16. päev – Palma de Mallorca – München – Stockholm – Tallinn

Hommik saabus kuidagi kiiresti ja ootamatult. Telefon, mis äratama oli seadistatud tundus nii tüütu ja jõhkralt pealetükkiv, et tekkis tahtmine see vastu seina virutada. Üllatuseks oli Kaido juba dušši all, see oli küll esimene kord kogu laagri jooksul, kus see mees teistest varem üles sai. Aga ta ei joonud ka kella kolmeni öösel veini.
Tegin kiirelt pudru ja kohvi valmis, samal ajal jõudis Kaido appi ja vorpis mõned võileivad, vahepeal pidin Paitu kamandama, et ta end üles ajaks. Talle tundus see hommik kõige raskem olevat.
Kiirelt laadisime mao täis ja kui Pait oli nõud ära pesenud, siis tõmbasime lesta. Kaido andis võtme valvelauda ja teatas, et vi ar living näu, mille peale mees vaid naeratas ja oligi kõik.
Väljas oli veel veidi hämar, aga oli tunda, et tuleb ilus ilm. Laadisime oma kohvrid autosse, kus-juures tulles pidi Alvaro pakid salongi võtma ja mehed hoidsid neid süles, aga nüüd mahtusid kõik pakiruumi ära.
Kuni lennujaamani kruttisime kohalikke raadiokanaleid, kust mõni pärl ikka tuli, ntx Opuse „Life is life“ . Pappkõlarid said veel viimast korda vatti.
Autorenti jõudes trehvasime just vastuvõtjaga kokku ja seega palju otsima ei pidanud kohta, sõitsime tema sabas parklasse. Panin võtme lauale ja mees vastas vaid „gratias“ ja asi ants. Mullu oli ka autorendiga sarnane ükskõiksus, siis viipas mees eemalt ja näitas, et jäta sinna, võtmed ette ja adios, või nagu Ülar ütleks:“ Buenos aires“ :-)
Chek in-s oli üllatuseks just minu kohver see, mis ilma igasuguste probleemideta läbi läks, kaal näitas 20,5 kg. Oltsil ja Kaidol oli 4 kilo ülekaalu ja Pait pidi 2 kg kuhugi käsibagashisse toppima. Võtsin Kaido rõveda roosa pusa ja panin oma kotti. Natuke võttis aega, et tädidele selgeks teha, et tahame oma kohvreid otse Tallinnasse saata, st et vahepeal neid välja võtma ei pea, lõpuks see ka õnnestus. Pait tegi märkuse, et teenindajad on hispaania keele hästi selgeks saanud, soravalt rääkisid :-))) Ei tea kas seetõttu just teda tagasi kutsuti ja uuesti pabereid uuriti. Kleeps kohvril oli vale ja see sai õigega asendatud, muidu oleks juhtunud nagu inimestega Tartust, kes mõned päevad tagasi meie hotelli tulid, nende kohvrid sõitsid hoopis Amsterdami.
Igatahes olime nüüd suure jama kaelast ära saanud, vaja oli vaid käsibagažiga kontrollist läbi saada. See kulges probleemivabalt, vaid Oltsi kotti valgustades osutati mingile anumale, aga lasti ikka läbi. Enamusel olid pedaalid kotis ja Oltsil ka kuuskantide komplekt, aga see neid ei häirinud.
Lennukisse jõudsime just vahetult enne uste sulgemist, kohad anti päris taha, kus mõned read olid vabad. Stjuuardess pakkus, et saaksime lahedamalt istuda, aga Kaido vastas, et me tahame koos olla. Selle peale stjuuardess nõustus, aga lisas :“But no kisses“ :-)
Lennuk oli vaikne ja muhe, õhkutõus läks õlitatult. Kuna taevas oli suht selge, siis saime kogu saarele veelkord pilgu visata, paljud kohad olid äratuntavad, sai ju üle 1300 km neid teid nühitud. Kaido kurtis ja kahetses, et ta „surnud sakslase tõusul“ käimata jättis, aga lubas järgmisel aastal uuesti üritada.
Kui lennuk oli oma vajaliku kõrguse saavutanud pakuti kõigile sändvitshi ja jooki. Pait jäi magama ja sõna otseses mõttes magas söömise maha. Teenindajate tagasi naastes oli mees siiski üleval ja jättis lennukisse ka ikka margi maha, kilde tulistab puusalt. Nimelt stjuuardess küsis võileiva kohta, et kas ham or chees, Pait vastas:“thank you“ :-) Teenindaja küsis nüüd juba ärritunud häälega "choose" [tsjuus], Pait vastu " tomato tsjus" . Mille peale teenindaja kärsitult vastas " no, you need to choose" Vot alles siis sai Pait aru ja valis singiga sändvitsi. Ja kui nüüd stjuuardess päris, kas mees tahab ka tomatimahla juurde pipart või soola vastas Pait OK. Ei noh, nalja peab ikka saama. Võib olla siin lugejale see nii naljakas ei tundugi, aga kohal olles oleme korralikult naerda saanud.
Tunni möödudes hakkasid alpid paistma, vahva oli suusamekadele ülevalt pilk heita. Lund paistis veel jaguvat.
Kui lennuk Münchenis maandus, muide väga sujuvalt ja vaikselt, siis hakkasid reisijad aplodeerima, nii muljetavaldav oli see. Kolisime lennujaama ja jäime järgmist lendu ootama. Aega 4 h.
Kasutasime seda sisukalt, söödi-joodi, osteti kinke, viimased hetked vedelesime niisama, Kaido keeras pingile kummuli ja jäi magama. Pait leidis kohvimasina, mis teed ja kohvi tasuta jagas. Tükk aega võttis arusaamaks, et münti pole kuhugi pista, aga nii see tõesti oli, uskumatu.
Täpselt õigeaegselt hakkas lennuk liikuma, kuigi pardale hakati alles laskma 10 minutit piletil olevast kellaajast hiljem. Õhkutõus oli sujuv ja toitlustamine sujus probleemideta, muide Lufthansa pakub endiselt kohvi, mahlade ja karastusjookide kõrval ka tasuta veini. Vaatasin arvutist filmi, veidike nokkisin juures, sest osaliselt jõudsin seda linateost juba Mallorcal näha, aga söögi keetmise kõrvalt jäid mõned kohad nägemata, nüüd siis koputasin üle.
Just siis, kui huvitavaks hakkas minema jõudsime Stockholmi lähedale ja tuli arvuti välja lülitada. Ilm Stockis oli pilvine, aga sademeteta, sooja 9 kraadi.
Õnneks nüüd palju ootama ei pidanud, vaid 1,5 h. Selle aja täitsin filmi vaatamisega ja õigesti tegin, sest lennuk kuhu me järgmiseks istusime jõudis vaid korraks taevasse tõusta, kui tuli uuesti alla tagasi. Olimegi Tallinnas, kuhu maandumine oli üllatavalt sujuv võrreldes mullusega. Siis oli selline tunne nagu miljon väikest päkapikku pidurdaksid lennukit küüntega korpust kraapides.
Veidi aega tuli oodata, kuni pakid kätte saime ja siis kiiruga koju.
Kodus kõik juba magasid, aga vastuvõtt oli planeeritud suurejooneline. Mari-Liisi valmistatud loosung "Tere tulemast koju" oli südantliigutav. Marit voodisse tõstes sain veel suuuuuuure kalli, leppisime kokku, et hommikul jätkame. Hea oli kodus olla.

