Uueks reisiks plaane tehes selgus, et osaliselt läheb punt lahku. Sellest mingit muret ei olnud, sest osalejaid nagu jätkus. Vaikselt aga mingid kaod tekkisid ja kui lõpuks tundus, et lõplik arv on 18, siis tegi elu veel korrektiivid ja Davy pere õrnem sugu pidi koju jääma haigestunud isale seltsiks.
Kuna Marko oli omale hiljuti MB Viano soetanud, siis oli üks käula paigas, teisega venis asi ikka viimasele hetkele, sest enne ei saanud otsuseid teha, kui seltskond lõplikult koos.
Siiski õnnestus 3 päeva enne ärasõitu Riverrendist väga soodsalt ülimahukas Nissan Primastar saada. Mullu oli meil lühema kerega Opel Vivaro, mis suuruse poolest ka sobis, aga jukerdas oma kehva aku tõttu.
Ühe õnnetus on teise õnn, aga just nii see diil meil õnnestus, kuna VW Transporter, mis oma mõõtmetelt Nissanile kõvasti alla jääb, oli just hiljuti ärandatud. Nii pakutigi selle asenduseks Primastari. Ääremärkusena võib mainida, et VW saadi kusagil Valgevene piiril ka õnnelikult kätte.
Firma omaniku lahkel loal sain ilma lisatasudeta bussi eelmisel õhtul kätte ja kui asjades edasi rutata, siis see oli tohutu õnn. Ärasõit oli plaanitud reedele 28.01 ja lootused pandud vähemalt kella 12.00 liikuma saada. Kuna nädal oli juba ette kaanest-kaaneni sisustatud, siis tegi koledat meelehärmi, kui laupäeval alanud palavik teisipäevani vindus. Tagatipuks olid haiged ka Marta ja Matthias, see muutis olukorra veel keerukamaks. Kolmapäevaseks biokeemia järeleksamiks valmistumine oli tohutu tagasilöögi saanud. Viimases hädas lasin ikka Gertyl haiguslehe võtta ja nõnda sain natukenegi oma elu lihtsamaks. Oli üsna selge, et palavikust lastega rapsides lahti ei saagi, rääkimata õppimisest. Läbi häda see kõik aga siiski õnnestus ja kolmapäeval olin Tartus platsis, et "tarkusest tulvil" pea sisu õppejõu poolt jagatud paberile salvestada. Paber sai sel korral rohkem tähti täis ja tõestuseks, et tuupimine asjatu poleks, sai kogu töö ka rahuldava hindega premeeritud. See andis reisiks mõnusa emotsiooni, järgi jäi vaid üks eksam, mis toimub siis, kui tagasi jõuan.
Firma omaniku lahkel loal sain ilma lisatasudeta bussi eelmisel õhtul kätte ja kui asjades edasi rutata, siis see oli tohutu õnn. Ärasõit oli plaanitud reedele 28.01 ja lootused pandud vähemalt kella 12.00 liikuma saada. Kuna nädal oli juba ette kaanest-kaaneni sisustatud, siis tegi koledat meelehärmi, kui laupäeval alanud palavik teisipäevani vindus. Tagatipuks olid haiged ka Marta ja Matthias, see muutis olukorra veel keerukamaks. Kolmapäevaseks biokeemia järeleksamiks valmistumine oli tohutu tagasilöögi saanud. Viimases hädas lasin ikka Gertyl haiguslehe võtta ja nõnda sain natukenegi oma elu lihtsamaks. Oli üsna selge, et palavikust lastega rapsides lahti ei saagi, rääkimata õppimisest. Läbi häda see kõik aga siiski õnnestus ja kolmapäeval olin Tartus platsis, et "tarkusest tulvil" pea sisu õppejõu poolt jagatud paberile salvestada. Paber sai sel korral rohkem tähti täis ja tõestuseks, et tuupimine asjatu poleks, sai kogu töö ka rahuldava hindega premeeritud. See andis reisiks mõnusa emotsiooni, järgi jäi vaid üks eksam, mis toimub siis, kui tagasi jõuan.
