Ilmateade lubas sajuse ja tuulise nädala lõpuks ilusat ilma ja ette rutates võib öelda, et sel korral sünoptikud ei eksinud.
Pärast kella nelja reedel hakkasime valmistuma ja umbes 17.00 paiku liikus killavoor Haanja poole, täpemalt Uue-Saalusele Kavadi järve äärde. Sama järve ääres oleme juba korra olnud 5 aastat tagasi, meenutab seda vast kõige paremini Pireti püütud 3 surnud viidikat ja Aivari jalga kargav koer :-))) Miks just jälle sama veekogu? Asi lihtne, mujale lihtsalt polnud minna, kus oleks kellelgi tuttaval võrguluba olemas. Kivistik Mati leotas oma ruudulist kangast selles järves ja pealegi oli tema suitsusaun sealt kiviviske kaugusel.
Kaitseliidust võetud 2 köetavat telki panime püsti ja peolaudadele katteks istusid hästi loto laadatelgid, tuulevari olemas ja vihma eest ka kaitstud. Geneka vedasime varemete vahele ja peale juhtmete vedamist oli ümbrus hämar, kõik sai paika õigeaegselt.
Kuna inimesi hakkas järjest lisanduma, siis keerasin kähku wellcomedrink-i kokku. Nagu alati moodustab selle minu kodusest baarikapist ülejäänud perade segamine puuviljade ja mahlaga. Ära see igatahes juuakse.
Õhtusöögiks panin uude Magazinist ostetud katlasse kartulid keema ja Margo toimetas kaladega, et nood suitsutatud saaks. Naised segasid silo kokku, pidusöök missugune.
Erkale olime kingituseks valmistanud kalamehe tool-koti, koos hädavajaliku lisadega. Sinna kuulus kärbeste ja sääskede tapmiseks mõeldud külmrelv, kahv, mõned hilbud ja muidugi õng. Pea peopesa suurune konks tundus meie oludesse sobivat ja rusikasuurune kork juurde, sellega juba kalal hätta ei jää :-)
Kolm sõpra osutusid ka täiesti tegijateks ja sulandusid kiiresti seltskonda. Teistest enam paistis silma Rene, kes Erka soovitusele end soojalt riidesse panna oli kasuka ja karvamütsile lisaks ka vildid jalga ajanud. Kiirelt jäi mehele Lible nimi külge. Ürituse säravaima lauluviisi võttis just tema üles. Meile senikuulmatute sõnadega küll, aga viis tundus kusagilt tuttav ;-) Laul ise oli umbes selline: Jää jumalaga Mann mul kivikõva m... ja ukse taga ootamas on Sass ja Tõnn. Mõned read tuleksid veel meelde, aga jätan need kirjutamata. Küsimusele, kas mees sellise suuga sööb ka vastas värskelt Libleks ristitud isane, et ega ikka ei söö küll, selleks on tal sahvris riiulil vana põdra v..t :-)))))
Pikalt jorlatati, külma trotsides tinistati ka kitarri hoolega. Inx oli uued laulikud kokku pannud, vastavalt oskustele tulid mõned heliteosed sealt ka esitusele.Kõigevägevamat peab tänama Tsoi, kes pimedasse mäepervele magama oli jäänud ja tänu Näxi teravale silmale telki sai toimetatud. Sellise ilmaga tekkib alajahtumine kergesti ja siis on tulemused fataalsed.
Nalja sai ka Andu telki toimetamisega, kui mees põiele tahtis, aga käsi taskust välja ei viitsinud võtta. Me Voniga ei olnud ka just eriti vaimustatud tema tööriista välja võtmisest. Siis selgus, et ta sel juhul ei tahagi :-)
Minu ase oli naiste ja lastega ühes telgis, kuna tublid emad olid hoolsad puid alla panema siis külma selles telgis ei tuntud. Ise panin vist ka korra alla, kui hobust jootmas käisin. Kui laager täitsa vagane oli lülitasin ka geneka kinni, sai vaiksem küll.
Äratuskell oli seatud kella 8 peale, aga poole ajal ajasin end jalule, hommikusöök tahtis tegemist.
Tavaliselt keeran mingid kiirhelbed ühtseks massiks ja ühest pakist on piisanud, aga sel korral tundus uues suures pajas see pakike nii pisike, et kallasin kohe ka teise otsa. Otsus oli õige, sest pudrupada roogiti korralikult puhtaks. Tavapärased lisandid nagu Roim tomatis ja Sprotid läksid ka peale.
