Kojusõit

Õhtul pandud äratus igatahes ei töötanud ja see, et ülesse ärkasime on Matu süü, kuna tal käisid köhahood ja palavikust tingitud higistamine ajas teda jooma. Siinkohal oli muidugi hea, et me üles saime. Hommikuks jäetud munadest keerutasin omleti kokku ja kiiruga pisteti see põske. Kohvi võtsime hulgi kaasa ja peale viimaste pakkide peale toppimist alustasime tagasiteed.
Öösel sadama hakanud lörts oli tee lumesodiseks muutnud ja tagatipuks jäime kohe ka 2 lumesaha taha kinni, kui tanklasse keerasime, et sinisele bussile rehvidesse õhku lisada. Nood vajasid igal päeval natuke juurde pumpamist. Ei tea, kas on viga velgedes või sattus reisil midagi ühe külje alt läbi, aga mõlemad juhipoolsed rehvid vajasid pidevat jälgimist.
Õnneks läks ilm soojemaks ja lörtsist sai vihm, see lubas veidi pingevabamalt kimada.
Tagasiteeks valisime marsruudi üle Viini. Kuna Saksas sai tulles kiirteel mökutatud ja taolise ilmaga oli sama stsenaariumit oodata, siis sellest ka taoline valik.
Üldiselt muretult kimasimegi, liiklus soosis kiiret edasiliikumist. Kasutasime sel korral uut taktikat. Kui varem vahetasin end roolist ära alles siis, kui väsinud olin, siis nüüd tegime seda tihedamalt, ca iga 2-3 h tagant. Mõni vahetus venis 5 h pikkuseks, aga siis ei olnud ka väsimus probleemiks. Suurema peatuse tegime Poolas mingis grillis, kus hiigelsuur praad serveeriti ja kõhud punni täis söödi. Õhtul krabasin ka kusagilt fassolka ligi, ilma ei kannata Poolast lahkuda.
Alles pärast Varssavit tabas meid esimene tõrge, kui kiirtee Bialystokki oli kinni ja autode saba ulatus kilomeetriteni. Olavi hoiatas meid telefonitsi ja juhatas ka kuidas sellest mööda saab. Meie möödumine aga venis veid ja lõpuks kui suurele teele jõudsime oli kogu mass lahti päästetud. Tõsine tegemine oli peateele pääseda. Ostrow Masis kogusime end kokku ja kuni Augustovini maadlesime teeoludega. Hiljuti maha sadanud lumi oli tee ära tuisanud ja sahk polnud kõike korralikult ära tõuganud. Pärast Augustowit läksid tingimused paremaks.
Kui Suwalkis piiri ületasime ja paagid täis tankisime, siis kobisin kõrvalistmele ja Leedut ma ei näinudki. Kui ärkasin oli juba Läti. Sõitsin Riiast läbi ja veidi edasigi veel, aga 90 km enne kodu enam ei jõudnud, pilt ujus ees, kupatasin Lobamoka rooli. Kui silmad avasin olin katlamaja ukse ees.
Kantisime asjad ümber ja suundusime sauna. Sass tegi töö juures sauna, sai reisimustuse maha küürida. Tõin Peetri pitsast kaks suurt perepitsat ja muud näksimist õlle kõrvale. Mehed maadlesid Sassi poolt Hennile toodud Gösseri õllevaadiga, aga korralikult selle voolikuid tööle ei saanudki
Saun oli mõnus nagu alati. Vaikselt vajuti laiali. Meie käisime veel vaatamas, kui palju ehitajad maja valmis on saanud. Päris maja kuju on juba. Praegu on selline rammestus sees, et vist magan paar tundi ja siis alles hakkan busse koristama. Homme pean need puhtana üle andma. Opelist tuli igatahes õlle haisu, keegi purustas ühe pudeli põrandale. Shit, seda annab küürida. Aga järgmiste tegemisteni. Praeguste plaanide kohaselt peaks selleks olema kevadlaager Hispaanias.

Viimane päev mäel/ Penken

Õhtul otsustasime, et läheme vara mäele, tuleme lõunast ära ja käime poodides, et manti kaasa osta. Kuna pidu kestis pikalt ja uinumiseks kasutatud vägijoogid veel toimisid, siis polnud ärkamine kuigi lihtne. Vägistasin end siiski voodist välja ja keerasin pudru kokku. Kolistasin ka koridoris ja ajasin massid liikvele. Selgus, et Kaido sai magama alles kella 5 ajal. Käisid Artiga kohalikke lõbustusasutusi ekspedeerimas. Tutvusid Iisraeli noormehega ja vestlesid Austria noormehega, huvitav miks tüdrukutega ei suhelnud :-)
Kuna ärkamine venis, siis optimistlik plaan kell 8 tõstukile jõuda ei realiseerunud, aga 9 olime juba platsis. Järjekorda, mis tavaliselt kesklinna tõstukile minnes hommikuti on, ei olnud ja nii saime käbedalt üles, aga üleval oli ilm veidi sombus ja mul oli nägemisega probleeme. Õudselt kehva on kui ümbrus on kõik valge ja orientiire nagu puud jms objektid ei ole. Ka pargis ei olnud olukord parem. Keha oli lihtslt nii loid, et ei saanud kuidagi moororit käima. Ka oli eelmise päeva sula ja öine külm pehmele lumele väikese kihi peale tekitanud, seega ka kukkumine oli ebameeldiv. Õnneks pärssis minu alalhoidlik alateadvus minu liikumist nõnda, et sellega probleeme ei tekkinud.
Huvitav juhtum oli ühel laskumisel, kui märkasin raja ääres kedagi siblimas. See oli väike hiir. Võtsin hoo maha ja see olend hakkas kohe mu lauale ronima. Võtsin taskust fotoka ja hakkasin filmima. Juurde kimanud vanem mees sõitis talle lähemale ja hiir ronis suusale. Panin käe pikalt ette, aga käele ta ei roninud, vaid hakkas eemalduma. Just siis alles avastasin, et fotokas töötab, aga ei lindista. Eemalduva hiire sain ikka kaadrisse.
Vaikselt sain rütmi kätte ja kui uuesti parki läksime sain oma käesoleva talve kõrgeima hüppe tehtud. All kükitas Kristel, kes kukkudes käele viga oli teinud, aga kuna sõrmed liikusid, siis midagi hullu olla ei saanud. Otsustasin ka ise, et nüüd on paras hetk sõitmisele joon alla tõmmata ja võtsime Kaido ja Mariga suuna kodu poole. Korra panime veidi viltu ja pidime ankurtõstukiga uuesti tippu tõusma, kusjuures Kaido sai esmakordselt ilma kukkumiseta üles. Oi kuidas ta neid trossiga asjandusi vihkab.
Nüüd saime õige raja kätte ja jõudsime peatõstukiteni, mis meid otse alla Mayrhofenisse viisid.
Linnas kohtasime Enet ja Sassi, kes ostlemise pidid lõpetama, kuna algas lõuna ja Austrias tähendab see seda, et enamus asutusi paneb uksed kinni. Läksime koju ja panime end valmis, et mõnda supermarketisse sõita. Kuna Matu vaevles väikese palaviku ja köha käes, siis Mari-Liis kaasa ei saanud tulla vaid jäi vennat hoidma. Meie põrutasime Kaltenbachi ja puistasime sealsed keskused läbi. Hirmus populaarseid Milka šokolaadist suuski sattus ka meie korvi. Kohalikke odavaid veine ja ka Jäägermeistrit, mis siin koos seljakotiga maksis vaid 11 €. Odava õlu otsingud aga luhtusid sellel lihtsal põhjusel, et ei olnud midagi võtta. Alles üleeile sain kohaliku õllevabriku kraami 0,45 € purk, nüüd tuli leppida pea eurise hinnaga. Olen alati sõpru saunas kostitanud ja pealegi on kodus sarikapidu pidada, seega rabasin mingi hunniku ikkagi. Naised hoolitsesid, et teele söök kaasa saaks ja ei läinud poolt päevagi, kui tagasi olime. Lippasin veel Mariga linna, et mõnes tilu-lilu poes käia, aga ka need pandi juba kell 6 kinni. Magneti külmkapi uksele ikka saime, selleta pole veel kusagilt ära tulnud.
Õhtusöök oli planeeritud restoranis süüa ja kuna läheduses asuvas hotellis paistis kena koht olema, siis seal ka söömaaja korraldasime. 13 eurine Mixed grill praad on mu viimase aja asjalikemaid raha paigutamisi. Kõht sai täis ja rohkemgi veel. Teised jäid ka oma valikutega rahule.
Kodus tegime veel kohvi jäätisega ja panime viimaseid asju kokku. Teised juba magasid, kui blogisse viimased read toksisin, ainult Kaido kibeles ringi ja otsis tegevust. Panin äratuse kella kolmeks ja pugesin põhku. Matu tulitas ja kiirgas nagu radiaator.

Hoch-Zillertal

Algselt planeerisime küll Zillertal Arenale minna, aga kuna see keskus on liiga laiali ja tõstukitel turnimine võtnuks liialt aega, siis otsustasime Kaltenbachis asuva Hoch-Zillertali kasuks. Esmalt käisime aga Zillertal Arena all kelgurada vaatamas. Seal on midagi ameerikamägede taolist tehtud. Sõidad kelgul mööda relsse üles ja seejärel vastavalt julgusele tuled keerutades alla. Kiirust saad ise piduritega reguleerida. Aga seda otsustasime õhtul teha.
Kohe kui Kaltenbachi jõudsime avastasin, et olen saapad maha unustanud. Jube irooniline on see, et vedasin kõigi teiste asjad ise bussi ja omad jätsin maha. Eks tuli tagasi kihutada, teised läksid mäele.
Austria lubab ka talvel sajaga kihutada, mis on minuarust hämmastav, sest teed on neil kitsad ja käänulised, aga enamasti jäävabad ja siledad. Korra nägime kuidas töölised keemiaga kaljusena külge kuhjunud jääd sulatasid. Kui seda alguses ära ei korista, siis hiljem on veel keerulisem.
Nõnda jõudsin käbedasti selle paarkümmend kilomeetrit sõidetud ja kiirustasin teistele järele. Kaido ootas mind juba üleval ja teistega saime järgmise tõstuki juures kokku. Algselt kompisime erinevaid radu, aga üha rohkem kiskus metsa pehmet lund lõikama. Rajad olid tohutult laiad ja see tekitas sellise kaootilise tunde, eales ei teadnud kuna keegi võib küljelt sisse sõita. Pidevalt tuli jälgida, et ristuvatel kohtadel kokku kellegagi ei põrka. Aga ega see nüüd kohta kehvemaks ei muutnud, enamusele meeldid.
Me olime juba päeva lõpetamas, kui teele jäi üks paksu lumega metsatukk. Lumi oli ikka nii paks ja puutumata, et kohe tuli sinna oma jutid tõmmata. Paraku oli see suur viga. Veidi kihutatud läks lumi nii pehmeks, et laud kadus paksu lume alla. Puude vahel manööverdamine oli seetõttu ka keeruline ja kui ma korraks maha plärtsatasin, siis vajusin rinnaga vastu lund, aga käed veel vastu maad ei olnud. Et püsti saada tuli tõsist vaeva näha. Korra võtsin laua jalast ja ronisin selle abil pervest üles, aga siis ei saanud seda jälle jalga tagasi. Pulss peksis täiega ja olukord oli üsna keeruline. Õnneks hakkasid puude vahelt inimesed paistma ja peale pikka pingutamist jõudsime tagasi hooldatud nõlvale. Paras õppetund saadud liuglesime alla, kus kõik kokku kogunesid ja kelgutama suundusid.
Kelgutamine oli ettearvatult lõbus ja kuna 10 inimesele oli pileti ostmine soodsam, aga meid oli 9, siis said tüdrukud 2 korda alla sõita.