15. päev – Viimane sõidupäev

Kuigi eile tormas ja ilm oli üsna nukker, oli hommikul olukord muutunud. Mingi kuldne hommik nüüd just ei olnud, aga tumedate pilvemassiivide vahelt paistis heledat taevast ka.
Oru, Olts ja Alvaro läksid kohe hommikul rattaid tagasi andma, muide Oru pidi veel korduspesu tegema, sest muidu ei saanud lubatud 13 euri kätte, mis puhta ratta eest lubatud oli, aga meie Paiduga suundusime sõitma.
Kell 10 välja jõudes selgus, et start on kella 11 lükatud ja nii saime tunni veel logeleda. Kasutasin aega arvutis tööülesannete tegemiseks.
Kell 11 olid kohal Lasse, Virgo, Tõnis, Pait ja mina. Sõitsime Palma poole ja jälgisime taevast. Üsna tavalist sõitu muutis värvikamaks juhtum, kus musta riietatud eriüksuslased olid tee sulgenud ja mingit hoonet valvasid. Mõtlesime pikalt, kas ikka läheme seda KP-d läbima, aga lõpuks sõitsime ikka edasi ja midagi ei juhtunudki. Tegime ümber lennujaama ringi ja suundusime rannapromenaadile, kus meie Paiduga keerasime kodu poole, sest kell tiksus armutult, poodides oli vaja veel käia, kingitused ja külakost osta, teised läksid veel edasi.
Keegi oli meie peale sel päeval vist halastanud, sest vihma me ei saanudki. Kui Santa Ponsasse hakkasime jõudma, paistis ees jube tume sein ja paugutas ka veel. Paar mootorratturit passisid silla all ja maa oli täiesti märg, aga meie sõitsime kuivas. Vett tuli vaid alt üles, näha oli, et hetked tagasi käis siit mingi vägev sadu üle. Muidu oli kahel pool, Palmanovas ja Pegueras sadu, aga Santa Ponsas selge.
See teelt tulev vesi tegi me püksid ikka märjaks ja Pait otsustas need ära pesta. Hotellis oli masin, mis töötas mingite žetoonide pealt ja neid tuli infoletist osta, aga eestlane on leidlik rahvas ja pesumasin nihutati triikraua pistikuni ja vool oligi tasuta olemas. Nõnda said kõik tuttavad oma pesu pestud. Õhtul kui enamus juba magas istus mees oma tööpostil ja valvas fuajeed, aga masin keerutas pesu kuivaks, kuigi keegi polnud žetoone ostnud :-)
Kui sõit oli tehtud läksime Peguerasse suveniire vaatama ja kodustele üllatusi ostma, hiljem põrutasime ka Palmasse, et supermarketist veini ja muud staffi kaasa osta.
Ostsin end küll kindlasti umbe, sest need 10 veini olid juba üksi nii rasked, et kohvritega võib mingi jama tulla, aga vein oli nii odav, et ei raatsinud maha ka jätta. Õhtul pakkides oli esmamulje kohutav, aga mida aeg edasi, seda rohkem paika hakkasid asjad loksuma. Paar veini sai ka juba ära joodud, seega ülekaal vähenes. Raskemad asjad suunasin käsibagažisse, ülejääk jäi kohvrisse. Krt, liiga suur sai see kohver soetatud, vaid pooltäis sai. See-eest on läpaka kott nagu korralik sangpomm ja seal on vaid läppar ise, kaablid ja GPS.
Vaidlesime Oltsiga treeningu ja toidulisandite üle, jõime veel ühe veini ja nüüd on aeg tõesti magama minna. Kuigi Margo väitis, et 2 h on paras uni, siis tuleb lennukis parem uni ja ärasõidust ei mäleta ka midagi, siis mul on natu tagasihoidlikumad plaanid. Tahaks elusalt kohale jõuda, peret igatsen juba. Kujutan seda kiiruskatset ette, mis Tallinn-Võru liinil lahti läheb, kui kodumaale jõuame. Nüüd külili.

14. päev – Pait täpiks, Kaido kastis

Hommikul oli ilm oodatult kahtlane, ilmajaam oli seda ennustanud. Kuna keha oli suurest katsumusest veel nõrk, siis jätsin hommikusörgi jälle vahele. Ajasime pudru naha vahele, kulistasime vitamiinikapslid sisse ja jäime trenni ootama.
Kokkulepitult kell 10 olid mõned vaprad väljas ootamas. Peale minu siis veel Virgo, Lasse, Eero, Tõnis, Guido, Kaido, Olts, Alvaro ja Pait.
Võtsime suuna Antratxi peale, et sealt rannikut mööda Valdemossasse sõita. Maastik on seal vahelduv, pidevalt tõuseb-langeb jne. Calvias kadusid tagant Olts ja Alvaro, kes otsustasid rahulikumalt võtta ja peale Peguerat kadus sabast Guits. Algas esimene 6 km pikkune tõus. Pait teadis, et täna on lühikesed põntsud ja lükkas perse püsti ja sõitis kohe täpiks. Vaene mees ei kuulnud, kui tõusu pikkust mainiti. Tõusu lõpus saime ta peaaegu kätte.
Nüüd algas see üles-alla kihutamine, mis on omamoodi hea lõigutrenn. Tõusul ajad pulsi üles ja laskumisel taastud.
Mingis külas vajasid vüüramaalastest ratturid ketivõtit, sest olid oma ülekande ribadeks astunud. Virgo laenas oma ja jäime sinna juttu vestma. Ag2R vormis prantsuse keelt kõnelev mees hakkas pärima kust me pärit olema. Vastasime, et Estonia. Aaa, Estonia, hüüdis mees. "Tartu, Tallinn?", tuli seejärel küsimus. Tegime suured silmad. Vana teadis palju ja eriti tundis ta kõiki eesti rattureid, kes Ag2R-s sõitnud. Mandri, Kangert, rääkimata Jassist. Lauri Ausi nime kuuldes langetas pea ja andis mõista, kui kurb see sündmus oli. Ühesõnaga, meie poisid on head tööd teinud.
Edasi saime vaid mõned kilomeetrid liikuda, kui Oliveril kumm läks ja ülla-ülla, mul ka. Fak, juba kolmas selles laagris. Egas midagi,laenasin Paidu käest ja vahetasin ära. Üsna nobedalt tuleb juba välja.
Pait tõmbles jälle järgmisel tõusul ja kulutas energiat, see hakkas vaikselt kätte maksma. Kaidol oli juba ammu raske ja tõusudel jäi ta pidevalt maha. Peagi tekkisid tal raskused ka grupis püsimisega. Ühesõnaga, ta polnud nõelasilmast veel taastunud. Ise tundsin küll lihastes valu, aga tõusul kannatasin selle ära ja siledal sai ikka niipalju puhata, et taastuda.
Calvia tõusul enne kodu sai 27 km/h üles sõidetud, ei mäletagi, et nii kiiresti oleks seal liikunud. Suured sprinterid ja jämejalad Virgo ja Lasse lasid mul ka korra esimesena mäkke jõuda.
Kuna vihma tibutas ja ilm oli tuuline, siis ei jäänud teisi ootama, vaid sõitsime ära koju. Igaüks vaatas kuidas alla sai. Kokku tuli 108 km ja 1500 tõusumeetrit.
Käisime hiljem linnas kingitusi ostmas ja täiendasime toiduvarusid, õhtul kuulasime Eero loengut mingite vitamiinide alal. Mingi alpimustika jook ja veel midagi, aga kuna hetkel ise ei ole huvitatud, on käsil üks teine kuur, siis täpsemalt uurin alles siis,kui vajadus tekib.
Vaatasime Paiduga veel ühe filmi, mis oli nii jura, et ma läksin lausa närvi vahel. Pikk oli ka teine, alles poole 1 ajal saime pikali. Väljas oli jube torm, palmid kõikusid täiega ja tuul ulus. Homme tahaks ikka kindlasti sõita veel.

13. päev – Taastumine

Hommikul polnud kellelgi kiiret, puhkus oli planeeritud ja und lubasime ka rohkem, kui tavaliselt. Mõned said ju alles 2 ajal öösel hotelli. Kuna ma eriti vägijooke ei tarbinud, siis mingit pohmelli ei olnud, Pait tundus kuidagi vaiksem. Viskas pärast pannkookide õgimist uuesti voodisse pikali ja jäi taas magama.
Hakkasin eilse õhtu pilte vaatama ja avastasin, et tagasiteel olin vaid särgiväel. Kuhu küll jope kadus? Toas ringi vaadates seda näha ei olnud, küll rippus ukse küljes Arcticu kirjadega dressikas. Kohe hakkasime üksteist pinnima, et kes öösel mingile dokumendile alla kirjutas ja klubi vahetas :-)
Pait vedas selle hõlsti selga ja magas edasi. Aga minu jope oli ikka baari jäänud, sest piltidel oli näha, et ta seal oli. Hirmuga katsusin taskuid ja avastasin, et pangakaart ja ID-kaart olid teksade tagataskus, õnneks. Kuigi kahtlesin, kas see urgas kell 10 hommikul ikka lahti on, aga läksin ikka südamerahu saamiseks uurima. Loomulikult oli see suletud, mõtlesin õhtul uuesti tulla.
Panime Kaidoga plaanid, et läheme kell 12 sõitma, ent siiski unustasime end arvutitega kauemaks toimetama ja sõitma jõudsime alles kell 1. Samal ajal läksid sõitma ka Kaja, Harri jt. Nendega koos liikumine oli puhas nauding, pulss püsis ilusti taastuvas tsoonis, seal allpool 120. 30 km läbisime natuke peale tunni ja keskmine pulss tuli 109, super. Tagasitee viis ka biljardisaalist mööda ja see oli täitsa avatud. Baarman tegi küll kahtleva näo, aga avastades siiski, et leti all midagi on, küsis miline see on ja saadeks vastuseks, et must, ulatas mulle jope.
Viimane kilomeeter koduni oli üsna koomiline. Üleni rattariietes mees, korraliku maanteerattaga ja jope seljas :-)
Pait, Alvaro ja Olts pidid laevaga lõbusõidule minema, et kohalikke vaatamisväärsusi uurida, pealegi pidi sellel laeval põhi läbipaistev olema ja nii sai ka merepõhja jälgida. Paraku ei ole siin hooaeg veel täies hoos ja kõik välja reklaamitud sõiduajad ei toiminud veel. Nii ei tulnudki kell 3 valget laeva ja sõbrad jäid nukralt kaile seisma.
Meie Kaidoga käisime samal ajal poes varusid täiendamas, sest eilseks õhtusöögiks pidime juba leiba laenama.
Hiljem vedelesime päikese käes, Pait istus toas, sest ta oli juba hommikul päikese käes maganud ja paistis välja nagu roosa põrsas. Kaidole Paidu välimus hoiatuseks ei olnud ja ta norskas ka päikese käes mitu tundi. Õnneks kumbki Käsna-Kalle sõbra meritäht Patricu kombel magama ei pidanud, nii hull põletus ei olnud, aga jumet tahab ju igaüks siit minnes peale, et tuttavate ees kekutada. Mulle kahjuks see lesimine ei imponeeri, pidasin seal terve tunnu vastu, aga siis sai õlu otsa ja keegi pidi ju ka süüa tegema minema.
Pait planeeris just trenni minna, kui ma ta ümber veensin enne söögi ära sööma ja siis alles minema, pärast halb külma sööki süüa. Nii ta tegigi.
Kanafilee, mis viimasel korral väga maitsev sai oli jälle plaanis, aga kaste oli uus. Balti nimeline kaste tundus juba nime pärast õige olevat, kirjad peal andsid ka mõista, et sisu just selle söögi jaoks mõeldud on. Paraku osutus medium vürtsikusega kaste meie jaoks natukene kangemaks, kui ootasime ja tagantjärele oli hea meel, et Alvarot kätte ei saanud ja pipart laenata ei saanud. Aga ega söök söömata ei jäänud, maitse oli sellel ikka hea, lihtsalt seda odavat veinikest kulus rohkem, et kogu see jama alla loputada. Kaido küsis hiljem veel juurdegi.
Kella 10-ni õhtul istusime netis, mis jälle jurgutas,nii et perega suhtlemine oli raskendatud, muud asjad lasi ära teha. Hiljem tegime teed ja vaatasime Outlanderit. Veidi veel siblimist ja veid peale südaööd kolisime kotile. Homme on jälle raske trenn.

12. päev – Nõelasilm ja Kaja sünna

Hommikul ärgates oli selline tunne nagu selle aasta esimene Elion oleks kohe algamas. Hommikusöök ei leidnud kõhus kohta ja pulss läks ratta peale vaatamisest üles. Suur sõit või nõelasilmasõit, nagu teda laagerdajad ikka kutsuvad oli peagi algamas. Ärevus oli hinges, sest mullu jäi see mul haiguse tõttu tegemata ja ettekujutus asjast puudus. Teadsin küll, et 3000 tõusumeetrit ja 180 km, aga kuidas tempot seatakse, kas oodatakse mahajääjaid jne, see oli teadmata. Selles, et kas on jaksu see asi ära teha polnud mingit kahtlust, need numbrid pole ligilähedalgi kemmerguralli 7100 tõusumeetri ja 209 km-ga, aga ärevaks tegi ikkagi.
Kuna ilm tõotas tulla super soe, siis paksematele kihtidele eriti ei panustanud, tagataskud jäid kõik toidu ja geelide jaoks. Vaid vesti ja varrukad võtsin ühes.
Väljas oli 14 meest, kel kõigil plaanid tiir täielikult ära teha, vaid Guido planeeris, et jätab viimase maasika vahele ja ootab seal meid.
Esimesed tasasemad kilomeetrid kulgesid rahulikult, oli tunda, et kõik teavad kuhu minek ja hoiduti rapsimast. Väike kõrvalepõige planeeritud marsruudilt tuli teha Palmas, kus Mallorca tuuri tõttu olid mõned tänavad suletud.
Solleri tunneli otsas oli punt ilusti koos, aga tõusul läks õigepea andmiseks, törtsutasin ka liidergrupiga üles välja, kus Lasse näitas lõpus teravust ja võitis mäefinišhi.
Üleval oodati kõik järgi ja põrutati alla, kus kiirused kaldusid ikka sinna 70 kanti ja autod jäid jalgu.
Teine põnts oli juba tõsisem, 15 km järjest üles, aega kulus selleks 1h. Alustasin üsna tempokalt, aga peagi jäin eessõitnud sakslasest maha ja üksi sõites on raske hetke tabada, kui tempo langeb. Kuigi taga tundus pikalt tühjus olema, ilmus ühel hetkel järsku Pait mulle kannale. Oli mingi võõra ratturi kannul tiksunud ja lõpus spurtinud, et mind kätte saada. Selle spurdiga kulutas aga paraku vist nõndapalju energiat ära, et peagi jäi maha ja kadus silmapiirilt, mina võtsin vedaja üle ja sain võõra abil kiiremini mäkke. Hiljem Pait tunnistas, et moti võttis alla minu ütlemine, et üles on veel 5 km. Kusjuures ma ei maininud, et merepinnast on veel kerkida 300 m.
Üleval oli tunnel, mille läbimine oli üsna kõhe. Valgustust seal polnud ja jahe oli seal ka. Kusagilt pragudest tilkus vett, pidevalt oli selline tunne, et mingi rattur sõidab kõrval, oli hirm, et põrkan kokku. Veel jubedam oli siis, kui autod tagant tulid. Peas trummeldas mõte, et kas nad ikka näevad, et ma ees sõidan.
Tunnelile järgnes laskumine, kus kiirus läks suureks ja hakkas veidi jahe. Tõmbasin vesti peale ja varsti jõudsin pöörakuni, kus teised juba ootasid. Kuna pooled olid veel tulemata, siis oodati veid ja lõpuks panid kõik minema. Ma jäin veel omasid ootama, aga tüdinesin ka peagi ja helistasin Kaidole, ning andsin edasised juhtnöörid ning kimasin esimestele järgi.
Nüüd tuli 2,5 km veel üles sõita, läbida kangialune mida nõelasilmaks kutsutaksegi ja siis algas 10 km laskumist. Kuna asfalt oli kuiv, siis sai korralikult kurve murda ja kiirust nautida. Loomulikult pidi just siis, kui hoog kõige parem ja kurv kõige suurem mingi suur buss vastassuunas vastu tulema. Tegi veidi ärevaks ja tuletas meelde, et ei tohi hoogu minna. Muide sama bussiga oli ka Paidul tegemist, kes veid tagapool liikus.
All oodati kõik jälle ära, isegi Olts jõudis alla. Mõtlesime küll juba, et läheme ära ja kui ta tulebki, siis keerab ümber. Telefon oli leviaugus ja sedasi ei saanud temaga ühendust. Aga nagu öeldud jõudis mees ilusti alla ja sai veid isegi hingata ja puhata.
Kõige jubedam minu jaoks oligi see uuesti käima saamine pärast peatust.
Avastasin, et mul on ju klapid peas ja telefon musa täis ja kuna tõusudel oli üsna tüütu ja igav liikuda, siis muusika oli just mõnus meelelahutus. Vahel läks küll tempo üles, kui hoogne muusikapala algas, aga sellest polnud midagi.
1 tunni ja 10 minutiga sain tagasi tippu, kusjuures kannatas üleval ka veel kiirendada, sain oma päeva maksimumpulsi 193. Kõik said omaljõul üles, vaid Alvaro andis kiusatusele järgi ja ronis Oliveri autosse.
Nüüd tuli jälle paus ja grupp koguti kokku. Edasine pidi juba vormistamine olema. Peale mõningast tõusu algas laskumine, kus lauged kurvid lubasid hoo suuremaks lasta. Paaris kurvis tundsin, et esijooks nagu libiseks alt ja võtsin hoogu väiksemaks. All oli mingi tankla, kus peatus tehti ja vedelike varusid täiendati. Just siis, kui kõigil olid asjad korras avastasin, et esirehv on tühi. Nüüd läks kiireks. Vahetasin lohvi ära ja põrutasime edasi.
Järgnev laskumine meenutas meie koduseid teid. Asfalt oli killustikune ja auklik. Kuna kiirused olid suured, siis tuli hoolikalt jälgida, et ratast ära ei lõhuks. Eelnevalt olid juba mõned äpardused olnud. Egertil purunes tunnelis kodar ja Eerol lendas laskumisel pöid laiali. Õnneks oli Oliver planeerinud just enne seda maha tulla ja sai Eerole oma tagajooksu loovutada.
Laks veel natuke aega, sõitsime lagedal ja võitlesime vastutuulega, kui taas kostus tagant kisamist ja üks mees oli rattaga teepervel. Sel korral hakkas kummi vahetama Tõnis.
Töö tehtud liikusime jälle edasi, kuni keegi joogipudeli ära oskas kaotada. Lassel sai peatustest villand ja pani üksi edasi, meie tiksusime vaikselt ja ootasime kuni mahajääjad järgi jõuavad.
Enne Palmat hädaldas mingi bussijuht hirmsasti ja tuututas, kuna talle ei meeldinud, et me sellel teel sõidame, seega otsustasime, et läheme üle Calvia tagasi. Sealt minnes oli veel üks mägi ees.
Tõusul võeti Virgo kohe karpi, et tempo all püsiks ja arutati pikalt, kes ikka M on, kas see kes esimesena tippu jõuab või viimane. Lõpuks otsustati et kõik on M-id :-)
Kiska ei pidanud vastu ja lükkas käigu sisse. Hoidsin end ilusti varju ja passisin momenti. Oku aga oli Virgo karbist välja lasknud ja too ootas oma hetke. Magasingi momendi maha, kui Virgo kiirendas ja vahe tuli sisse, aga sellegipoolest sain uhked numbrid kellale. Pulss käis 192 peal ära ja seda pärast nii pikka pingutust.
Eero jõudis üles ja avastas, et kumm on tühi, viskasin omale ka pilgu peale ja mis ma näen, jälle lödsa. Taas läks kiireks. Enamus veeresid kodu poole ära, vaid Oku, Egert ja Virgo jäid ootama.
Õnneks koju veeredes mingeid sekeldusi rohkem polnud ja 8 tunnine sõit, mis sisaldas 3200 tõusumeetrit ja 1 h molutamist sai 143-se keskmise pulsiga läbitud. Polnudki nii hull.
Kuna Kaja on aprilli viiendal kuupäeval sündinud, siis peetakse siin ka tema hällipäeva. Kokku oli lepitud, et kell 7 saadakse basseini juures kokku, aga mõningad viivitused lükkasid selle aja kella 8 peale.
Kõik hotellis olevad eestlased olid koos, kallistati hällilast, joodi erinevaid napse ja visati nalja. Kui rõdudelt vihaseid pilke pilduma hakati, siis kolisime ära meie tuppa. Pait oli eriliselt hoos ja lõbustas oma ükskõiksusega rahvast. Katkine rattaking oleks äärepeat rõdult alla lennanud, kui ta seda loopis.
Peagi sai ka naabritel mõõt täis ja keegi helistas. Päriti suhtlemiskeele kohta, et kas inglish või doitsh, ma vastasin et späänish. Seejärel algas võõrakeelne sõim, millest ma ühtegi sõna aru ei saanud. Mõne minuti pärast laekus infoletitädi ja teatas, et 15 minuti pärast kutsub ta politsei. Huvitav, kuidas see 15 minutit igalpool toimib, Slovakkias oli ju sama lugu, kui tsehh ukse taga käis.
Lugesime täpselt 14 minutit ja lasime hotellist varvast. Mõne minuti kaugusel hotellist asus piljardisaal, kus ka muusikat veidi kõvemini lasti ja huvilised tantsu keerutada said. Midagi väga raju ei juhtunud, aga Pait leidis ühise keele koledate briti tibidega, kellelt ta osavalt peakatte hankis ja sellega ringi tuusas, naised riietasid ta hiljem lahti ja imetlesid kõhul olevat redelit.
Pidev teema oli, et minna kuhugi Magaluffi ööklubisse, aga enamus seda ei toetanud ja nii otsustati hotelli magama minna. Kuidagi järsku minu jaoks astuti majast minema ja ühekorraga avastasin end tänavalt. Mingi kummaline jõud sundis mind ahvi kombel palmi otsa ronima, üllatuseks see polnudki nii keeruline, vaid alla tulemine võttis aega, kriimustasin isegi kätt veidi.
Ega selle lühikese maaga palju juhtuda ei saanudki. Katrin rääkis Alvaro pehmeks ja nad suundusid Magaluffi, teised läksid ära magama. Uni tuli hetkega.

11. päev – Päike, päike, päike

Hommikul jooksma minnes oli taevas endiselt pilvitu, oodata oli palavat ilma. Kell 10 läksime välja juba üleni lühikestes. Mingeid kaitsvaid kreeme ei kasutanud, muidu kauaoodatud päike ei jäägi nahale. Oll, Oku, Teet ja Alvaro läksid eraldi vaiksemalt tegema, meie Paiduga ühinesime Lasse, Virgo ja teistega. Ega sellel pundilgi mingit kõva trenni plaani polnud, aga see mõtlemine, et kõvad mehed ja kõva trenn käib paratamatult asjaga kaasas. Tihti on nii, et need nn. nõrgemad pungestavad end ise puruks, kui kõvadega sõidavad. Selles suhtes on Margo hea vastand, ta ei roni kunagi ette ja säästab jõudu raskemateks hetkedeks. Muide kõik sõidud, kus Margo meiega ühines polnud tal kaasa liikumisega probleeme, vaid tõusudel võttis vaiksemalt teinekord.
Liikusime siis Palmanova kaudu Palma poole, et sealt Calvia tõusule minna ja „surnud sakslase tõus“ ületada. Sellise nime panid eestlased sellel tõusule, sest selle rahvuse esindaja olevat paar aastat tagasi seal tõusu otsas hinge heitnud. Tõusul oli pulss rohelises, see näitas, et keegi väga ei punnitanud, homme niigi suur katsumus tulemas. Oliver korraks naljatas, et teeme tipuni täiega ja vaatame, kes kauem anaeroobses püsib. Õnneks sellega kaasa ei mindud.
Tipus oli lummav vaade Palmale. Võimsa vaatepildi korraldas ka üks downkiller, kes oma mäestlaskumise rattaga mäkke jõudes noka püsti tõmbas ja tagarattal alla sööstis.
Asfalt oli üsna kuiv, vaid mõned niiskemad laigud, aga muidu sai juba kurve murda küll. Lassel läks üks kurv korraks pikaks, aga õnneks jäi ikka servale pidama. All kogusime pundi kokku ja sõitsime tuldud teed tagasi. Nagu ikka hakati enne koju jõudmist laksutama, aga meie Paiduga sel korral kaasa ei läinud, säästsime jõudu. Lasse veel naljatas, et haanjamehed sätivad taktikat ja väsitavad teisi, et homme kõik paika panna. Kuulikindel taktika pidi olema, et Pait paneb grupi ees maoka ja Oku tassib Vända eest ära :-)
Keerasime Paiduga esimeselt ringteelt kohe koju ära, Virgo ja Lasse läksid veel edasi.
Päike oli nii ere ja soe, et midagi targemat pähe ei tulnudki, kui päevitama minna. Tegime väikese supi, võtsime õlled ja pähklid kaasa ning ühinesime teistega hotelli hoovis, basseini kõrval.
Ma hakkasin üsna kähku tundma, kuidas päike kõrvetab ja jõin õlled ära ning kobisin tuppa. Peagi laekus ka Oku, Pait jäi välja magama.
Õhtul oli puna ikka peal, hea et varem lahkusin, muidu oleks homme raske olnud.
Õhtusöögiks pasta ja sõõrikud, et homseks energiat koguda. Vaatasime veel mingi filmi ära ja vajusime voodisse, homme on julm päev. 170 km ja üle 3000 tõusumeetri, tunne on sees nagu võistlus tuleks. Homme juba sellest, kuidas läks.

10. päev – Mallorca velotuur

Hommikul oli maa ikka märg, tegin oma tavapärase jooksuringi jälle üksi, sest Pait ravib endiselt oma varvast. Pealegi kurdab ta ka valu paremas küljes, ribide piirkonnas.
Jõudsin just jooksmast tagasi ja vaaritasin putru, kui taevaluugid jälle lahti löödi, sadas üsna tihedasti. Kiiresti otsustati, et vihmaga piinlema ei lähe. Kuna ilmajaam lubas õhtuks kuiva, siis otsustasime trenni õhtusse lükata. Täna algab Mallorca velotuur, niisiis otsustasime seda kuhugi vaatama minna.
Olts kibeles väga ikka omale valgeid Bontrageri kingi osta ja seega tuli enne Binissalemist läbi minna. Õige suurus oli kohapeal olemas, tuli vaid hind ka õigeks kaubelda. 20 euri saigi hoobilt maha lihvitud. Leidsin allahinnatud kingade seast Shimano tipp MTB kingad SH-M300, millel oli korralik ale, 279 pealt 150 peale. Kuna uuem mudel on peale tulnud, siis tahetakse vanast vabaneda, aga see ei muuda vana halvemaks. Sama kingaga sõidavad ka Oras, Lasse ja veel kindlasi paljud tugevad ratturid. Kaidol on oma vanad Spessud juba ammu teibitud ja mitmeid kordi liimitud, hakkasin teda moosima, et ta omale korralikud kingad soetaks. Küll võttis kaua aega otsustamine. Vahepeal kimas võistlejatemeri külast läbi ja meil läks kiireks, et Solleri mäele ergutama jõuda. Kaido otsustas lõpuks, et ostab ikka kingad ära, kohapeal pakutavast teenusest kingad mikrolaineahjuga ja vaakumiga jala järgi valada ta ajanappuse tõttu loobus.
Kihutasime Sollerisse, kus pikk autoderivi ootas tunnelisse pääsemist. Kuna meil oli tõusule vaja minna, siis kimasime nagu korralikud lätlased ikka autodest hooga mööda ja pöörasime mäele. Veidi tiirutamist serpetiinides ja saimegi üles. Sättisime oma pirukakäru ühe kurvi peale, et korralikult alt tulejaid ja ülevalt minejaid näha oleks. Passisime peaagu tunni, kui tüdinesime ja otsustasime ratturitele vastu minna. Alla jõudes olid kõik autod kadunud ja ümbruskond vaikne. Võtsime suuna Valdemossa peale, et äkki õnnestub sinna ette jõuda, aga liiklus oli mingil ringil jälle umbes, ju see grupp kusagil liikus ja tee oli kinni. Üritasime ühest tundmatust külast läbi sõites ummikust mööda saada, aga mitmeid minuteid tulutult tupikuid mööda uidates saime Tom Tomi pilti suurendades kinnitust, et läbipääsu pole. Kui tagasi samale ringile jõudsime, kus ennist ummik oli, olid loomuliult kõik autod kadunud. Nüüd oli selge, et pole enam mõtet punnitada ja kuna kell oli ka juba palju, kõhud tühjad ja trenn veel vaja teha, siis põrutasime ära hotelli. Väga sisukas võistlus oli :-)
Tegime kiire lõunasöögi ja panime end riidesse, kus kõige naljakam osa oli see, kui selgus kuidas Pait pulsivööd kannab. Nimelt paneb selle ülespoole rinda, muidu kukkuvat alla. Meile tegi see palju nalja, sest vaatepilt oli koomiline. Aga midagi parata pole, kui nii on mugav, siis vahet pole. Poole viieks saime ratastega välja. Otsustasime Kaidoga, et läheme rattarenti ja laseme ketile õli panna, tegi teine juba häält. Mehhaanik vaatas Kaido räpast ratast ja saatis ta minema, et pesku ratas puhtaks ja siis tulgu õli järgi, minu pestud voki võttis ette ja lisaks õlile nibis ka veidi pidurite kallal.
Kuna pühapäeval on laagri kõige pikem ja raskem trenn, siis järgnevatel päevadel midagi rasket ja ronivat ette ei võta, seega sõitsime lihtsalt Palma poole, et kusagil ümber pöörata ja tagasi tulla, et kokku 2h sõita. Korraks läks nii soojaks, et võtsin isegi varrukad ära, lühikeste pükstega olime nagunii juba, aga seda ei olnud kauaks. Peale Palmanovat kiskus pilviseks ja mõned piisad tulid taevast, keerasime kiiresti ümber ja põgenesime kodu poole tagasi. Kuna Calvia kohal oli taevas selgem, siis läksime sinna. Tund oli juba sõidetud, ühte oli veel vaja. Calvia – Peguera – Santa Ponsa ring umbes samapalju ongi. Kui tagasi jõudsime, siis käisime avastamata linnaosa uurimas ja leidsime ühe väga ilusa vaatega koha. Tänavat mööda edasi sõites jõudsime tuttavale ristmikule. Nüüd on üks ring olemas, kui enne kodu veel peale tahta sõita. Hotelli juurde jõudes läks Kaido kohe ratast küürima.
Õhtuks oli planeeritud mereandide restorani minek ja nii tegimegi.
Peremees purssis alguses inglast, hispaanlast ja sakslast segamini, kui äkki leidsime, et vene keel on neist kõige parem. Dabro pažaalovat v Majorku kõlas mehe suust. Edasine oli lihtne, sest toitudele sai kohe selgituse juurde. Kes võttis kalmaari, kes merekarbid, kes krevetid. Pait läks kindlapeale ja võttid kana. Parimad olid saiad, mida söögi kõrvale pakuti koos küüslaugukastmega. Hiljem pakkus mees meile ka teed, Olts ajas keeled segamini ja tellis: mulle oranžovõi sok :-)))) Me küll soovitasime et võtku elektri sok :-) Ettekandja sai ka naerda.
Lõpuks keerutas meile veel mingid aniisimaitselised joogid ette, maksime ära ja lahkusime. Mõned jäid veel tunniks netti, meie Paiduga vaatasime ühe filmi ära. Kell 1 saime magama. Taevas oli selge, vast homme on juba ilus.

9. päev – Ülekarastamine

Hommikul oli näha, et öösel ikka sadanud oli, taevas oli pilvine, aga sademeid ei tulnud. Tegin oma tavapärase jooksuringi üksi, sest Pait oma sinise varbaga eriti kõndida ei saanud. Mingi saksa taat jookseb mulle hommikuti vastu, oleme juba tervitama hakanud.
Hommikusöögi ajal andis lootust, et taevast midagi ei tule, vaid tee oli märg. Plaan tehtigi nii, et kella 10 ajal minema minna. Olts küll järsku helistas ja pakkus minekuks pool üheksat, aga meile see ei sobinud. Nad ühinesid Margo pundiga ja vara mindi, sest Margo seltskond pidi rattad kell 12 tagastama, kuna neil ju homme koju minek.
Igatahes, kui me oma pundiga Calvia mäkke sõitsime, tulid Ülar, Ahti, Maris, Margo ja Eero naine meile laskudes vastu. Meid oli 10 meest pundis.
Ilm hakkas järjest ilusamaks minema, Lasse ja Virgo viskasid isegi varrukad maha. Päike paistis ja kõik paistis ilus tulevat. Keerasime nina Punyola poole, et sealt Alarosse sõita. Kahe asunduse vahele jäi räme 9 km pikkune tõus. Tegelikult hakkas tee juba varem tõusma, aga viimane osa on ikka korralikult püsti.
Kohe tõusu alguses kruviti tempo üles ja oli näha, et enne lõppu see ei rauge. Otsustasin ka piiraja maha võtta ja täiega lõpuni kerida. Pulsokas pani mäda ja õiget pulssi ei näinud, aga enesetunde järgi hoidsin ühte käiku veel varuks. Lasse ja Virgo kadusid kohe eest, xDreami mees ka. Meie Kiska ja Egert Kivistikuga olime mõnda aega lähestikku, Pait ja Oku tagapool. Pait ei saanud püsti asendis sõita, siis tegi varvas valu, muide hommikul selgus, et tal oli rattakingatald ka pooleks murdunud kukkudes. Egert läks mööda ja Oliver ka, Kiska oma räige pohmakaga jäi maha. Lõpuni oli pikk maa kannatada.
Üleval otsustati ikka teisele poole mäge minna ja sealt koju sõita. Juba laskumise alguses hakkas tibama ja vihm läks järjest tihedamaks. Tõmbasin kohe termotagi peale, aga natu jahe oli ikkagi, ei taha mõeldagi, mis tunne Eerol ja Lassel oli. Neil peale lühikese särgi ja varrukate midagi muud ei olnudki, mingi vest oli, aga see paistis üsna õhuke olevat. Käed olid ka paljad. Laskumine tundus lõputu ja kui see lõpuks läbi sai läks tükk aega, enne kui soojaks hakkas minema. Lasse, Eero ja Oliver läksid Palma kaudu, meie Pait, Oku, Virgo, Egert ja mina Calvia tõusu suunas. Tõusuks oli keha taas soe ja selle võtmine tundus küll üsna nohu võrreldes eelmise seinaga. Punnitasin ka selle 90% koormusega üles ja siis ootasin Paidu ja Kaido järgi. Veeresime kolmekesi koju. Enne hotelli kimas Lasse mööda, kusagil vist jagati numbreid, sest ta oli üsna õnnelik, et ennem jõudis :-)
Kokku tuli 120 km, mis sisaldas 1400 tõusumeetrit. Terase karastamine jätkus.
Pärastlõunal käisime poes ja peale seda tegime kanafileed mingi kohaliku kastmega, mmmm kui hea sai. Uued odavad veinid maitsesid ka suurepäraselt.
Kuna Margo & Co pidas oma viimast õhtut siin, siis läksime neile külla. Mõned veinid tõmbasime sisse ja siis kui kõvemad mehed-naised välja lõbustusi otsima läksid läksime ära kotile. Pole sellist jõudu, et pidutseda pool ööd ja siis veel kõvasti treenida. Eks hommikul kuuleb, kuidas pidu oli.

8. päev – Paidu varvas.

Ilmajaam päris kuldset ilma ei lubanud, aga lootus oli, et paremaks see läheb, aga hommikul aknast välja vaadates selgus, et M.S.P.M. (mitte sittagi pole muutunud) Ei hakanud sellise ilmaga ka jooksma minema, pealegi oli eelmise päeva trenn veel jalgades.
Pärast hommikusööki võtsime vastu otsuse, et kell 11 läheme igal juhul sõitma, tulgu või pussnuge.
Otseselt just ei sadanud, aga tee oli märg ja rataste alt tulev vesi tegi ikka märjaks. Mõne aja möödudes hakkas ka taevast taas tibutama. Mõtlesime kodust mitte kaugele minna ja keerasime Calvia peale, et siis Es Capdella ja Peguera kaudu tagasi tulla. Es Capdellas moosis Alvaro Paidu ära, sai kaaslaseks veel ühe orienteeruja, kes eestis Xdreami võistlusi korraldab ja keerasid Puigpunyenti poole, et pikemat sõitu teha. Meie jätkasime plaanipäraselt.
Laskumine Peguera poole oli ülilibe, tuli väga ettevaatlik olla, et mitte külge maha panna. Ühes tagasipöördes, kus kurvikallak oli eriti suur vajusin sisekurvi just samal ajal, kui sealt veoauto vastu tuli. Midagi ei saanud teha, oli valida, kas külili või nii. Veoauto jäi seisma ja lasi mul nina eest läbi libiseda, aga jäi kohe ise hätta. Kaapis nagu hull kohapeal, aga edasi ei liikunud. Küll ta võis rattureid kiruda. Muide Olts tuli väikese vahega järgi, talle keegi kallale küll ei tulnud, meil ju sarnased riided. Edasi oli üsna jube sõita, aga parem karta, kui kahetseda.
Pegueras tundsin, et mulle on seda 1,5 h vähe ja kui teised Santa Ponsasse sisse keerasid läksin veel ühele ringile. Täna oli plaanis 2,5 h rahulikus tempos ja nii tuligi. Teisel ringil enam midagi hullu ei juhtunud.
Kui riided vahetatud ja ihu pestud läksime ülihead internetiühendust nautima. Mingi asjapulk oli süsteemi üle kõpitsenud ja see tüütab nüüd mis kulda.
Kui Alvaro ja Pait fuajeesse tulid ei paistnud esmapilgul midagi erilist silma, aga nende pajatustest selgus, et Pait oli jälle asfalti lähemalt uurinud ja selle tulemusena ka oma rattal tagajooksu kaheksaks väänanud. Jooks viskas üsna kõvasti. Korraks mainis ta ka valusat varvast.
Tegime õhtusöögi varem ja otsustasime õhtul vaid veidi näksida ja veini limpsida. Kella 7 ajal käisime rattarendis ja lasime Paidu jooksu sirgeks pinnida, mina kurtsin oma pidurite üle, aga mees ütles, et sellise ilmaga on see normaalne. Ma püüdsin küll selgitada, et mul on kodus ka ratas ja see ei kaota vihmaga eriti omadusi, aga loobusin peagi ja otsustasin hotellis ise käepäraste vahenditega veidi putitada. Mul nimelt teevad klotsid tohutut lärmi, nagu metall käiks vastu metalli ja tagajooksust tuleb selline hääl justkui pöid oleks katki. Tegelikult selgus lähemal uurimisel, et pöiast tulevad väikesed metallitükikesed lähevad klotside sisse ja siis tekibki selline metalline hääl. Mõned tükid sulavad suurtel kiirustel pidurdades pöiale ja sealt tulebki selline plõksuv hääl. Kratsisin veidi noaga ja loodan, et homme on parem.
Ülikiiret netti jätkus veel ka õhtuks, kuidagi ei tahtnud fuajeest ära tulla, aga siiski jõudsime ka 2 filmi ära vaadata, milledest viimane „Burn after reading“ oli eriti naljakas.
Mell (Meelis Kaar) oli kõiki enda tuppa kutsunud väikesele klaaskesele, haarasime ka 1 eurise Sangria veinipaki kaasa ja ühinesime teistega. Mõned kibelesid välja minema, meie passisime, sest tahtsime öösel puhata, pealegi oli Paidu varvas tunduvalt paisunud ja sinakat värvi muutunud. Kahtlane, et sellisega on võimalik homme sõita, eks näis.

7. Päev – Kuidas karastub teras?

Oma hommikust sörki tehes mõtlesime Paiduga, et täna kannatab kenasti sõitma minna, aga vaevalt saime hommikusöögi valmis, kui juba tehti taevaluugid valla. Kuna plaan oli kindlasti sõitma minna, siis lükkasime trenni alguse 1 h võrra edasi. Maja ette kogunes paras punt ja suund võeti Llucmajori poole, et sealne 542 m kõrgune Randa tipp vallutada, aga kahjuks olid mäe kohal koledad pilved ja võeti vastu otsus paremale hoida, kus taevas selgem. Vihmast pääsesimegi ära ja ka tuul oli tagant. Kohati avastasime end 45 km/h paari prossast tõusu võtmast. Mingil hetkel vaatasin tagasi ja seljataga oli päris pirakas seltskond. Mitmed väiksemad seltskonnad olid end meie tuulde sättinud, aga tööd tegime meie. Lõpuks hakkas grupp tööle. Kaidol oli küll ühe tegelasega grupisõidu algtõdedega lahkhelid, kusjuures minu arvates rääkis mees õiget juttu, õnneks ütles Oku mehele oma rahvuseks lätlane olevat :-)
Mingil hetkel keerati ots ringi, sest mägi, mis algselt plaanis oli uppus ikka veel paksu sudu sisse, seega tulime sama teed tagasi. Nüüd oli tuul vastu, aga õnneks veidi allamäge. Enne Palmat hakkas taas sadama, aga nüüd polnud kuhugi enam põgeneda, koju on ju vaja saada. Igaüks sõitis enda eest, ruumi palju ei olnud, sest sõitsime tiheda liiklusega tänaval. Kui suurelt teelt maha saime keerata hakkasid tõusud, seal hakkati ka natuke tõmblema, kiirendus järgnes kiirendusele. Täna oli selline plaan, et taoline rabelemine oli lubatud, seega läksime mänguga kaasa ja kuna kõik oli märg, siis sedasi sai ju kiiremini koju. Virgo ja Oliver keerasid viimaselt ringilt veel Calvia peale, eks neile jäi siis 130 km väheks. Kokku midagi sellist igatahes sai, mul sai kell enne Santa Ponsat täis ja mõni kilt jäi salvestamata. Üle 4,5 h, alguses vett, siis kuuma ja siis jälle vett, nii terast karastataksegi :-)
Vaatsasime õhtul arvutist läbi teleka filmi, õhtusöögiks soojendasime viimase korra makarone. Muffinid tee juurde olid magustoiduks ja läbi õhtu sai Aurumi nimelist õlut mekitud, mis maksis vaid 0,27 euri.
Olts korraldas enda pool kohtumisõhtu Margo toaga, kus nagu ma kuulnud olen joodi ära 7 pudelit veini ja küsiti meilt veel viina juurde. Aga paraku oli Pait viinale juba päkad silma ajanud ja see plaan läks neil nässu. Sama punt läks ka linna laiama, aga mis seal juhtus ma ei tea, äkki nad ise kommenteerivad, kui siia satuvad.
Üks oli eile hea, netiühendus ruulis sajaga, sain isegi kodustega pildiga suhelda, nendest tunnen eriti puudust. Muide ilm pidi nüüd paremaks pöörama.