habemik ruumi ja sulges avaused. Näitas mulle kuidas käteräti peal istuma peab, et jalad ka lava ei puutuks ja läks kerise juurde toimetama. Kaasas oli tal 4 kibu, ühes vesi ja ülejäänud kolmes suured lumepallid.

Midagi saime saksakeelsest jutust aru, et asi kestab 13-15 minutit ja jäime huviga ootama.

Taat käivitas muusika ja hakkas leili kallama. Seejärel hõõrus kerise kohal 2 lumepalli peeneks ja ruumi paiskus terav sidruni aroom, silmad hakkasid veidi kipitama. Nüüd võttis taat käteräti ja hakkas ringi tuulutama. Nüüd asetas vana kuulid kerisele ja purustas need kulbiga, ruum täitus apelsiini aroomiga ja habemik vehkis jälle käterätiga tuult.

Viimaks leidsid oma otsa kerise kuumuses ka viimased lumepallid, mis kandsid endas eukalüpti aroomi. Vana liigutas käterätti eriti energiliselt ja kui ta oli lõpetanud, siis hakkas rahvas plaksutama. Sellega oli show lõppenud. Kõik kargasid basseini ja nii naised, kui mehed müttasid nagu vesirotid alasti ühes basseinis. Pärast pakuti mingit teed, millejärel Kepsa tunnistas, et sai asjast väikese laksu kätte. Jälle mingi uus kogemus.

Kuna kell oli armutult liikunud, siis läksime ja korjasime oma pundi kokku ja sõitsime koju.

Teel tabas meid tõsine torm, kui raheterad läbi esiklaasi tahtsid tulla. Õnneks vaibus see veidike hetkeks, kui koduõuele sõitsime, saime tuppa joosta. Kaua ei tormanud, aga mägede koledamat palet nägime küll.

Õhtusöök läks alla sel korral koos Jägermeistriga, sest veinivarud olid otsas, aga vahelduseks polnud vigagi. Hiljem telekast veel TdF ja siis voodisse magama.

3. päev - Rada nuusutamas

Ärkasin hommikul kella 9 ajal ja üllatuseks ei olnudki esimene. Kepsa oli all korrusel jõudnud juba kohvi valmis keeta, meie Gerdaga asusime kohe pudru keetma. Kuigi Silver lubas kindlasti kaua magada oli ka tema juba jalul ja ootas hommikusööki.

 Pudrule lisaks olid veel samad snäksid, mis kohalikud meile vastuvõtuks teinud olid, neid hävitasime nii nagu jõudsime.

Silver otsustas ka meiega rada vaatama tulla ja nii pakkisime rattad

 katusele ja sõitsime Villabassasse, sest rongisõit tundus kuidagi kahtlane, kuna vahepeal pidi mingi ümberistumine olema bussi ja pealegi ei tasunud piletiga jamamine ära, kuna autoga tundus odavam tulema.

Gerty sõitis autoga ära koju ja meie suundusime rajale.

Veidi pärast Villabassast välja sõitmist keeras tee mäkke, alul mööda asfalti ja hiljem läks kruusaks üle. 6,6 km ja peaaegu 500 m tõusu oli alustuseks paras, seejärel jäi rada üles alla kulgema, üles ikka rohkem. Lõpuks kui tee allamäge hakkas kulgema ja me mööda kruusa kihutades taas järgmise tõ

usuni jõudsime jõudis Silver veel pettumust välja näidata, et nii pikk tõus oli kruusa laskumisega ära rikutud. 17-23 km ol

i taas tõus, kus 1300 pealt tuli tõusta 1700 peale. Nüüd hakkas Silver juba väsimuse märke näitama. Pidev kruusal kulgemine oli tema moti nii maha kruvinud, aga sõitu jätkas ta ikka vapralt edasi. Kusagil üsna tõusu otsas oli karjaaed ja elektrikarjus, millest me muretult läbi saime, lehmad ei teinud meist väljagi, kui neist lähedalt möödusime.

Üleval 1800 peal oli mingi restoran, aga kahjuks ei võtnud me raha kaasa ja seega ei olnud meil seal midagi teha.

Veidi peale restot kohtasime teel mägi-itaallast, kes paistis just täpselt selline nagu vanadest Saksa filmidest on meelde jäänud. Poolsaapad, lühikesed püksid ja kaabu, vaid traksid olid puudu.

Edasi tuli karjaaiast jälle välja saada. Mina ronisin alt läbi, aga Silver arvates, et voolu nagunii ei ole, tõukas vedruga varustatud varda eest, aga hüppas korraga ka tagasi, sest elektrilaeng ehmatas nõnda ära ja käsi surises pärast veel pikalt. Annab ju elektrikarjus mingi intervalliga kõrgepingevoolu. Vardad, mis teel ees olid, olid nõnda paigutatu

d, et auto sai nende vahelt läbi sõita, lihtsalt tõukas nad eest ja seejärel vajusid kokku tagasi. Nüüd tuli ka Silveril ja Kepsal ronimist harjutada.

Nõksa veel tõusu ja seejärel kukkus rada kivina 600 m alla, enamus kruusal, aga lõpp Silveri rõõmuks mööda kivist metsateed. Üle 2 h ronimist ja siis 17 minutiga kolinal alla. Noh tõsi, vahepeal sai üles-alla ka veidi sõita, aga ikkagi.

Kuna alguses kehvaks läinud ilm oli paremaks muutunud, siis oli hirmus kiusatus edasi mööda rada sõita, aga Silver oleks nagunii maha keeranud

 ja Gerda sai ka juba järgi kutsutud, siis võtsime suuna Villabassa poole.

Osaliselt kulges ka rada sama teed mööda, aga käis vahepeal vaid mõne põntsu mäe otsas. 14 km rattateed ja olimegi kohal. Gerda ootas juba ja kurtis, et mägiteed temale ei meeldi, pea läheb ringi.

Küürisime suurema pasa kehalt maha, mida tegelikult palju ei olnud ja vahetasime riided, sest tahtsime Brunickust läbi minna, et poes varusid täiendada.

Kohalik Spar oli õnneks avatud ja peale mõningast ennustamist toidukaupade nimedega saime kauba kokku. Silver oli küll välja

s juba halliks läinud, aga põhjendasime oma hilinemise võõramaise kauba mittetundmisega ära.

Õhtuks olid spagetid ja vein, mille kohalikud meile jätnud olid, Silver ja Mari-Liis jõid muidugi mahla :-)

Kuna Tour de France käib täie hooga, siis õhtuseks meelelahutuseks on päevaste etappide kordused, või päeva kokkuvõtted. Südaöö paiku kerisime kotile, uni tuli ilma igasuguse pingutuseta.

Eurotrip II (1-2. päev)