Majja jõudes oli tunda, et täna tuleb suurem mäsu, sest oli see ju eelviimane õhtu ja bussijuhid, kes tahtsid pidu panna pidid selle nüüd ära tegema. Ega pikale sõidule saa pohmakaga minna.
Algatuseks käisime kohalikus veekeskuses saunas, kus oli sarnane saun nagu ma juba Itaalia reisijutustuses kirjeldasin. Käterätiga vehkiv mees koos lumepallide jms.
Pärast teist seanssi lavatsil pikutades oli mul süda nii rütmist väljas, et tagus nii ebaühtlaselt nagu ise tahtis, aga tunne oli mõnus.
Majas otsustati peremeeste valulävi proovile panna ja pill tõmmati peale kümmet käima. Lauldi ja tantsiti, vaadati Lobamoka arvutist igasugust huvitavat ja naljakat kraami. Tugevamad kustusid ära kella 3 ajal. Ma ise kloppisin arvuti klaviatuuri ja üritasin eelmise päeva tegemised blogisse kanda, omast arust sain sellega ka suurepäraselt hakkama, aga hommikul pidin poole tekstist ära kustutama, sest jutt tükkis seosetuks minema. Ühesõnaga pildid ja tekst ei läinud kokku ;-)

Penken

Tüdrukute unistus terve päev pargis trikitada oli täitumas. Kuigi me planeerisime ka muud teha, sealhulgas ka Harakirist alla sõita, rahuldas see ka neid.
Harakiri laskumine on 78% nurgaga piirkonna järsem laskumine. Tundus tark selle alistamine kohe hommikul enne, kui laskumine kiilaks nühitakse. Nägime seal igasuguseid kaadreid. Ise õnneks saime ühes tükis alla, aga mõni sõitis tagumikul alla välja.
Hüpped ja boksid olid need, mis vaimustasid nooremaid, eriti Kristelit. Tema väljendites kohtab selliseid väljendeid nagu 1 8, 360, gräb jne. Arti igavene hull sööstis suurest hüppest alla ja kuigi esimesel korral kukkus põrutas ka teisel korral samast kohast alla. muidugi pani mõlemal korral käpa maha, aga julgustükk oli tehtud. Kaido, kes muidu trikitamist ei salli, oli fotograaf. Mõned ilusad hüpped jäid küll salvestamata, aga kellele neid vaja ongi. Pärastlõunal kruisisime niisama pehmes lumes e. puudris nagu noored ütlevad.
Mäest alla polnud vaja sõita, tõstuk tegi kogu töö ära. Paraku kaasnes sellega ka pikk järjekord, aga kuna tõstuki 1 kabiin mahutab palju, siis läks ka see kiiresti.
Ummi käis oma toa pundiga saunas ja rääkis, kuidas paljad tibid seal koketeerisid, sinna otsustati kindlasti minna. Ikka sauna pärast ;-)
Õhtuks oli planeeritud kelgutamine ja kella seitsmeks vedasime end Eggalmi kohale. Taksod viisid mäkke, kusjuures VW Caravellet juhtinud tädi keerutas kitsal teel julgelt ise samal ajal telefoni ja raadiosaatjaga lobisedes. Üleval selgus, et kelgutama saab hakata alles kell pool üksteist, seni soovitati kohalikus baaris raha kulutada. Kuradi kaval plaan kliendid üles saada. Ettekandja oli kohe varmalt platsis ja nõus kõigi soove täitma. Ma olin Matu kaasa vedanud ja nõnda 3 h seal aega veeta oleks mõlemale piin olnud ja nii läksin alla tagasi. Sass, Ene ja Näx ühinesid ka. Ega siis kelgutamine tegemata ei jäänud. Võtsime mäejalamil olevad kelgud, vedasime ca 1 km üles mäkke ja kimasime alla. Matule meeldis väga. Teised said aga 8 km mäest alla sõita, päris vinge.
Ootasime hotellis teised ära ja kuulasime muljed ära, kõik olid rahul. Baaris laulis mingi kohalik Peeter live' s meie Kikilipsu, mida kõik loomulikult kõvasti kaasa laulsid. Üldse oli kelgutajaid kusagil 200 kandis, paras suur punt.
Kella üheks oli laager vaikne, hommikul ootas piirkonna kõrgeim suusakeskus Hintertux (3300 m).

Opel trikitab taas/ Eggalm

Erka & co käisid eelmisel päeval Eggalmis ja nii otsustasime ke meie, et käime täna seal ära. Sinna tuli bussiga veid mööda mäge üles sõita ja seejärel tõstukile minna. Hea tahtmise korral oli võimalik ka Penkenisse jõuda.
Ma otsustasin Matu suuskadele panna ja kuna lühikesed suusajupid ehk nn bleedid olid kaasas, siis panin Gerda suuskadele ja rentisin poisile ka lauad alla. Gerdal oli omalgi tegemist, et nendel asjandustel seista, rääkimata poisist ja nii tegelesin ise temaga. Teised panid kõigi nelja tuule poole. Mingil hetkel otsustasin, et Gertyl on lihtsam Matul kõrval kõndida ja hoogu pidurdada ja põrutasin ise lühikeste juppidega mäest alla, lootuses ülejäänud kambale järgi jõuda.
Üsna alguses sain aru, et nende asjapuudega liikumine ei ole üldse lihtne. Nii kui kiirus suureks kasvas hakkasid suusad all vänderdama. Olen kunagi küll suuskadega sõitnud, aga see oli juba liig. Täiesti juhitamatu komplekt. Kui ma lõpuks alla jõudsin olin täiesti läbi. Viskasin suusapaari kaarega bussi ja toppisin lumelauasaapad jalga. Sõitsin tõstukiga üles ja peale Gerdaga vestlemist kimasin teistele järgi. Nood olid juba Penkenis.
Käisime pargis hüppamas ja muidu kruisimas, igaüks sai omale midagi.
Hekistasin Sassile ja leppisime kokku, et ta läheb ise bussi juurde, kus Gerty Matuga ootab ja süidab sellega koju ja meie läheme tõstukiga otse Mayrhofenisse. Õnneks helistasin vahepeal Gertyle ja selgus, et Sass pole sinna jõudnud ja buss ei käivitu. Sassile helistades selgus, et ta oli tõstukist möda uhanud ja valesse kohta jõudnud. Kuni ta õige raja leidis olime me juba järel. Kahjuks eksisime ka ise rajalt ja peale sekeldusi jõudsime alla alles siis, kui teisedki. Õnneks olid Olavil krokodillid ja me saime peale mõningast viivitust, kuni aku laadis, bussi käivitatud.
Sõitsime linna ja kuna aku tundus tühi olevat, siis jätsime bussi veidikeseks tuksuma.
Veidi närvi küll ajab juba see bussiga mässamine. Selle raha eest võiks ikka muretu elu olla.
Tüdrukud olid pargis hüppamist proovinud ja see vaimustas täielikult, järgmiseks päevaks erilisi variante polnud, Penken sihtmärgiks.
Õhtul manustati õlut ja Jäägerit, nibiti netti ja kõik.

Ahorn

Kuna eelmine õhtu lõppes hoolimata suurest kärast juba südaööl, siis polnud kella 7 ajal ärkamine sugugi probleem. Hullem seis oli Välekil ja Aimsil, kes läksid magama kell 8 õhtul ja sellest tingitult oli 3 ajal öösel uni läinud ja teha polnud midagi.
Kuna tegemist oli pühapäevaga, siis oli pannkoogipäev. See kohustus on mul ammu olnud ja nii seisin ka sel korral varakult pliidi kõrval ja kokkasin.
Kogu tehnika tundma õppimine läks kiiresti ja emailpanni eripärad hammustasin ka läbi. Olen seda varemgi öelnud, et pannkook on selline toit mida on keeruline persse keerata, nii ka seekord.
Naised nokitsesid mõned võileivad kokku ja pakkisid fooliumisse, täidetud termosed teega topiti ka kotti. Lapiku pläsku olin koju unustanud, aga Erkalt laenasin teise, kuna tal oli topelt kaasa saanud.
Esimesel päeval otsustasime bussiga minna ja kohalesõit polnud sugugi keeruline ka.
Piletid ostetud kobisime mäele. Suur, 160 inimest mahutav tõstuk viis rahva otse tippu, kust kulges alla Mayrhofeni piirkonna pikim laskumine. Valdavalt sini-punane rada oli kõigile söödav, ise tundsin end veidi ebalevalt, ikkagi esimene kord sel aastal.
Kristel näitas erilist hoogu ja kimas kõige ees, Mari-Liis võttis ka hoogu.
All ronisime kohe “lendavasse linnaliini bussi” ja tormasime üles tagasi. Ahvivaimustus sai otsa alles pärast kolmandat sõitu. Tunne läks järjest paremaks ja kiirused kasvasid. Korra tundus, et Kaido on sel aastal oma uue lauaga kõva tegija, aga siis komistas ta korra ühel laskumisel suurelt kiiruselt ja pärast seda oli kohe pool tooni vaiksem. Eks iga selline prohmakas teeb ettevaatlikuks.
Korra proovisime ka üleval kruisida, aga pikk laskumine ahvatles kõige rohkem ja nii õhtuni üles-alla kihutasimegi. Vahepeal, kui lõunatasime, jättis Kaida termose korgi söögikohta lauale, aga õnneks ei viskanud laudu koristav vana seda minema ja tagastas, kui küsisime. Üldse paistab, et oma toidu tarbimine siin väga suur tabu ei ole, sest meil pole sellega probleeme olnud. Sassile küll üks tädi ütles, et oma jooki juua ei tohi, kui tal pläsku laual oli, aga Sass vastas, et see on rohi ja sellest piisas, et teda rahule jäetaks.
Võtsime päevast viimast ja lahkusime alles siis, kui üles enam ei lastud. Kuna teised olid kõik juba skibussiga koju läinud, siis võtsime ka suuna sinna. Teele jäi üks kaubakeskus, kus me veidi varusid täiendasime. Parklas kohtasime nelja tüdrukut, kes arusaadavas eesti keeles jutustasid ja kuuldes et meie ka eestlased oleme nentisid, et ropendada enam omas keeles ei saa ;-) Tsikid olid kohaliku auto rentinud, selle nad silma ei paistnudki.
Söögid ja joogid käes saime vaikselt koju kulgeda, kus dušš teha ja magu täis toppida. Erka tuba käis ka mingil afterski-l, aga kuna Ummi arvates peaks sinna minnes sama täis olema, kui ülejäänud seltskond, siis täit naudingut nad ei saanud.
Õlut ja Jäägerit kulub parajalt, magama saab südaööl, nii ongi õige puhata :-)

Suusareis 2010 Mayrhofen

Mul piisas vaid suud paotada ja 24 inimest oli koos, kes tahtsid lumisesse Austriasse puhkama sõita. Kuna lennureis teeb selle sihtpunkti külastuse kalliks, siis otsustasin mööda maad kohale sõita. Sõit on küll pikk, aga lõbusas seltskonnas läheb aeg ruttu. Kokku sai 3 sõidukit. Olts tegi oma Vianol tehnilise passi ümber ja nüüd mahutab tema väikebuss 6 asemel 7 inimest. Meie transa oli pikalt lahtine, sest otsisin erinevaid variante, et võimalikult vähe inimesi peaks juhtimisega tegelema. Võtsin pakkumisi ka busside kohta, mis on 20 ja enam kohtadega, aga sellistel sõidukitel on omad reeglid. Kuna buss on nn. kettaga varustatud, siis peab kindlasti sõidu tegema koos ööbimisega, sest kahe juhi lubatud sõiduaeg saab kusagil Poolas otsa ja ametlikult, kui tahta kolmas juht rooli panna, peaks siis uus ekipaaž sealt peale tulema. Ööbimist aga ei tahtnud ma kuidagi, sest see lisab aega, aga seda on alati vähe. Lisaks tuli sellise bussi maksumuseks 45 tuhat, millele lisanduks veel bussijuhtide majutus ja toitlustamine. Minu arust ajuvaba, maksa inimesele palka ja siis anna süüa ka.
Igatahes oli otsus kindel, et kaks 9 kohalist bussi tuleb kusagilt leida. Kuna ühe bussi kütusele kuluv summa jääb kusagile 7,5-8 k kanti, siis selles vääringus tuli ka bussid leida.
Nett on igasuguseid tramme täis ja sealt õiget leida on keeruline, sest paljud hämavad hinnaga ja esmalt odav tundunud sõiduk läheb olulisemalt kalliks, kui algselt planeeritud.
Rakverest leitud Opel Vivaro omanikuga sain kaubelda ja hinna omale soodsaks. 6000 kogu reisi eest oli hea, nüüd pidin teise max 3000 eest leidma. Üks Gerty endine töökaaslane on oma VW Caravellet aeg-ajalt väikese tasu eest laenanud ja nii sealt palusingi. Raskel ajal on kokkuleppeid kergem saada ja asi läks käiku.
Kõik vajalikud dokumendid said tehtud ja isegi inimesed bussidesse eelnevalt ära jagatud, aga ega see ei tähenda, et kõik edaspidi muretult kulgeb. Probleemid algasid kolmapäeval, kui õhtul VW ära tõin ja selgus, et tollel on naastrehvid all. Euroopas naastuga sõita ei tohi. Õnneks teadsin, et Külmal on terve jooks süütuid Nokiani rehve ja temalt saingi need laenuks. Järgmised probleemid ilmnesid neljapäeval, kui Näx bussi üle vaatas ja avastas, et tagumised piduriklotsid olid lõpuni ära kulunud, rääkimata tosooli ja õli tasapinnast, mis olid ka miinimumis.
Kuna ise olin just Rakvere kandis, et buss ära tuua, siis aidata ei saanud.
Ega Opeliga ka kergemini ei läinud. Kui kohale jõudsin oli buss paksu lume alla. Ma ise oleksin küll ettevalmistusi teinud, kui klient tulemas oleks.
Paar korda aku tõmbas ja edasi oli juba juhtmete lugu. Kahjuks ei aidanud ka need. Lõpuks aitas vana hea köis.
Kuna olin juba ajahädas, siis põrutasin paugust minema ja alles teiselpool linna avastasin, et raadio ei funka. Tahtis koodi saada, sest vool oli vahel ju kadunud. Omanik andis telefonitsi teada, et kõik numbrid peavad dokumentide vahel olema. Hea, et mul hiljuti just Opel sattus olema, oskasin õigest kohast vaadata. Aga kasu sest palju ei olnud, kuna koodi sisestamise protseduur käis juhendi järgi mulle üle jõu. Jälle tuli kasuks hiljutine Opeli aeg, sest esinduse telefoni number oli veel telefonis ja sealt sain juhised ning probleem lahenes.
Kleberi lammellrehvid, mis bussil all on osutusid väga libedateks ja seega pidi väga ettevaatlikult sõitma, et mitte end kraavist leida. Kuidagi jõudsin ikka Lobamoka poole, kust pidin 2 boksi peale võtma.
Boksid peal kiirustasin minema, aga võta näpust, aku jälle tühi. Ometi sai pikalt laadida. Eks siis oli omadega kutu, viimased külmad ei mõjunud hästi. Kuna aega halada ei olnud, siis põrutasin Võrru, lootes seal lahenduse leida. Näx oli vahepeal VW korda saanud ja pakkis asju. Mul oli vaid kodunt vaja asjad võtta ja katlamajas toppisin bussi pakke täis. Õnneks vedeles katlamajas Ilvese vana aku, mis mahult ja klemmide asetuselt sobis, see läksgi peale.
Kuna kõik tundus jonksus olema, siis maandusime saunas, et rabelemisest kere maha rahustada. Kell oli juba 11 ja 3 öösel pidi ära sõitma, aega palju polnud. Südaööl sain ikka koju, kusjuures Näx ja Erka jäid sauna kuni ärasõiduni.
Paar tundi sain siis magada, kui kell helises ja tuli käbedasti riidesse panna. Sass haaras mu kodunt peale ja viis ära katlamajja, pere võtsin hiljem, kui minekuks läks. Kaido ja Arti juba ootasid, Lobamokk perega ja Ummi jõudsid ka peagi. Statoilis toppisime paagid silmini täis ja sõit läks lahti.
Tee oli libe, kohe väga libe. Kohati oli maantee tuisanud ja mida rohkem kodunt kaugemale, seda jubedamaks asi läks. Alguses vaatasime niisama kraavis vedelevaid autosid, aga hiljem sai sellest kohe kohustus, et kõik pildile jäädvustada. Korra elasime kohutava vapustuse üle, kui möödusime ühest rekkast ja see ennast kääri hakkas kiskuma. Järgmise paari sekundiga oleks meid teelt pühitud. Vajutasin kõigest jõust nagu torust tuli, et mööda ära saada, teine buss jälle pidurdas, et otsa ei sõidaks. Õnneks oli juht tasemel ja hoidis hullema ära.
Tagumises bussis käis hoogne alko hävitamine, Leetu jõudes oli 10 pudelit hävinud. Liikusime tasa ja targu, kui vaja siis peatusime, tormamine ei vii sellise ilmaga kaugele.
Poola algus oli nagu ikka tiheda liiklusega ja keskmine kiirus langes veidi, aga midagi hullu polnud. Varssavis viskas Tom Tom villast ja läksime tagumise bussiga veidikeseks lahku, aga seda oli vaid korraks. Kuna linnas oli ka omajagu teid muudetud ja remonditud, siis pid pidevalt jälgima, et metsa ei paneks. Õnneks aitas Sass oma kogemustega alati õigele suunale jääda.
Mida sõit edasi seda paremaks tee läks. Kusagil Pozdnani kandis andsin ohjad Lobamokale üle, kes kohe kupatama kukkus, nii et mul hirm hakkas ja silmad kähku kinni panin. Igatahes jõudsime nii üsna kiiresti edasi. Aegajalt tegime peatusi, et end värskendada või tass kohvi juua ja nii see hommik saabus. Saksa kiirteed viisid küll nobedasti edasi, aga mitmed liiklusõnnetused tekitasid ka palju ummikuid. Hämmastav, kui paljud nädalavahetusel kuhugi tormavad. Samas olid need õnnetused nii väikesed plõksud ja põhiline süü ummikutes oli uudistavatel juhtidel, kes hoo maha võtsid, et vaadata ja vihmaussiefekt pani tagumised tükiks ajaks venima.
Olavi jõudis ka jõudsalt lähemale ja kusagil söögikohas saimegi kokku. Koos küll sõitma ei hakanud, sest kolmekesi oli keeruline pidevalt üksteist jälgida, aga ühenduses olime pidevalt.
Lõpuks peale üidevat loksumist keerasimegi suurelt teelt maha ja kitsast mägiteed mööda oru põhja jäi veel alla 40 km sõita. See kulges uskumatult kiiresti ja peagi olimegi kohal.
Majaderägastik oli nii tihe, et ilma gepsuta poleks küll kohale jõudnud. Ka parkla oli täpselt nii suur, et mahutas vaid meie bussid ära.
Teel viskasime nalja, et õhtul on bussijuhtide pidu, sest need on ainukesed kes teel pummeldada ei saanud ja enamvähem nii oligi. Pidu läks isegi nii suureks, et pandi laulu ja puha ning viimased laua taga olime meie Ummiga. Kusagil südaöö kandis viskasime pikali, hommikul ju vaja kohe mäge mõõtma minna.