Hommikusöögi ajal loosisin ära ka võistkonnad, kes omavahel erinevate katsumustega mõõtu võtma hakkasid.
KKM, KVS, MJH ja LMT olid salajased sifreeritud nimed, mille taha peitusid tõsised tegijad. Hommikul lisandunud Sass ja Kurmet täiendasid kirjut seltskonda veelgi enam.
Nagu ikka oli esimeseks ülesandeks 1,5 h kalapüüki ja kuna kõigile paati ei jagunud, siis pooled läksid merele ja pooled jäid kaldale. Margo valmistas samal ajal ette orienteerumise mängu ja mina tegelesin supiga.
Peale etteantud aja möödumist kõlas autosignaal ja õnged tuli välja tõmmata. Kõik said kaardid ja ajalimiidiks 45 minutit, iga ületatud minut tõi kaasa ajalise karistuse ja iga leidmata punkt lisas aega veel. Puhtalt tuli toime vist ainult üks tiim.
Samal ajal, kui kõik õhinal ringi saalisid toimetasid kõige väiksemad põngerjad Matu ja Rassu omaette, tundus et tegelevad joonistamisega. Korraga jooksis Matu telgist välja, köhis ja kisas:" Ma jõin viiiina" Eks ta oli laualt plasttopsi läbipaistva vedelikuga võtnud ja sealt rüübanud. Nüüd tuli kähku tulekahju kustutada. Coca colat kulus palju, enne kui köhimine lakkas. Järgnevad tunnid kattis poisi põski ilus punane värv, muid sümptomeid ei paistnud. Hiljem sain ka ise sama kogemuse osaks, kui kontrollisin enne poisile andmist, kas topsis on ikka vesi.
Lõunaks valmistatud supp paistis kõigile meeldivat ja peale kehakinnitust andsime pool tundi leiva luusse laskmiseks, seejärel jätkus kalapüük.
Toredat elevust kostus eemalt, kui Tsoi(vist oli tema) sai spinningut proovida ja landi kõrkjatesse istutas. Loomulikult tõmbas see ridva kaardu ja vanemad vimpkamehed ergutasid, et näe otsas on. "Väsita teda, väsita": kostus eemalt :-)
Vähem koomilisem ei olnud Von-i trikitamine paatides. Ma küll ise ei näinud, aga kuuldavasti oli õnn, et alused üldse terveks jäid. Paar vihmaussi vingerdasid ka uude keskonda, mis manustatud alkoholi tõttu kindlasti väga happeline oli, nimelt neelas Von ühe kogemata alla, teine läks juba seltsiks :-)
1,5 h ei ole pikk aeg ja pärast kriiskavat signaali kogunesime jälle lõkke juurde. Järgmiseks ülesandeks oli kreveti püük. Ämbris ulpis paras ports krevette ja neid tuli väikese ridva otsa kinnitatud landiga välja koukida. Kõige eredamalt säras selles mõõduvõtmises Näx-i täht, kes üksi toetas võistkonda 17 püütud krevetiga. Muide esimene võistkond tegi tulemuseks 18, aga seda kuuekesi.
Viimaseks ülesandeks oli degusteerimine, täpsemalt degusteeriti karastusjooke. 12 erinevat õlut-limonaadi tuli maitse järgi ära arvata, kusjuurs kõik said 20 nimest koosneva nimekirja oletatavate markidega.
Mati, olles seda varem teinud oli oma tiimile suureks abiks. Kummaline stiil oli võistkonnal MJH(lühend sõnadest suguelund ja hambad), kes maitsmise vahel erinevaid muid jooke kummutas, sealhulgas ka viina :-)
Kuna enne viimast ülesannet olid vahed väga väikesed, siis oli degusteerimisel suur kaal, hästi esinemine tõi ka võidu. KVS (koka vana särk) näpsas magusa auhinna omale ja Rene, Marko, Inx, Pipi, Siim ja Sass läksid lõbusate ämbritega, mis asendasid karikaid, koju. Mõned läksid tõesti koju, võitjatest isegi pooled, aga see ei vähendanud meie entusiasmi. Ees ootas suitsusaun.
Kuna Kivistik Mati tähistas Putiniga samal päeval hällipäeva ja see oli vaid mõned päevad tagasi, siis olime Margo abiga ka temale kingituse toonud. Õnnesoovid ja musimopsud said igatahes edastatud.
Mati selgitas veel korraks reeglid saunalistele ja suundus oma külaliste juurde, meie lootsime edasise tunnikese jooksul puhtamaks saada. Edasi rutates võib öelda, et kõigil see ei õnnestunud :-)
Suitsusaun nagu saun ikka, aga järvevesi oli ikka koledasti külm. kellad võttis kõlisema.
Igaüks kümbles ja saunatas nagu tahtis, kes tüdines läks ära laagrisse. Mul olid koka kohustused ja nii suundusin ka üsna kiirelt lõkke juurde. Kuigi eelnevalt oli plaan kalast kaste teha, siis kala puudumisel muutus ka menüü ja makaronid konservi, juustu ja munaga lendasid patta. Nibin-nabin jätkus kõigile.
Õhtu oli karge ja kaua väljas ei kükitatud, üsna pea avastasime end telgis, kus palju soojem edasi jorlatada. Marko vedeles ristseliti keset kusemist, tundmata midagi mis ümber toimub. Pistsin talle pinde täis lauatüki särgi alla ja demonstreerisin uutele sisenejatele väikevenna kõhulihaseid. Kaikaga koputades kõlas hele kill :-) Marko keeras mingil hetkel end kõhuli ja pinnud hakkasid vist torkima, igatahes niheles ta üsna kõvasti. Kui ta rahutult püsti tõusis võttis Mati selle väärkeha ta küljest ära ja ülejäänud said taas korralikult naerda. "Näe Pinoccio laguneb" :-)
Olime veidi varem Marko kotis ühte Viru valget silmanud ja kuna mõnel ei olnud und, siis hakkasime seda vihjetega välja nõudma. Marko tegi näo või ei saanud ta ka päriselt aru millest jutt käib, aga lõpuks oli hoopis Monika see, kes oma kotist Jägermeistri tõi. Mind oli väsimus juba murdmas ja nii andsin pudelit vaid edasi, kuni lõpuks otsustasin teise telki ära minna.
Veidi enne uinumist kuulsin kuidas kõrval telgis rahvas elavnes, hiljem selgus et "võll", mis Marko kotis oli toodi lõpuks ikka välja. Keegi ei teadnud kelle oma see oli, aga maitses nagu viin.
Paar korda öösel käisin üleval, et genekat välja lülitada, aga igakord oli kõrval telgis keegi üleval ja nii see mootor tuksus hommikuni. Hakkasin just telgist väljuma, kui mootori pöörded vaikisid. Ühtejutti tuksus siis Karpatõ paagiga varustatud 2 kW genekas üle 12 h.
Hommik oli nii vaikne, et järveveel ei olnud ainsamatgi võbelust. ilm oli küll veid jahe, aga tuuletu ja päikeseline.
Pühapäevased pannkoogid on saanud traditsiooniks, neid küpsetama hakkasingi. Pann oli vaid üks ja seegi väikene ning kuuma sai vaid lõkkest. Alustasin kell 8 ja lõpetasin kell 11. Kolm tundi rahmeldasin, kokku sain 2 virna ja 10 minutiga oli kandik tühi, hea et ise ilma ei jäänud.
Kellelgi eriti kiire ei olnud, see mulle sellel hommikul väga meeldis. Ammu polnud üritus nõnda lõppenud, alati pidi keegi varem lahkuma või hommikul kuhugi kiirustama.
Panime telgid kokku, toppisime asjad kärusse ja ühtse rongkäiguga suundusime Võru poole. Kuna enamus tahtis meie valmivat majakest vaadata, siis põikasime ka sinna sisse.
Vahepeal sündis idee, Sassi juurde sauna minna ja sinna koos läksimegi. Nii mõnigi nägi kõvasti vaeva, et eelmise õhtu nõge kehalt eemaldada. Sass pakkus viimastele ka suppi, aga kui asjaks läks selgus, et talle endalegi ei jagu.
Ma pidin ööseks tööle minema ja puhkama sain alles esmaspäeva õhtul, aga tunda küll ei olnud. et väsinud oleks. Ilma poolest läks sajaga täppi, sest esmaspäeval oli meil juba nagu talv.
2009 sai väärika punkti, uuel aastal üritan ikka 6. hooaja ka teoks teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar