Õlu, Jääger, Viin ja vesi, need me sõbrad neljakesi.

Mul hakkas mingil hetkel juba hirm, et paadimatka jaoks ei leiagi kalendris ruumi, sest uued sihid rattavõistluste maastikul on röövinud kogu vabad nädalavahetused. Tuli valida halva ja veel halvema vahel, st mingi võistluse tulemus võis sattuda küsimärgi alla. Põhimõtteliselt valisin nädalavahetuse kus võistlus on pühapäeval, et siis laupäeva saaks rõõmsasti sõpradega olla. Tartu Rattaralli nädalavahetus sobis selleks kenasti.
Ettevalmistustes oli suureks abiks jälle Margo, kes paadimatka trassi paika pani ja ka kohapeal rattaga uurimas käis. Kuna majutuse otsimisega olime viimasele hetkele jäänud, siis esines ka väike oht, et peame Kanepisse Margo poole minema. Ega seal nüüd midagi viga pole, aga vahelduseks peab muud ka proovima.
Siiski sai netist leitud Tammemäe talu ja selle perenaisega kenasti kokkulepped sõlmitud, mida muidugi oli lihtne teha, sest ürituseni oli vaid paar päeva ja MASU ajal on tingimine kliendisõbralik. Igatahes esialgse ühe öö asemel võisime nüüd omale 2 ööd lubada ja lisaks ka tarbida suitsusauna.
Talu oli ehe vanaaja säilmetega. Magamiseks olid sisustatud aidad 3-4 kohaliste tubadena ja ülejäänud voodid asusid peamajas. Igasugused talutööriistad ja sarnane atribuutika oli tubades presenteeritud. Kuigi peamajas oli suur elutuba suure lauaga, maandusime me ikkagi köögis ja mõlemad õhtud lõbutseti seal.
Rahvast tuli kokku 21, nendest 14 täiskasvanut. Ilm oli esmalt veidi tuuline, aga see ei häirinud, sest sääski polnud ka seetõttu häirimas ja kui jahe hakkas kobiti ära kööki. Esimene õhtu on alati väga oluline, sest ürituse õnnestumiseks tuleb end kähku õigesse konditsiooni saada. Abivahenditeks on kõige paremad kangemad joogid ja õlu, lastele muidugi limonaad ;-)
Erka vedas kusagilt vuntsid välja ja fotosessioon “valivunts 2009” võis alata. Enamus pooldas arvamust, et Näx nendega kõige koomilisem paistis ja Paul kõige loomulikum. Väike Adolf (Albert) ei märganudki, et talle vuntsid kasvasid :-)
Tagasi end eriti ei hoitud ja nii mindi magama juba hommiku hakul.
Hommik oli kuldne, päike ja ei mingit tuult ega pilvi. Tavapärane pannkoogilaks sai sel korral juba laupäeval ära tehtud, sest pühapäevaseks võistlushommikuks sobis puder paremini, seega majandasin juba 7 ajal köögis, et hunnik õigeks ajaks valmis saada. Laager põõnas täiega, enamust pidi kangutama üles, et merele minek ikka graafikusse jääks. Ilmar oli voodisse rääkinud kitse, või õigemini oli tegemist puusaagimispukiga ja võib-olla käis rääkimine vastupidi, sest all magas Ilmar :-)))
Pärast hommikusööki polnudki muud, kui asjad peale ja Taevaskotta. Kuna enamus eriti rooli ei sobinud, siis pressisin rahva kärusse paatide otsa ja kolistasin minema.
Taevaskoja parkla oli täiesti tühi, vaid mingi tüüp sebis eemalasuva kioski müüjaga omaette. Lapsed jätsid sinna hoolega kroone, kui 25 eeki per pudel limpsi ostmas käisid. Täiskasvanud pumpasid samal ajal paate täis. Pumbad olid korralikud trehvanud ja paadid täitusid hoolega. Väike tagasilöök oli, kui avastasime, et restid mis põhja käivad on välja ununenud, aga õnneks olid 2 paati veel pooleldi täis ja tühjemaks tuli lasta vaid ühte paati.
Kui paadid täis ja varustus koos hakkasime jõe poole vantsima.
Paisjärvel puudus ka igasugune tegevus, Lonnit ei näinud kusagil (Lonni on seal veekogul kurseeriv alus), vaid Emaene pikutas pingil ja lasi päikesel oma nahka värvida. Maru kavalalt ja vaikselt igatahes oli ta pumpamisest kõrvale hiilinud :-)
Natukene osavust kaldast laskumisel ja paadid olidki vees ning seejärel paari hetke pärast kadusid kõik silmapiirilt. Kuna keegi pidi ju taustal abistama ja Matu kes ka veel alati paigal ei suuda püsida oli hoida, siis jäin jõudu säästes ise sellele tööle. See mis Taevaskoja ja Porgandi vahel toimus on mulle teadmata.
Porgandi oli selle bussijaama nimi, mille lähedalt Ahja jõgi mööda voolas. Tee Himmastest Ahjale ületas seal jõge ja kuna see asus trassil umbes poolel teel, siis otsustasime seal söögipeatuse teha. Natuke läks nihu, sest teel oli tihe liiklus ja Matut ei saanud järelvalveta jätta ja nii ei jõudnud ma suppi varem valmis keeta, aga matkalised vajasid nagunii puhkust ja see aeg läks lennates. Kohalejõudes oli kõigil meeleolu rõõmus, Margo ujus nagu vesirott jões, vaid kaabu paistis. Tegime käbedalt tule ja panime vee keema. Natuke ärevust tekitas see, et sool oli puudu, aga pakisuppides on omal ka maitseained sees ja nii ei olnud asi kõige hullem. Kartul ja porgand sisse, vaid kirves jäi sel koral panemata. Minu meelest polnud supil vigagi.
Natuke lasti leiba luusse ja siis oli aeg edasi minna. Sain omale Rassu näol ühe seltsilise juurde ja kui olime lõkke ära kustutanud läksime lõpppunkti rahvast ootama.
Margo seletused ja kaart abiks leidsin õige koha hõlpsasti üles, riputasin loto kinkekoti oksa külge ja jäin ootama. Vaevalt 10 minutit saingi passida, kui esimene paat paistma hakkas.
Kallas oli paksult nõgeseid täis nii, et kõrvetuseta ei saanud keegi kaldale. Lisaks tuli paadid ka üles vedada. Õhk välja ja kärusse.
Nüüd tuli veid kauem kärus loksuda ja kuuldavasti oli see üsna ebameeldiv, sest õhku palava ilma tõttu nappis ja viimastel kilomeetritel tungis ka tolm tendi vahelt sisse. Tegin vahepeatuse Põlvas ja ostsin lastele jäätised.
Hommikul tegime väikese muudatuse ajakavas ja tellisime suitsusauna kella 17.00-ks, mis oli täiega õige otsus, sest hoovi veeredes oli kell 17.01
Naised lubati esimesena sauna leili rikkuma, mehed jäid oma korda ootama.
Toimus arutelu segasauna asjus ja järgmisteks kordadeks võeti plaani asi ära proovida. Palju aega ja leili oleks võimalik nõnda säästa ja seltskond oleks ka kogu aeg koos.
Lapsed valmistusid sõjaks ja uurisid täiskasvanutelt, kes oleks nendega nõus veesõjas võitlema. I.Ilmar võttis pakkumise vastu ja nii hakkas seda vedelikku lendama. Lapsed varustatud süstalde ja pudelitega, Ilmar kausi, poti ja ämbriga. Sõja kõige koomilisem hetk oli Alberti ootamatult tabamine veega, lausa jalad tõusid taeva poole, kui ta ehmatusest kukkus. Ei noh, nalja peab saama.
Peagi oli ka saun vaba ja mehed said ennast määrima minna :-) Suitsu saun teadupoolest ei hellita, kui toetades hooletu oled. Paul ja Margo värvisid oma turjad kenasti mustaks.
Sass, Ene ja Tõx pidid lahkuma, et erinevatele juubelitele jõuda, seega nemad saunas kaua ei jauranud. Ära läksid ka hr. Ilves ja Liis, hiljem ka Paul.
Istumine oli küll vaiksem, sest sõbrad lubasid mul veidi magada, et võistlusel väga läbi ei oleks, aga üleval oldi ikka varaste hommikutundideni. Ma magasin kohe köögi kõrval ja uni oli ikka väga rahutu, kaks tüüpi tuulasid mingil mälupulgal ringi ja mängitasid eesti muusika varasalve kuuluvaid muusikapalu. Oli küll võimalus aita magama minna, kus oleks täitsa vaikne olnud, aga ju ei olnud siis asi ikka nii hull, sain ikka sõba ka silmale.
Hommikul pidin taas varakult jalul olema, et pudru valmis saaks, asjad kokku panna jms. Kõige raskem oli Matut üles kangutada, aga kella 8 ajal saime ikka nina Tartu poole.
Laager jäi veel põõnama, aga kuuldavasti said sealt viperusteta minema, kui välja arvata tõik, et perenaine, kes end hommikul kohale ajas, leidis laste poolt maha jäetud süstlad ja tegi sellest hoopis teistsugused järeldused :-)
Rattaralliga läks nõnda, et lõpetasin peagrupis, mis oli pea 150 meheline, koht 97, eespool Jaan Kirsipuud ja veel teisigi kuulsa nimega rattureid, aga eks nad ei hakanud lõpus harrastajatega punnima, juhtub veel midagi ja lõhud ennast ära.
Rattamatk toimub 24-26 juuli Tartumaal, tehke seni hoolega trenni, sest mullused läbitud kilomeetrid korrutame kindlasti kahega :-)
Jou-Jou!