Bussi kätte saanud, panin selle katlamajja sulama ja kihutasin ise Haanja Rattaklubi juhatuse koosolekule, et mõned tähtsad asjad ka enne minekut otsustatud saaks.
Täpselt kell 22.00, nagu plaanitud, saime koosolekuga lõpule ja kiirustasin kohe bussi komplekteerima. Kuna olime väljasõidu tõstnud hommikule kella üheksaks, et teel juhtuda võivaid viivitusi ennetada, siis ei tahtnud midagi enam hommikule jätta.
Kohe kui kõige suurema boksi raamidele tõstsin selgus, et raamidele see ei sobi. Mõõtsin ja uurisin ja avastasin, et kui boksid juhi kohale paigaldada, (seal tundus raamide kinnituste vahe veidi pikem olevat) siis võiks asi isegi õnnestuda. Käisin rendibussi omanikult veel hilisõhtul raamide võtmeid otsimas ja see ei olnudki asjata, sest raamide liigutamine andis oodatud tulemuse. Nüüd olin järgmise probleemi ees, sest aerotalad on laiemad ja vana ürgse kasti kinnitused sinna ei tahnud sobida. Eks võtsin käia ja puuri ja 1h nokitsemise järel olid uued kinnitid valmis.
Kell tiksus juba uut päeva, aga mul oli vaja veel varustus ka boksidesse ära mahutada. Kuna MB-l raame ei olnud, siis võtsin nende varustuse ka Nissani peale. Kella 01.30 olid asjad peal ja sain koju, et midagi magamise taolist proovida.
Enne uinumist meenus, et reisikindlustus ununes sootuks, aga kuna hommikul ärasõit kindlasti venib, siis selle pärast ei muretsenud.
Jube lahe oli hommikul viimaseid asju bussi paigutada, sest ruumi oli laialt ja kuna boksid said nüüd esiotsa kohale, siis tundus ka kaalujaotus paigas olevat.
Kella 9 ajal ikka minema ei saanud, aga 10 olime juba teel. Korra saime tagasi kihutada, sest 2 nädalat tagasi tellitud UGG-d jõudsid just sel hommikul kohale. Loomulikult rõõmustas selle üle nende värske omanik Mari-Liis.
Uuesti maanteele sööstes selgus, et tihend MB rooli ja pedaalide vahel on kuidagi häbelik ja kerge jalaga, aga see vaikselt paranes. Ilm oli ilus ja teeolud väga head. Kui varasematel reisidel on enne Riiat juba vähemalt 4 metsapeatust tehtud, siis nüüd tegime peatuse alles veidi enne Leetu jõudmist Hessburgeris. Teeolud soosisid meid ja liikusime jõudsalt edasi. Viano oli meist mõnikümmend km maas, aga ootama ka ei hakanud, sest alanud Poola ei võimaldanud nagunii koos liikumist. Kitsad teed ja tihe liiklus mingit sabas sörkimist ei soosinud.
90 km enne Varssavit sain oma lemmik supi kätte. Kunagi aastaid tagasi tutvustas Margo mulle poola menüüd ja tol korral maitstud Fasolka meeldib siiani. Ma polegi kusagil sootuks halba fasolkat saanud. Kunagi määrisime joomauimast ärganud reisikaaslasele flaki (lehmaudarasupp, mis sisaldab rohkelt rasvaribasid) pähe, too oksendas pärast isuga :)
Õhtusöök keres istusin sanga, et Poola pealinn vigadeta läbi teha. Lõpuks aga juhtus nii, et roolist tulin ära alles siis, kui olime sisenenud Tsehhi vabariiki. Poola läks kuidagi väga ludinal, ka Varssavis tegin vaid ühe valehaagi, aga selle sain kähku parandatud ja aega lisandus sellest vast kõigerohkem 5 minutit. Teine pool Poolast oli küll tihe udu, aga öösel aitasid igasugused helkivad viidad, vastutulevate autode tuled jms orienteeruda.
Nagu ma juba varem mainisin läks Tsehhis Sass rooli ja ma üritasin magada. Kahjuks on Tsehhi teed kohati nii kehvaks muutunud, et pärast 1h magamist ärkasin tohutu raputamise peale üles, kiirtee oli lihtsalt nii trepiline. Ja nad kasseerivad veel selle eest raha??? Hea, et me ei maksnud :)
Täpselt kell 22.00, nagu plaanitud, saime koosolekuga lõpule ja kiirustasin kohe bussi komplekteerima. Kuna olime väljasõidu tõstnud hommikule kella üheksaks, et teel juhtuda võivaid viivitusi ennetada, siis ei tahtnud midagi enam hommikule jätta.
Kohe kui kõige suurema boksi raamidele tõstsin selgus, et raamidele see ei sobi. Mõõtsin ja uurisin ja avastasin, et kui boksid juhi kohale paigaldada, (seal tundus raamide kinnituste vahe veidi pikem olevat) siis võiks asi isegi õnnestuda. Käisin rendibussi omanikult veel hilisõhtul raamide võtmeid otsimas ja see ei olnudki asjata, sest raamide liigutamine andis oodatud tulemuse. Nüüd olin järgmise probleemi ees, sest aerotalad on laiemad ja vana ürgse kasti kinnitused sinna ei tahnud sobida. Eks võtsin käia ja puuri ja 1h nokitsemise järel olid uued kinnitid valmis.Kell tiksus juba uut päeva, aga mul oli vaja veel varustus ka boksidesse ära mahutada. Kuna MB-l raame ei olnud, siis võtsin nende varustuse ka Nissani peale. Kella 01.30 olid asjad peal ja sain koju, et midagi magamise taolist proovida.
Enne uinumist meenus, et reisikindlustus ununes sootuks, aga kuna hommikul ärasõit kindlasti venib, siis selle pärast ei muretsenud.
Jube lahe oli hommikul viimaseid asju bussi paigutada, sest ruumi oli laialt ja kuna boksid said nüüd esiotsa kohale, siis tundus ka kaalujaotus paigas olevat.
Kella 9 ajal ikka minema ei saanud, aga 10 olime juba teel. Korra saime tagasi kihutada, sest 2 nädalat tagasi tellitud UGG-d jõudsid just sel hommikul kohale. Loomulikult rõõmustas selle üle nende värske omanik Mari-Liis.
Uuesti maanteele sööstes selgus, et tihend MB rooli ja pedaalide vahel on kuidagi häbelik ja kerge jalaga, aga see vaikselt paranes. Ilm oli ilus ja teeolud väga head. Kui varasematel reisidel on enne Riiat juba vähemalt 4 metsapeatust tehtud, siis nüüd tegime peatuse alles veidi enne Leetu jõudmist Hessburgeris. Teeolud soosisid meid ja liikusime jõudsalt edasi. Viano oli meist mõnikümmend km maas, aga ootama ka ei hakanud, sest alanud Poola ei võimaldanud nagunii koos liikumist. Kitsad teed ja tihe liiklus mingit sabas sörkimist ei soosinud.90 km enne Varssavit sain oma lemmik supi kätte. Kunagi aastaid tagasi tutvustas Margo mulle poola menüüd ja tol korral maitstud Fasolka meeldib siiani. Ma polegi kusagil sootuks halba fasolkat saanud. Kunagi määrisime joomauimast ärganud reisikaaslasele flaki (lehmaudarasupp, mis sisaldab rohkelt rasvaribasid) pähe, too oksendas pärast isuga :)
Õhtusöök keres istusin sanga, et Poola pealinn vigadeta läbi teha. Lõpuks aga juhtus nii, et roolist tulin ära alles siis, kui olime sisenenud Tsehhi vabariiki. Poola läks kuidagi väga ludinal, ka Varssavis tegin vaid ühe valehaagi, aga selle sain kähku parandatud ja aega lisandus sellest vast kõigerohkem 5 minutit. Teine pool Poolast oli küll tihe udu, aga öösel aitasid igasugused helkivad viidad, vastutulevate autode tuled jms orienteeruda.
Nagu ma juba varem mainisin läks Tsehhis Sass rooli ja ma üritasin magada. Kahjuks on Tsehhi teed kohati nii kehvaks muutunud, et pärast 1h magamist ärkasin tohutu raputamise peale üles, kiirtee oli lihtsalt nii trepiline. Ja nad kasseerivad veel selle eest raha??? Hea, et me ei maksnud :) Tagumisest bussist kostus, et nad on 30 km maas ja korra ka politse poolt läbi vaadatud. Magamine enam igatahes ei õnnestunud ja pärast peatust tanklas avastasin end jälle roolis.
Otsisin hommikusöögiks sobivat kohta, et kella 7 ajal korralik kosutus teha. Ajavahemikul 6-7 oli tegelikult üsna raske, et üleval püsida ja nii oli pärast sööki lihtne otsustada, et rooli ma enam ei lähe. Anton võttis selle töö sujuvalt üle ja kui poleks väikest ummikut enne Insbruck-i olnud, siis oleksime vast ilma peatusteta ka kohale jõudnud. Tegelikult polnud see ummik ka midagi hullu, aga tempo võttis korraks alla. Tagumisest bussist kostus, et nad on 90 km tagapool ja läksid ummikut vältides kohalikke mägiteid avastama. Tagatipuks olid nad jälle politsei poolt ülevaadatud. No küll veab mõnel :)
Maja leidsime lihtsalt üles ja põgusa ülevaate järel valisime endale naiste valiku põhjal millegipärast väiksema apartemendi, aga ega neil erilist vahet pole, vaid üks sohva on meil vähem. Aga selle eest on rõdu ja vaade aknast natu parem.
Kui asjad maha tõstetud ja tuppa veetud, võtsime suuna kohalikku poodi, et hädavajalik toidukraam ära osta. Kohe alguses paistis silma, et Ischgl on palju väiksem, kui Mayrhofen. Seal oli ikka paar suurt kaubanduskeskust ka, aga siin on vaid linnasisesed poed, aga need ei hiilga eriti just soodsate hindadega. Siiski saime kõik vajaliku ostetud ja pärast väikest ringi linnas sõitsime koju tagasi.
Õhtusöök ja 0,7L Jäägermeistrit kadusid jäljetult kuhugi, uni tuli kiiresti ja väga magus, sest ratastel veedetud 28h oli oma jälje jätnud.
Otsisin hommikusöögiks sobivat kohta, et kella 7 ajal korralik kosutus teha. Ajavahemikul 6-7 oli tegelikult üsna raske, et üleval püsida ja nii oli pärast sööki lihtne otsustada, et rooli ma enam ei lähe. Anton võttis selle töö sujuvalt üle ja kui poleks väikest ummikut enne Insbruck-i olnud, siis oleksime vast ilma peatusteta ka kohale jõudnud. Tegelikult polnud see ummik ka midagi hullu, aga tempo võttis korraks alla. Tagumisest bussist kostus, et nad on 90 km tagapool ja läksid ummikut vältides kohalikke mägiteid avastama. Tagatipuks olid nad jälle politsei poolt ülevaadatud. No küll veab mõnel :)
Maja leidsime lihtsalt üles ja põgusa ülevaate järel valisime endale naiste valiku põhjal millegipärast väiksema apartemendi, aga ega neil erilist vahet pole, vaid üks sohva on meil vähem. Aga selle eest on rõdu ja vaade aknast natu parem.
Kui asjad maha tõstetud ja tuppa veetud, võtsime suuna kohalikku poodi, et hädavajalik toidukraam ära osta. Kohe alguses paistis silma, et Ischgl on palju väiksem, kui Mayrhofen. Seal oli ikka paar suurt kaubanduskeskust ka, aga siin on vaid linnasisesed poed, aga need ei hiilga eriti just soodsate hindadega. Siiski saime kõik vajaliku ostetud ja pärast väikest ringi linnas sõitsime koju tagasi.
Õhtusöök ja 0,7L Jäägermeistrit kadusid jäljetult kuhugi, uni tuli kiiresti ja väga magus, sest ratastel veedetud 28h oli oma jälje jätnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar