2009 aasta rattasõit

Sel aastal saime nädala kodus olla peale Lõuna-Euroopas tuuritamist enne, kui kamp jälle kokku tuli ja igasuvise rattasõidu läbi tegi. Kuna samal nädalavahetusel toimus ka Elion Estonian Cup Elva rattamaraton, siis hoidsime juhtrauad sinna poole.
Alustasime Tartust Tiina maja juurest, nii sai ka tema natuke üritusest osa. On teine oma õppimise ja reisimisega täitsa eemale jäänud.
Veidi alla 20 tuli meid kokku ja kohe alguses sajatas taevataat meile korraliku sahmaka vett krae vahele. Jõudsime juba mõelda varuplaane kuidas Nõole jõuda, aga vajalikul hetkel läks taevas selgemaks ja kõik otsustasid ikka ratastele ronida ja veidi üle 15 km krobelist asfalti sauna poole kerida.
Kuni Nõo piirini oli kõik OK, aga siis läksid luugid jälle lahti ja vaprad velomaanid said korralikult läbi leotatud. Sadas ikka nii korralikult, et kuidagi ei tahtnud autost välja tulla. Õnneks ootas Urmase juures meid juba soe saun.
Tavapärane higikuur koos õlle ja sinna juurde kuuluvaga kestis igaühele erinevalt, tugevamad jutustasid hommikuni.
Hommikul demostreeris Margo oma kokakunsti ja valmistas kaerahelbeputru päris toorainest, mitte nagu enamus harjunud on, kiirkaerahelvestest. See kupatus tükkis tal põhja kõrbema ja ise ta tulemusega rahul igatahes ei olnud, aga söönuks said kõik, kes tahtsid.
Peale hommikusööki põrutasin mina koos lastega Elvasse ära, sest kärus olid mõned klubikaaslaste rattad ja need tuli kohale toimetada. Ülejäänud kamp sõitis kohale ratastega.
Plaani järgi pidid nad läbima Elva maratoni lühema distantsi, pärast seda. kui lapsed oma võistluse läbivad.
Mul kulges maraton tõusude ja mõõnadega, Itaalias vändatud tohutud kilomeetrid andsid jalas veel tunda, on ju Elion just selline terava jala võistlus, tirts ja valmis.
Kui lõpetasin, pesin end puhtaks ja hakkasin pudinaid kokku korjama. Lapsed tulid muidugi esimesena, teised riburadapidi järel. Supiköök oli end peaaegu kokku panemas, aga saime siiski kõhud vedelat sooja sööki täis, millejärel osad ratastel, osad autoga tagasi Ummi poole suundusid. Saun juba ootas.
Urmas pani teiste abiga suure buzzle (telgi) kokku ja nii oli välitingimustes lauake olemas. Kuni jahe hakkas istuti seal. Mul oli midagi tähistada ja teistel oli mulle midagi anda :-)))
Ausalt öelda ei mäletagi kaua sumin käis, eks väsimus võttis oma ja laager vajus varsti kooma.
Pühapäevahommikused pannkoogid on reegliks saanud ja neid vorpisin pikalt. Peab mingi uue süsteemi leiutama, et see protsess kiiremini käiks. Lapsed sõid juba kookide valmimise ajal kõhud täis, suuremad kannatasid lõpuni.
Kuna reedel saime kõik liiga hilja kokku, siis lükkasime lennundusmuuseumi külastuse pühapäeva peale, sinna nüüd suundusimegi. Ilm oli täitsa pandav, just rattasõiduks sobiv.
Lennukite väljapanek oli huvitav, nii mõnigi isend tuletas üht-teist meelde, ntx TU 134, millega sai venekroonusse lennatud. Lastel oli ka lõbu laialt, Matu lemmik koht tundus olevat mingi väikelennuki kangide taga.
Kui isu täis sai, siis liikusime Tiina poole, kus kodinad kokku korjasime ja autodega laiali läksime. Enne veel istusime veidi, tõin McDonaldsist kõigile šeigid ja peale maiustamist tegime sääred.
Tulevaks aastaks tahaks ikka sellist nädalavahetust leida, kus võistlust pole, saab korralikuma sõidu teha, rohkem vaatamisväärsusi kaeda ja vabamalt koos A Le Coq-ga lõõgastuda.