Keerasin riisipudru kähku kokku ja pärast seda, kui olime võileivad erinevate katetega fooliumisse pakkinud, põrutasime Ischgli keskusesse. Piletikassas selgus, et majast kaasa antud paberiga pole midagi targemat teha, kui p....t pühkida ja piletid tuli ikka maksimum hinnaga soetada. Siin tundubki see nii olevat, et alati leitakse mingi põhjendus, miks just antud hetkel just see soodustus ei kehti. Antud paber kehtis VIP pileti ostjale, aga kuna meil oli plaan ka See-s, Kappl-s ja Galtür-s ära käia, siis soetasime omale ikka Silvreta Skipass-i. Ma olin plaaniks võtnud Matu suusatama õpetada ja seega panin ka ise üle 11 aasta jälle suusad alla. Mullu sellist plaani omades olid mul kaasa võetud need moodsad bleedid, aga nondega oli igavene piin mäest alla saada, sest vibra oli nii suur, kui suusad alla vänderdasid, seega tänavu varustasin end varakult korralike mäesuuskadega. Kõige jubedam oli see, et kaardilt ei saanud täpselt aru, kus see lastepark asub ja nii võtsin Matu üles jõudes sülle ja põrustasin temaga mäest alla. 
Laskumine oli üsna pikk ja kohati ka järsk, aga õnneks jõudsin just õigesse kohta ja pärast seda, kui ülejäänud seltskond tõstukitega lesta lasi, hakkasin oma olematut tarkust 4 aastase liigutustesse kandma. Midagi mul siiski õnnestus ja poiss hakkas üsna kähku taipama, kuidas suusad pidama saab. Muret tegi pärast kukkumist püsti saamine ja tagasi mäkke jõudmine. Lõpuks leiutasin, et mingi trossiga ülessõit õnnestus meil koos hästi ja mäest sõitis ta ka kuidagi alla, asi hakkas talle juba meeldima ja pärast küsimist, et kas ta ei taha puhkama minna, sain kiirelt vastuse, et ei taha.
Laskumine oli üsna pikk ja kohati ka järsk, aga õnneks jõudsin just õigesse kohta ja pärast seda, kui ülejäänud seltskond tõstukitega lesta lasi, hakkasin oma olematut tarkust 4 aastase liigutustesse kandma. Midagi mul siiski õnnestus ja poiss hakkas üsna kähku taipama, kuidas suusad pidama saab. Muret tegi pärast kukkumist püsti saamine ja tagasi mäkke jõudmine. Lõpuks leiutasin, et mingi trossiga ülessõit õnnestus meil koos hästi ja mäest sõitis ta ka kuidagi alla, asi hakkas talle juba meeldima ja pärast küsimist, et kas ta ei taha puhkama minna, sain kiirelt vastuse, et ei taha.Gerty ilmus mingil hetkel meie juurde ja ma sain võimaluse natuke mäge mõõta.
Leidsin teised kiirelt, sest raadiojaamad olid kuuldeulatuses ja pealegi passisid nad ühel paigal, sest Blackmama oli kaduma läinud ja tagatipuks ka tema mobiili aku tühjaks saanud. Nii nad ootasid selles kohas, mis viimati Enele öeldud sai. Üllatavalt kobedasti sain ma suuskadega hakkama, carving töötas laitmatult. Kui ma viimati suuskadega sõitsin, siis polnud seda sõna minu jaoks veel leiutatud või igatahes polnud see minuni jõudnud. Kiirused kasvasid kohe päris suureks ja leidsin konutava pundi kiirelt üles. Liikusime Idalpi keskusesse tagasi, et seal lõunasöök keresse ajada. Kuna ilm oli päris ilus, lauspäike hommikust saati, siis oli väljas laua taga istumine nagu suvitamine. 
Kõht oli ka üsna heledaks muutunud ja võileivad kadusid kiirelt. Kuna Matu oli Gerty süles mõnda aega juba maganud, siis nüüd puhanuna võtsime suusatunnid jälle käsile. Nagu te juba aru saite, siis pääses Gerty jälle mäele. Matu oli nagu unes edasi arenenud ja nii mõnedki võtted tulid hästi välja. Siiski arenguruumi on kõvasti, sest sihitud juhtimist ikka veel ei ole. Enne tõstukite sulgemist saatsime naised ja Antoni tõstukiga alla ja ise kiirustasime laskumisele, et korraks veel poolelt maalt üles sõita ja seejärel pikalt alla kihutada. Ma avastasin suuski täiega ja leidsin, et nendega on ka võimalik hullata. Ainuke, mis mulle nende juures ei meeldinud oli see, et saabastega kõndimine on nõnda vaevaline. Kaido igatahes tunnistas, et tema jaoks olen ma liiga kiire.Kui me lõpuks alla jõudsime rääkis Matu kuidas emme tal tõstukile istudes hellad asjad kuhugi vahele oli jätnud.
Vaene poiss.
Koju sõites põrutasime natuke majast mööda, et mõnda kaubanduskeskust leida, aga See-s asuv Spar oli üsna sarnane meie kodu lähedal olevagagi, aga kuna juba kohal olime, siis tegime ostud seal ära.
Pisike sekeldus oli sellega, et nad ei tahtnud aksepteerida Visa kaarti, nõudsid Maestro-t, nii tuli sularaha automaadi juurde lipata, et toidukraam ikka välja osta.
Õhtuks saime liharulle ja kartulit, kokad olid tasemel.
Peale sellist õhtusööki polnud mul küll kahju ühele kokale paar tundi laulda ja pilli plännida. Südaööks olime ikka külili, puhata on vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar