Hullud Õunad Norras

Olime juba 8 aastat Slovakkias käinud ja otsustasime nüüd ka mujale kiigata. Kahjuks lõi konkureeriv reisikorraldaja seltskonna pooleks ja mitmed varasemad reisikaaslased otsustasid sel aastal Andorras ära käia. Oleksin võib-olla ka ise ühinenud, aga info ei liikunud piisavalt ja ausalt öeldes tundub ka üsna kulukas olevat, seega tuli ise midagi leiutada. Eesmärk Nr 1, käia Norras Trysili suusakeskuses Slovakkia eelarvega.
Küll võttis aega, et saada kindel punt kokku ja maja ära bronnida. Alustasin 18 kohalise elamuga, mis muide maksis poole vähem, kui ca sama suur Demänovska Dolinas. Aga kuna kiibitsejad ei näidanud piisavalt kindlameelsust välja, siis valisin täpselt olemasolevate inimeste arvu järgi 10 kohalise paariselamu. Majas oli 3 magamistuba, 2 wc-d ja saun. Jätsin võtmata lõpukoristuse ja voodilinad, mis tundusid mõtetult kalli luksusena. Tagantjärele võin öelda, et otsus oli õige. Pipi [loe. TM (trablmeiker) ] muidugi jättis selle info tähelepanuta ja saabus kaasas MGK ja lambavillast padi :-)
Teine tähtis toiming oli laevapiletite broneerimine. I.Ilmar oli kindel reisikaaslane enne, kui ta otsustas vanas eas korvpalluriks hakata (tegelikult põrgatab ta seda pidevalt) ja selle käigus õlga vigastas, täpsemalt nihestas õlaliigese ja oli sunnitud 40 päeva vasakukäelisena hakkama saama. Kuna tema oli meie ainuke Tallinki Club One kaardi omanik, mille omamine annab olulise hinnasoodustuse laevareisil, siis sealt tuli esimene tagasilöök. Õnneks oli Hele meiega liitunud ja reisiseltskond ei vähenenud, seega ei kannatanud meie ega ka Mati rahaliselt.
Muudatus tuli ka autodes, sest koos Matiga läks ka Volvo kasutamise võimalus. Paul oli nõus oma võlgu sõitva diisel Opel Vectraga tulema ja probleem oli jälle lahendatud. Sellele tuli küll esmalt tuuleklaas leida, sest kardetavasti on Norra politsei üsna nõudlik ja varmas sellised asjad rahaliselt karistama. Esindus klaasi siinpool lahte ei leidnud, aga õnneks sebis sõber Arno Kuus, kes klaasidega juba aastaid tegeleb, ühe välja ja probleem sai jälle kaelast.
Suusavarustuse sain Hawaii Expressist Janno käest ja seda ka ülisoodsa hinnaga, isegi Slovakkiast oleks kallimaks läinud. Kuna Mari-Liis oli tubli tüdruk olnud ja jõuluvana talle uue lauavarustuse tõi, siis oli meie perel omad lauad olemas.
Nüüd tuli mõtlema hakata, kuidas autodesse kraam ära mahutada nii, et laeval nõutavasse 1,9 X 5 m ära mahtuda. Tagasilöök oli Pauli Opel, millel omamoodi reelingud ja tavalised reelingule mõeldud katuseraamid ei sobinudki. Kuna Mazda 5 on juba ise 1,7 m kõrge, siis polnud võimalik ka sinna mingit boksi sobitada. Tegelikult oleksime ka autodesse sisse kogu staffiga mahtunud, oli meid ju ainult 4 inimest auto kohta, aga sõidumugavus oleks kannatanud. Lõpuks otsustasin suusad juhtmeklambritega otse raamidele tõmmata ja lumelauad kinnitasin spets suusahoidjasse. Tulemus oli super, ei mingeid sentimeetreid üle. Hiljem muidugi selgus, et laevas ei kontrollinud seda keegi.
Hea seik oli päev enne ärasõitu, kui helistas Pipi ja tahtis teada millal me "pühapäeval" laevale läheme. Tegelik minek oli ikka laupäeval :-) TM oli omas elemendis:-)))
Õnneks sai Pipi oma tegemistega hakkama ja vahetused värgid ära vahetada ning üllatusi rohkem ei juhtunud. Läheb sõiduks.
Laupäev 03.01.2009
Kuna ETV-Swedpanga Noorte suusasarja II etapp oli just samal päeval Otepääl, siis sõitsime sealt ka igaks-juhuks läbi ;-) Mari-Liis tegi natuke närvikõdi, kui kaotas poolel maal 2 sekundiga tema järel startinud Karoliine Kuusile. Isegi 200 m enne lõppu oli kaotus veel 0,5 sekundit, aga finišhis edestas tubli plika konkurenti juba 1,3 sekundiga. Võit kotis. Autasustamist ei jõudnud ootama jääda, kihutasime edasi.
Vahepeal olid "õed tihedad" (Ene ja Hele) meile järele jõudnud ja koos suundusime Pauli poole, et seal lõplikult asjad pakkida ja laevale kihutada. Mind oli hommikust saadik tugev lõualiigese valu vaevanud ja ka kõhus oli kuidagi imelik, täpselt nagu 14 aastat tagasi, kui 12 sõrmiksoolehaavand oli. Helistasin Lehole, kes ametilt arst ja ta soovitas valuvaigisteid võtta ja soovitas veel paari nippi, mis liigesevalu leevendaksid. Neid nippe ei jõudnudki proovida, sest ühest valuvaigistist piisas ja ülejäänud reisi jooksul lõug enam muret ei teinud. Kõht küll veidike häiris, aga sellest sai ka üle.
Sadama lähedal käisime veel Rimis ja tegime viimased täiendused toidumoonas ja kahmasime mõned liitrid alkot juurde. Mina silkasin Viru keskusesse ja soetasin omale kõrvaklapid telefoni jaoks, kuna olin need koju unustanud. Paagid odavat kütet täis ja laeva.
Kohe alguses oli näha, et kerge reis ei tule, sest mõned seltsimehed meiega samalt koridorilt olid üsna üleolevas meeleolus. Laevas sai ka selgeks tõsiasi, et mul reisil raha ei kulu, sest rahakott koos vahetatud valuutaga ei olnud asjade seas. Tuli ülejäänud tehingud kaardiga teha, aga siis ju raha ei kulu ;-) Tagantjärele saan juhtunus näpuga pisipoja Matu peale näidata, kes oli osavalt dengelpunga diivani alla libistanud, kuigi olin selle koos teiste tähtsate asjadega lauanurgale paigutanud, et kindlasti mitte unustada.
Näksisime ja tripsutasime oma kajutites ja käisime Bingot mängimas ning karaoket vaatamas. Hoidsime energiat hommikuks.
Öösel käis koridoris selline lärm, mingid mustad norisid seal vist kõigiga, aga midagi sai ikka magada ka.
Pühapäev 04.01.2009
Hommikul oli autodekil näha, kes tülitsenud olid, päris mitmel oli pool nägu sinine ja viltu. Meie ammutasime kõhud rootsilauas täis ja algas kiiruskatse liinil Stockholm-Trysil.
Tegelikult oli tempo vahepeal üsna aeglane, sest kohati oli libe ja tuisanud ja ikka sattus ette selliseid, kes ennast kindlalt ei tundnud ja 50 km/h sõitsid. Välistemperatuur muudkui langes ja esimeses pikemas peatuses, kus otsustasime toituda, oli külma 22 kraadi. Peatus ise osutus päris pikaks, sest "kaplminits" mida teenindaja lubas osutus kindlalt üle tunni passimiseks. Siis sai ka selgeks, et enne kella 17.00 me ei jõua, aga kuna võtmed pidid sellisel juhul mingis postkastis olema, siis polnud ka sellest hullu. Lihtsalt selline mõtetu passimine ärritab mind, aga see oli juba nende tädide süü, kes oma tegevust teenindamiseks nimetasid.
Kusagil mägede ja metsade vahel liikus termomeeter sujuvalt -27 kraadini ja Opelist tuli ärevaid nooteikkagi diisel ju, aga külm andis pisut järele. Norra jõudsime nii märkamatult, et puhtalt maja nähes, millel oli kiri TOLL oletasin, et oleme juba piiri ületanud. Tee oli puhas, aga libe. Maadlesime veidike majaderägastikus, et keskust leida, mis vatupidiselt ootustele polnudki suletud ja viisakas tütarlaps andis meile võtme ja juhised, kuidas majani jõuda. See küll lihtne ei olnud, sest igasuguseid pisikesi tänavajuppe oli ümbruskonnas tohutult ja majade paigutuse süsteemile ei saanud ka pimedas eriti pihta. Ummi tahtis korraks isegi suusarajale sõita :-) Lõpuks leidsime ikka õige teeotsa just sealt, kus kõigepealt, kui sinna piirkonda saabusime peatuse tegime.
Maja oli täpselt selline, nagu seda netis oli kirjeldatud, võib-olla isegi olid ootused madalamad. Toad olid soojad ja 3 kiviga elektrikeris sai kohe kuuma tunda, sest reisist tuli ju puhtaks pesta.
Naised valmistasid maitsva õhtusöögi, loputasime selle õlle ja Jäägermeistriga alla.
Esmaspäev 05.01.2009
Pipi käis väljas tossamas ja sõbrunes naabritega. Sakslased vabandasid, et eelmisel õhtul muusika liiga kõvasti mängis, meie küll midagi ei kuulnud :-)
Kuna ümerkaudne infrastruktuur oli meile veel võõras, teadsime vaid umbkaudselt oma asukohta, siis käisin hommikul läheduses luuramas ja avastasin bussijaama, kohe meie maja läheduses. Silt näitas, et buss käib iga 30 minuti tagant ja see on täiesti tasuta. Kolistasime siis kogu kambaga (Matu ja Gerda jäid koju) bussi peale. Igaüks soetas omale mäepileti ehk skipass-i ja suundusime mäge mõõtma. Ilm oli tuuline ja mägi lage, aga tõstuk oli kupliga ja soojendusega. Ei tea, kas kohutasid mustad mäed, aga esimesel päeval me mujale ei läinudki, nühkisime seda sama mäekülge. Lõunaks kolisime mingisse toidupaari, kus meile üsna kiiresti selgeks tehti, et oma teed ja toidumoona siin ei tarbita. Nõustusime etteheidetega ja tegime näo, et hakkame minema, aga pugisime ikka end täis ja lahkusime. Õtul sõitsime bussiga koju. Peatust tuli mingist nöörist tõmmates ise küsida, viperusi polnud, bussijuht tundus lahe säga olevat, kuigi me norra keelest sõnagi aru ei saanud. Saun oli juba valmis kui jõudsime ja kuni me Pauliga leilitasime, said naised jälle maitsva toiduga maha. Sel korral aeti Saaremaa viinale päkad silma, läks koos toonikuga nagu morss. Kell liikus õhtuti väga aeglaselt, sest vara läks pimedaks ja 1 h oli eesti ajaga maas. Sisustasime õhtuid lauamängudega. Hele avastas, et punane hommikumantel ja punased nupud ümbermaailmareisi mängus on võiduvõti. Oligi. Isegi üks film sai ära vaadatud.
Teisipäev 06.01.2009
Otsustasime Mariga murdmaad sõitmas käia ja ühtlasi tegin ka luuret ümbruskaudsete võimalustega ilma bussita tõstukile pääsemiseks. Kuna radadest ei teadnud me halligi, siis läksime alul üsna rappa. Kui juba 20 minutit olime mäkke rühkinud, siis otsustasime ümber pöörata ja midagi tasasemat leida. Avastasime, et meie maja juurest viib otse rada tõstukini, nii et edaspidi me hommikul enam bussi ei kasutanud.
Teised olid juba lahkunud, kui me tagasi jõudsime ja kuna Gerty veel kõhkles, siis läksin ise mäele. Nüüd läksime Ummiga mäge uuditama ja avastasime teiselpool väga mõnusad nõlvad ja kuna mäe vastaskülg oli ka puudega kaetud, siis polnud seal ka sellist viledat tuult. Läksime seda naistele teatama, kes vahepeal olid leidnud ruumid, mis olid laudadega sisustatud ja mõeldud just meie taolistele "vaestele", kus oma toitu tarbida. Tegelikult oli enamusel oma moon kaasas ja seal ruumis oli mõnus end soojendada, kergendada jne. Peale lõunat läksime uusi radu tarbima. Koju saime taas bussiga, kus ootas taas soe saun ja maitsev söök. Ümbermaailmareisile sekundeeris ka Alias, milles meie pere osutus ootamatult edukaks.
Kolmapäev 07.01.2009
Gerda sai ka oma kõhklustest üle ja liitus mäele minejatega. Mina võtsin ette auto üles soojendada ja kohalikus asunduses ringi kaeda. Avastasin, et kütus polegi teab mis kallis (me ju 15 kroonise liitrihinnaga harjunud) ja täiendasin väheke varusid, lisaks leidsin Statoili tanklast Wifi leviala. Poes olid korralikud aled, jätsin mõned asjad meelde, et hiljem raha kulutama minna.
Mäele jõudes sain just lõunapausiks kohale ja peale väikest näksimist otsustasid mõned koju ära minna. Ma siis sain peale nende transportimist ise lauaga mürama minna. Paar tundi sain sõita, asi seegi.
Majal oli meie jaoks üks üllatus varuks ja just siis, kui me Pauliga leilis naha soojaks saime läks kõik järsku pimedaks. Põgus ülevaade ümbruskonnast andis märku, et vool on läinud vaid meie majast, sest õue ilmus ka 2 poolpaljast sakslast, kes olid ka leilitamisega ametis olnud. Kilbis oli kõik korras, seega tuli leida peakilp. Seda aga polnud läheduses näha. Mõne telefonikõne järel saime teada, et keegi ikka tuleb meie murega tegelema. Asjapulk tuligi, aga kilpi ei leidnud. Müttas ümber maja, aga mida pole seda pole. Lubas varsti tagasi tulla ja kadus. Ca 45 minuti pärast tuligi ja tõenäoliselt paberites tuhlanuna leidis rubilniku üles ja me saime küünlad ära kustutada. Mainis veel, et hea oleks, kui me saunasid koos ei kasuta, aga me küll sakslastega midagi kooskõlastama ei viitsinud hakata, kütsisime samamoodi edasi. Õhtusöök, üllatus-üllatus, oli taas maitsev ja 3 kiviga keris tegi oma tööd tublisti. Joogiks valiti sel korral "kuubalibre", läks nagu morss :-)
Neljapäev 08.01.2009
Sain taas täispika päeva mäel olla, sest Pipi tahtis Matuga ise koju jääda. On ikka hää inimene ;-)
Kuna ilm oli tuuline, siis ilma prillideta ei saanud. Andsin omad Gerdale ja suundusin poodi. 450 eegu eest omastasin Scott-i prillid, ülikõva diil.
Olime avastanud, et uued avastatud nõlvad on parimad sellel mäel ja vana nõlva kasutasime vaid üle mäe saamiseks. Pealegi polnud seal tuult. Sel korral sõitsime koju teise bussiga. Sõit oli pikem, aga tulemus sama. Saun ja söök:ülla-ülla jälle super. Käisime õhtul poes ja tõime kogemata piima asemel keefiri(teadke kõik, et Tine Milk on tootja ja keefir on culture, piim aga hell) ja külmutatud ahjuvalmis saiakesi. Küll olid maitsvad
Reede 09.01.2009
Üks oli selge, et piima meil polnud, sain rõõsa koore ja veega ka hakkama. Vahet küll ei tundnud.
Tegime Mari-Liisiga jälle murdmaa tiiru. Rada oli varajasest kellaajast hoolimata super, värskelt silutud. Muide seda tehti igal hommikul. Sel korral suundusime kohe mäe poole, kuna olin avastanud, et mööda mäenõlva liugleb normaalse profiiliga rada. Sinna jõudmine võttis küll palju vaeva, oleks ikka pidanud tõstukiga sinnani sõitma, aga rada oli super.
Gerda põrutas Mariga mäele, oli teine mäest tohutult vaimustuses, mina jäin Matuga koju. Kuna olin linnas kaubanduskeskuses roolikelku silmanud, millist ammu otsinud olin ja see oli veel ka normaalse hinnaga (499.- kohalikku), siis ostsin selle ära. Mäele jõudes lootsin, et keegi tahab koju ära minna ja võtsin saapad kaasa, aga unustasin laua maha :-( Gerda läkski koju ja mina tema lauaga, millel samasugused klambrid nagu minu omal, mäele. Hea, et enne tõstukile minekutl proovisin. Selgus, et olin klambrid täpselt tema saapa jaoks reguleerinud(ise tegin seda kunagi) ja paar numbrit suurem jalavari sinna ei mahtunudki. Kuna kuuskantvõtit sellist ei olnud võtta, siis kutsusin Gerty tagasi ja tulin kodunt oma lauaga ikka mäele. Sel korral kasutasin satelliidilt infot saavat FRWD riistapuud ja selgus, et lühikese ajaga sai 35 km mäge kimatud.
Õhtul oli vool olemas, saun ja söök möödusid üllatusteta, st toit oli taas super. Hilisõhtul ilmus kõrvalmaja ette Volvo jeep ja 3 naist asusid asju tassima. Paul veel kiitis, et näe kuidas asjad paigas on, et mehed istuvad autos ja naised tassivad. Hiljem selgus, et autos oli veel naisi, terve jeep-i täis. Kohe tuli Paulil suitsu isu ja läks Pipiga õue kaasa, kus sakslased juba ees olid ja vaatepilti nautisid. Tegelikult olid sellised Hilde Pederseni vanuses daamid, nii neid kutsuma hakkasimegi ;-)
Nagu seiklusi veel vähe oleks, tahtis Ummil kodus katel maaga hüvasti jätta, igatahes kõne oli üsna ärev. Üleüldse toetas Paul kohalikku mobiilifirmat kõvasti ja pidas korralikke kõnesid kodumaaga, aga kui vaja siis vaja.
Laupäev 10.01.2009
Viimane päev mäel. Kuna piima asemel tõime üleeelmisel õhtul keefiri, siis oli pannkookide valmistamiseks materjal olemas. Tüütu oli küll käsitsi kloppida, sest kohalik mikser poetas korpusest vaid plastikutükke välja, aga kunagi ju käsitsi seda tehtigi.
Olime Ummiga eelmisel päeval otsustanud, et läheme varakult mäele ja proovime värskelt hooldatud laskumistelt süütust võtta. Peaaegu õnnestus. Hetke jäime hiljaks, aga eriliselt lahe oli sõita, sest õhk oli veel karge ja kellaaeg varajane, seega rahvast vähe. Lõunaks kolisime mustadelt nõlvadelt punastele ära, aga koju suundusime ikka alles kolme ajal. Kaval riistapuu FRWD ütles, et sõitsime 87 km maha.
Naised olid kõva šopingu korraldanud ja hunniku hilpe kokku ostnud, aga Ene püüdlused samasugust roolikat leida jooksid luhta. Leidsime küll šeffima ja kallima, aga imelikul kombel puudus tollel pidur ja müüjad seda üles ei leidnudki. Millegipärast roosat Ene ei tahtnud :-)
Tõmbasin suusad-lauad juba õhtul raamidele ära, et hommikul vähem rabelemist oleks. Pidulik õhtusöök ja saun olid endiselt tasemel. Viimased pärad alkoholi joodi ka ära, jagus täpselt, üle jäi vaid õlut.
Pühapäev 11.01.2009
Panin esimest korda Norras olles kellaga puusse ja äratus toimus 1 h varem planeeritust, aga kuna minema saime ikka planeeritult kell 08.00, siis oli varasem ärkamine õigustatud. Sakslased olid ka varakult ärkvel, paistis et hakkavad ka lahkuma. Kinkisime neile kuuspaki õlut. Alguses võttis kätte ja läks tuppa, siis tuli tagasi ja küsis: "Das ist Estnishe bier?" Mina vastu:"Ja-Ja" Küll rõõmustas. Ühe sixpack-i panime ka Hilde Pederseni pundile ukse taha ja kinkisime neile ka oma kaminapuud ära, mida meil ei õnnestunudki kasutada, sest korsten oli külm ja me ei raatsinud maja suitsu täis ajada, kuni see tõmbama hakkab.
Sõit läks kiiremini, kui tulles, vaid Stockholmis oli väheke maadlemist, kuna navi ei tahtnud sadamat nime järgi leida. Siiski jõudsime 1 h planeeritust varem ja olime õigeaegselt järjekorras. Pooled näod olid samad, kes tulleski. Ka laeval kohtasime mitmeid tuttavaid, maailm on ikka väike.
Võtsime õhtusöögi ka ligi ja see ei tähendanud üldse head, ägisesin veel hommikul ülesöömisest. Kuna tuul oli üsna tugev, siis oli oodata parajat tormi. Juba alguses kõigutas kõvasti, aga kui avamerele jõudsime, siis pani täiega. Jõudsin kella 1 ajal kajutisse ja voodis püsimine oli ikka tegu. Gerda ärkas ka üles ja samal ajal käis just põhja alt mingi jäätükk vist läbi. Käis kõva kolakas. Gerda küsimuse peale, et mis see oli, vastasin, et visiir tuli ära. Peale seda ei saanud ta hommikuni korralikult magada ;-)
Esmaspäev 12.01.2009
Kõrvalkajut pani hommikul nii kõvasti sliipi, et ärkasid alles meie koputamise peale üles. Just teatati, et 15 minuti pärast lubatakse autodekile. Aga siis läks rabelemiseks :-)))
Pikalt ei avanenud autodeki uksed. Keegi viskas nalja, et lükatakse autosid hunnikust laiali, aga ei olnud hullu midagi, kõik omal kohal.
Sõime Viru keskuses kõhud pannkooke täis ja põrutasime koju.
Kolm päeva on möödas, aga väsimus on ikka kontides. Vot see oli alles "PUHKUS".