Möödunud aastal Austriast tulles sai juba lubatud, et järgmiseks võtame ette dolomiidid ja nii sai juba talvel ettevalmistusi tehtud, et elamine broneerida ja seltskonda koguda. Seltskonnaga mingeid muudatusi ei tulnud, sest juurde kedagi ei lisandunud, jäid samad reisikaaslased. Silver, Kepsa ja minu pere (Mari-Liis, Matthias, Gerty & I ).
Reisi lähenedes tabas meid ebaõnn, sest Indek koos oma Multivaniga, millega me mullu käisime käis just vahetult enne meid Itaalias ja oskas Stelvio Pass-st alla tulles pidurikettad kõveraks sõita ja siduri ära kärsatada. Kuna meie minekuni jäi aega napiks, et vead kõrvaldada, siis hakkasin aktiivselt muid alternatiive otsima. Tasulised variandid oleksid lisanud 7 k eelarvele otsa ja seega jätsime need kõrvale. Silveri kaudu saime omale kaanega käru, mille siis minu Mazda 5 taha haakisime. Kogu staff läks kärusse, nii rattad, kui ka muud kotid, autosse sisse võtsime vaid peenema elektroonika ja toidu. Erilist ruumi laiutamiseks polnud, aga midagi kurta ka ei saanud.
Läheb lahti.
Tulin hommikul otse töölt, sest katlamajas oli vahetus nõnda trehvanud, magada sain 2 h. Ega sellest midagi hullu polnud, sest olen 15 aasta jooksul sellega juba harjunud. Pere oli juba üleval ja pambud valmis, täpselt nagu planeeritud kell 7.00 hakkasime sõitma.
Silveri võtsime suvorkast peale ja keerasime nina Haanja poole, et Kepsa Ruusmäelt peale võtta.
Ilm oli karge, sooja näitas termomeeter 10 kraadi.
Käruga Haanja kuplite vahel näitas kompu keskmist kütusekulu 13 l sajale kilomeetrile, aga see langes jõudsalt, sest linna vahel podistamine lõi kulu üles.
Kepsa oli juba väravas valmis ja sõit läks kiirelt edasi. Silver lootis, et saame Lätist kiirelt läbi, sest viimased kuuldused kohaliku politsei vägitegudest olid selgelt ületanud normaalse käitumisnormi taseme. Mina olin arvamusel, et õige hõlma ei hakka keegi ja jätkasin külma rahuga liikluseeskirjade täitmist. Sellega seoses liikus ka kütusekulu järjest allapoole. Lõpuks jäi kuhugi 9 kanti.
Riia lähenedes, kui Tom Tom meid ringtee otsast mööda juhtis hakkasin veidi kahtlema, et kas tõesti GPS teab, et Riia linn MASU tõttu hõredama liiklusega on, aga lähemal uurimisel avastas Silver, et tark riistapuu oli meile marsruudi planeerinud läbi Kaliningradi. Tema ju riigipiire ei tunnista.
Kuna Riia linn juba paistis ja tagasipööret tuli kaua oodata, pealegi pole see käruga üldse lihtne, siis panime hooga läbi linna. Liiklus oli tõesti hõre ja vanad tuttavad kitsaskohad said kiiresti läbitud.
Panime järgmiseks sihtkohaks Kaunase, et vältida gepsu rumalusi ja alles pärast läti-leedu piiri ületamist sisestasime Villabassa lõpppunktiks. Silver tahtis väga läbi Saksamaa sõita, et sealset loodust ja teid nautida. Ma küll rääkisin talle, et jõuame sinna alles öösel, aga ta ikka üritas Tom-Tom-i seadetega mängida, aga lõpuks ikka tulutult. Klassikaline Poola läbi Varssavi, enne Krakovit keerasime ära Tsehhi ja sealt Slovakkia peale.
Leedus kui uni hakkas peale tulema, siis lasin Kepsa sanga ja tegin pool tundi kummalegi silmale. Kui uni ära läks, siis ronisin rooli tagasi, et öösel suudaks pikemalt magada.
Märkamatult jõudsimegi pan'de maale ja kuna Poolast ei saa ju ilma lahkuda, et pole fassolkat söönud siis tegime ühes kaunis palkidest söögikohas peatuse, et kõhtu täita. Fassolka oli oma tuntud headuses, lusika sai sisse püsti panna, Kepsa tellitud lihakäntsakas oli saapatalla nr.45 suurune ja jäi lõpuks osaliselt ikka söömata, kuna oli nii suur.
Pärast sööki sõitsin veel Poola, Tsehhi ja osa Slovakkiat ära, siis kustusin tagaistmele ja magasin 3 h nagu kott. Muide omaarust sõitsin Bratislava ka ära, aga Silver ja Kepsa kinnitasid vastupidist. :-)
Hommikul Austrias tankima minnes ajasin end jalule ja tegin väikese hommikusöögi, Silver oli ikka veel üleval, vaatas nagu öökull silmapiiri.
Kuna und jälle polnud, siis võtsin rooli üle ja katsetasin kuidas käru kiirteel suuremaid kiirusi talub. Jäi tükki küll. Maastik vaheldus kiiresti ja pikad tunnelid olid tavalised, veidi harjumatu oli kitsastel mägiteedel laveerida, eriti kui rekkad vastu vuhisesid.
Itaalia piiril seisid carabinjeerid ja hetkeks jäi mulje, et esmakordselt peale 2000 km läbimist võetakse meid rajalt maha, aga vahetult enne meid pillas noormees saua maha, laiutas käsi, naeratas ja näitas meile käega, et sõidaksime edasi. See tundus nii sõbralik ja viisakas millega meie korravalvurid kindlasti hakkama ei saa, aga eks nad vajutavad su rahakotti ka samasuguse naeratusega suure augu, kui eeskirju rikud.
Villabassa sai hooga läbi sõidetud, sest renditud elamine asus meil 37 km eemal. Sinnani oli veel 40 minutit minna, aga seda pidevalt allamäge. Juba tekkisid ideed, kuidas rattaga sealt koju tulla, mis hiljem küll utoopia valda liigitusid.
Maja kuhu esmalt jõudsime asus mingi tammi lähedal ja veekohin oli üsna vali, aga siis selgus, et meie onnike on eemal ja perenaine juhatas meid autoga kohale.
Maja oli nii vinge, et võttis hinge kinni. Suured avarad toad, ilus aed, veidi teemürast eemal, aga samas ka piisavalt lähedal, et kogu ümbrus näha oleks. Täiusest oli puudu vaid sinise veega bassein õues. Ega bassein siis puudu polnud, lihtsalt sinna tuli veidi jalutada.
Naine, kes meile maja tutvustas andis korraliku ülevaate igasugustest soodustustest, mis majaga koos kaasnevad, aga paljud asjad jäid alguses arusaamatuks.
Igas toas oli valik jooke (vein, mullivesi, mahl ja küpsised) ja köögis rikkalik snäkilaud millest me vaevalt ¼ suutsime ära hävitada, ülejääk jäi järgmisi päevi ootama.
Silver käis veel peamajas uurimas, kas kõik on ikka nii ja me oleme asjast õigesti aru saanud, et hiljem mingeid arusaamatusi ei oleks ja hind suuremaks ei läheks, aga väidetavalt kõik klappis ja selline viisakus on siin normiks. Pealegi teatas omanik, et oleme teisipäeval tema juurde õhtusöögile kutsutud, jälle tema kulul.
Tegime väikese snäki ja keerasime tunniks külili, et jõuaks õhtul veel ühe rattasõidu teha.
Silver oli eeltööd juba kodus teinud ja kohalikud rajad Garminisse salvestanud ja sealt valisime mingi kergema (omast arust) välja. Paraku üsna pea selgus, et päripäeva oleks rada palju ägedam olnud ja peale pikka turnimist, kui selgus, et terve ring käib meile üle jõu, siis keerasime otsa ringi ja tulime tuldud teed tagasi. Ega ise oleks vast ikka ringi ära jõudnud teha, aga Mari-Liis oli ka kaasas ja teda ei tahtnud nii kaua väntsutada.Tagasiteel sai Mari ka üle lenksu ära käia, kui ühes serpentiinis lenksu risti keeras, aga sai kenasti üle juhtraua hüpata ja lõi vaid varba ära. Eks mõned laskumised olid ikka keerulised ka, isegi sain korra jalutada, sest kivid olid nii lahtised, et pidamist üldse polnud.
Alla jõudes avastasime jalgrattateede võrku ja käisime Mühlbachi raudteejaamas rongi aegasid vaatamas. Mingi vihmauss sõidab pidevalt meie maja lähedalt mööda ja me lootsime sellega odavamalt Villabassasse saada.
Õhtusöök ja õhtutee läksid märkamatult ja selline vati sees olek vormistus korralikuks uneks, mis lõppes alles hommikul. Suletekk ja pehme madrats aitasid vaid sellele kaasa.