Kodutee (13-14. päev)

Kõik suuremad pakid said õhtul juba kärusse paigutatud, seega nüüd polnud muud, kui maja üle anda, autosse istuda ja tuld.

Perenaine jäi veidi hiljaks, see on nendel tavaline, kunagi pole kuhugi kiiret. Saime jälle parajalt kiita, et kõik korras oli, täitsime mõned abkeedid ja jätsime hüvasti. Pildile ta korralikult ei jäänudki, peitis end nurka.

Harjumatu oli jälle käruga sõita, vahepeal sai ilma ära harjutud. Olgugi, et lugesime mingist brožüürist, et Itaalias tohib käruga vaid 70 km/h sõita, ei hakanud mökutama ja põrutasime üldise liiklusvooluga kaasa. Palju Itaaliat polnud, saime paagi täis tankida ja peagi olimegi Austrias. Külma kõhuga jätsime ka siin kiirteemaksu maksmata, rikas riik, saavad ilma meie panuseta ka hakkama.

Üksluine sõit, päikeseline hommikupoolik, kõik tundus korras. Ei tea, kas süüdi oli see, et käimas oli reisi 13. päev või hoopis see, et rehv oli poolpidune juba kodunt lahkudes, igatahes tundsin korraga mingit vibra. Keerasin peeglit veidi ja sain Silverilt kinnituse, et rehv on tühi. Ega kiirteel kohe kinni ka ei saa pidada, nii sõitsimegi velje peal kõrvalteele. Kui vähegi kannatas jäime seisma, et asja uurida. Rehviga oli asi ühelpool, st see oli täiesti ribalateks, hea et velg korras oli ja tagavararatast meil muidugi ei olnud.

Võtmeg poltide kallale minnes jõudsin korraks õudusega mõelda, et kas need jubedalt roostes asjad üldse lahti tulevad, aga kartused olid asjatud, õnneks sisaldab Mazda pakiruum pikendatava varrega veljevõtit, mille sinna kunagi igaks juhuks panin, sellest oli palju abi.

Katkine ratas käes jätsime Kepsa, Mari ja Gerda käru valvama ja suundusime ise Tom-Tom-i poolt näidatud lähima remonditöökoja poole.

Hoolimata kasinast inglise keele oskusest sai mehhaanik rehvi nähes kohe aru mida me otsime ja saatis meid järgmisesse kohta edasi. Citroeni esindus kuhu me jõudsime pingutas kõvasti, aga ei saanud meid ikka aidata, sest puudus sellise mõõduga rehv. Kuna ma ise jäin välja Matut valvama, too tegi lõunauinakut, siis ei saanud ma ka nõuga abiks olla. Seadusega peab küll jah ühel teljel samasugused rehvid olema, aga meie olukorras oleks mõni teine lahendus ka sobinud.

Nüüd suundusime juba järgmise koha poole, kuhu geps näitas 10 km maad olevat. Aadress oli täpne ja tark abimees viis meid otse kohale, aga uksel tuli töömees võileiva ja kohviga vastu ja seletas meile, et terves Austrias on lõuna. Halb ajastus. Hea veel, et Itaalias ei juhtunud, nende siesta kestab ju 3 h. Proovisime küll veel mõnes kohas, aga loobusime üsna pea ja külastasime niisama kaubandust. See rehvi purunemine läks mulle 1200 eeki maksma, ostsin poest omale Scotti püksid, millele pamperssiga alukad sisse käivad :-)

Kell 1 olime rehvipoes kohal ja 50 euro eest saime 10 minutiga ratta korda.

Veidi ekslesime, kuid siis helistasime Kepsale ja küsisime küla nime, kuhu nad maha jäid, alles siis saime õige tee kätte.

Nagu arvata oli sai Gerty veel viimaseid hetki päikest võtta, meie saabumine lõpetas selle hetkega.

Ratas alla, käru taha ja nii ma tungi pealt maha sõitsingi. Kiirelt asjad peale ja nüüd proovisime uuesti koju jõuda.

Austriat pidi päris pikalt sõitma, Insbruck, Salzburg ja Viin olid suuremad linnad, millest möödusime. Termomeeter näitas pidevalt üle 30 kraadi, kui peatusime siis oli üsna ehmatav jahedast autost väljuda.

Kogu sõit käiski tankimisest tankimiseni. Midagi olulist ei meenugi, Tšehhi ja Slovakkia sai ka jutiga läbitud. Bratislava kolle eeslinn, nagu lasnamägi kuubis.  Veidike tekitas kahtlusi pimedas mööda Slovakkia, või oli see hoopis Tšehhi, mägiteed kurvitada, aga peale mõningast teadmatust jõudsime lõpuks ikka Poola.

Poolat ootasime vaid ühtusöögi pärast, hirmus fassolka isu oli. Pidime mitmes kohas küsimas käima enne, kui leidsime koha, kus sai kaardiga maksta ja isegi meie poolt soovitud supp oli menüüs.

Täis kõhuga oli kohe parem edasi kimada. Otsustasin, et sõidan Varssavi ise ära, siis puhkan veidi, täpselt nii tegingi. Kusagil pärast Poola pealinna kobisin tagaistmele, aitab küll selleks korraks. Väljas hakkas juba valgeks minema.

Ega see uni ei tule kohe käsu peale, aga midagi ma ikka suikusin, kuni Lomžas tankimiseks peatusime. Kusagil jookseb mulle mälukas sisse, aga hommikust sõime juba baltikumis.

Edasi sõitsin juba ise, kuni lõpuni välja. Kardetud kurjade ja riigikassat täitvate läti politseinike kätte me ei jäänud, ega ei andnud põhjust ka.

Kepsa sai esimesena koju, meie pidime veel Võruni kannatama.

Ega pikutamiseks ikka aega ei jäänud. Seni kuni asjad maha said ja uued kotid kokku, mis laagrisse kaasa võtta vaja, seni saigi kell 7 ja asusime Nelijärvele teele. 3 h veel sõitu ja meie pere sai oma 38 h järjest auosõitu kätte. Muide ma panin veel kitarriga kella poole viieni välja, siis sundisin end magama, muidu järgmine päev veel hullem. Mõnus reis oli. Loodan, et maja ehitus ei võta kogu aega ja saab tuleval aastal ka midagi sellist teha.