Eurotrip II (1-2. päev)

Möödunud aastal Austriast tulles sai juba lubatud, et järgmiseks võtame ette dolomiidid ja nii sai juba talvel ettevalmistusi tehtud, et elamine broneerida ja seltskonda koguda. Seltskonnaga mingeid muudatusi ei tulnud, sest juurde kedagi ei lisandunud, jäid samad reisikaaslased. Silver, Kepsa ja minu pere (Mari-Liis, Matthias, Gerty & I ).
Reisi lähenedes tabas meid ebaõnn, sest Indek koos oma Multivaniga, millega me mullu käisime käis just vahetult enne meid Itaalias ja oskas Stelvio Pass-st alla tulles pidurikettad kõveraks sõita ja siduri ära kärsatada. Kuna meie minekuni jäi aega napiks, et vead kõrvaldada, siis hakkasin aktiivselt muid alternatiive otsima. Tasulised variandid oleksid lisanud 7 k eelarvele otsa ja seega jätsime need kõrvale. Silveri kaudu saime omale kaanega käru, mille siis minu Mazda 5 taha haakisime. Kogu staff läks kärusse, nii rattad, kui ka muud kotid, autosse sisse võtsime vaid peenema elektroonika ja toidu. Erilist ruumi laiutamiseks polnud, aga midagi kurta ka ei saanud.
Läheb lahti.
Tulin hommikul otse töölt, sest katlamajas oli vahetus nõnda trehvanud, magada sain 2 h. Ega sellest midagi hullu polnud, sest olen 15 aasta jooksul sellega juba harjunud. Pere oli juba üleval ja pambud valmis, täpselt nagu planeeritud kell 7.00 hakkasime sõitma.
Silveri võtsime suvorkast peale ja keerasime nina Haanja poole, et Kepsa Ruusmäelt peale võtta.
Ilm oli karge, sooja näitas termomeeter 10 kraadi.
Käruga Haanja kuplite vahel näitas kompu keskmist kütusekulu 13 l sajale kilomeetrile, aga see langes jõudsalt, sest linna vahel podistamine lõi kulu üles.
Kepsa oli juba väravas valmis ja sõit läks kiirelt edasi. Silver lootis, et saame Lätist kiirelt läbi, sest viimased kuuldused kohaliku politsei vägitegudest olid selgelt ületanud normaalse käitumisnormi taseme. Mina olin arvamusel, et õige hõlma ei hakka keegi ja jätkasin külma rahuga liikluseeskirjade täitmist. Sellega seoses liikus ka kütusekulu järjest allapoole. Lõpuks jäi kuhugi 9 kanti.
Riia lähenedes, kui Tom Tom meid ringtee otsast mööda juhtis hakkasin veidi kahtlema, et kas tõesti GPS teab, et Riia linn MASU tõttu hõredama liiklusega on, aga lähemal uurimisel avastas Silver, et tark riistapuu oli meile marsruudi planeerinud läbi Kaliningradi. Tema ju riigipiire ei tunnista.
Kuna Riia linn juba paistis ja tagasipööret tuli kaua oodata, pealegi pole see käruga üldse lihtne, siis panime hooga läbi linna. Liiklus oli tõesti hõre ja vanad tuttavad kitsaskohad said kiiresti läbitud.
Panime järgmiseks sihtkohaks Kaunase, et vältida gepsu rumalusi ja alles pärast läti-leedu piiri ületamist sisestasime Villabassa lõpppunktiks. Silver tahtis väga läbi Saksamaa sõita, et sealset loodust ja teid nautida. Ma küll rääkisin talle, et jõuame sinna alles öösel, aga ta ikka üritas Tom-Tom-i seadetega mängida, aga lõpuks ikka tulutult. Klassikaline Poola läbi Varssavi, enne Krakovit keerasime ära Tsehhi ja sealt Slovakkia peale.
Leedus kui uni hakkas peale tulema, siis lasin Kepsa sanga ja tegin pool tundi kummalegi silmale. Kui uni ära läks, siis ronisin rooli tagasi, et öösel suudaks pikemalt magada.
Märkamatult jõudsimegi pan'de maale ja kuna Poolast ei saa ju ilma lahkuda, et pole fassolkat söönud siis tegime ühes kaunis palkidest söögikohas peatuse, et kõhtu täita. Fassolka oli oma tuntud headuses, lusika sai sisse püsti panna, Kepsa tellitud lihakäntsakas oli saapatalla nr.45 suurune ja jäi lõpuks osaliselt ikka söömata, kuna oli nii suur.
Pärast sööki sõitsin veel Poola, Tsehhi ja osa Slovakkiat ära, siis kustusin tagaistmele ja magasin 3 h nagu kott. Muide omaarust sõitsin Bratislava ka ära, aga Silver ja Kepsa kinnitasid vastupidist. :-)
Hommikul Austrias tankima minnes ajasin end jalule ja tegin väikese hommikusöögi, Silver oli ikka veel üleval, vaatas nagu öökull silmapiiri.
Kuna und jälle polnud, siis võtsin rooli üle ja katsetasin kuidas käru kiirteel suuremaid kiirusi talub. Jäi tükki küll. Maastik vaheldus kiiresti ja pikad tunnelid olid tavalised, veidi harjumatu oli kitsastel mägiteedel laveerida, eriti kui rekkad vastu vuhisesid.
Itaalia piiril seisid carabinjeerid ja hetkeks jäi mulje, et esmakordselt peale 2000 km läbimist võetakse meid rajalt maha, aga vahetult enne meid pillas noormees saua maha, laiutas käsi, naeratas ja näitas meile käega, et sõidaksime edasi. See tundus nii sõbralik ja viisakas millega meie korravalvurid kindlasti hakkama ei saa, aga eks nad vajutavad su rahakotti ka samasuguse naeratusega suure augu, kui eeskirju rikud.
Villabassa sai hooga läbi sõidetud, sest renditud elamine asus meil 37 km eemal. Sinnani oli veel 40 minutit minna, aga seda pidevalt allamäge. Juba tekkisid ideed, kuidas rattaga sealt koju tulla, mis hiljem küll utoopia valda liigitusid.
Maja kuhu esmalt jõudsime asus mingi tammi lähedal ja veekohin oli üsna vali, aga siis selgus, et meie onnike on eemal ja perenaine juhatas meid autoga kohale.
Maja oli nii vinge, et võttis hinge kinni. Suured avarad toad, ilus aed, veidi teemürast eemal, aga samas ka piisavalt lähedal, et kogu ümbrus näha oleks. Täiusest oli puudu vaid sinise veega bassein õues. Ega bassein siis puudu polnud, lihtsalt sinna tuli veidi jalutada.
Naine, kes meile maja tutvustas andis korraliku ülevaate igasugustest soodustustest, mis majaga koos kaasnevad, aga paljud asjad jäid alguses arusaamatuks.
Igas toas oli valik jooke (vein, mullivesi, mahl ja küpsised) ja köögis rikkalik snäkilaud millest me vaevalt ¼ suutsime ära hävitada, ülejääk jäi järgmisi päevi ootama.
Silver käis veel peamajas uurimas, kas kõik on ikka nii ja me oleme asjast õigesti aru saanud, et hiljem mingeid arusaamatusi ei oleks ja hind suuremaks ei läheks, aga väidetavalt kõik klappis ja selline viisakus on siin normiks. Pealegi teatas omanik, et oleme teisipäeval tema juurde õhtusöögile kutsutud, jälle tema kulul.
Tegime väikese snäki ja keerasime tunniks külili, et jõuaks õhtul veel ühe rattasõidu teha.
Silver oli eeltööd juba kodus teinud ja kohalikud rajad Garminisse salvestanud ja sealt valisime mingi kergema (omast arust) välja. Paraku üsna pea selgus, et päripäeva oleks rada palju ägedam olnud ja peale pikka turnimist, kui selgus, et terve ring käib meile üle jõu, siis keerasime otsa ringi ja tulime tuldud teed tagasi. Ega ise oleks vast ikka ringi ära jõudnud teha, aga Mari-Liis oli ka kaasas ja teda ei tahtnud nii kaua väntsutada.Tagasiteel sai Mari ka üle lenksu ära käia, kui ühes serpentiinis lenksu risti keeras, aga sai kenasti üle juhtraua hüpata ja lõi vaid varba ära. Eks mõned laskumised olid ikka keerulised ka, isegi sain korra jalutada, sest kivid olid nii lahtised, et pidamist üldse polnud.
Alla jõudes avastasime jalgrattateede võrku ja käisime Mühlbachi raudteejaamas rongi aegasid vaatamas. Mingi vihmauss sõidab pidevalt meie maja lähedalt mööda ja me lootsime sellega odavamalt Villabassasse saada.
Õhtusöök ja õhtutee läksid märkamatult ja selline vati sees olek vormistus korralikuks uneks, mis lõppes alles hommikul. Suletekk ja pehme madrats aitasid vaid sellele kaasa.