Uuel aastal uue hooga e. Õunakeste suusasõit

Kõigepealt pean kohe vabandama, et kirjutis nii hilja tuleb, sest elu on vahepeal nii kiire olnud, et ei jõua kuidagi arvuti taga isiklikke asju toimetada. Esialgu lootsin küll Mallorcal jutu valmis kirjutada, aga seal läks aeg veel kiiremini käest, pealegi otsustasin ka rattalaagri kirja panna ja sinna läks viimane aur.
Aga suusaüritus toimus sel aastal taas Haanjas, sest plaani võetud Haanja suusamaratoni rajast on jäänud veel teine pool läbida. Esimene, ehk see raskem osa on eelmise 2 aastaga meie suuskadega ära songitud, sel aastal lubasid lumeolud ka mõelda raja teine pool üle kaeda.
Kogunesime jälle Kurmeti poole reede õhtuks ja algas kiire aklimatiseerumine kohalike oludega. Et ennast järgmise päeva katsumuseks õigesse konditsiooni viia tuli palju tulivett läbi põletada, muidu võib juhtuda, et pole piisavalt raske suusatada.
Pidu läks piisavalt käima, kidra leidis rakendust ja ka tantsuplatsil käidi. Õhtu nõrgimad tegelased olid Maiu ja Trebla, kes varakult koju kotile kobisid. Süüdi oli vist kodu liigne lähedus ja Trebla vanus ;-) Ka Kurmet paistis päeval ära väsitatud olnud, sest ei häirinud jutuvada ka temal silma looja laskmist. Tõsi, pean tunnistama, et öö hakul vajusid ka minu klahvid kinni.
Mari-Liisil ja Albertil seisis järgmisel päeval ees Swedpanga Noorte Suusasarja etapp, aga see neid varem voodisse küll ei sundinud. Mari oli oma üldvõidu juba kindlustanud, jus see ka rahulikumaks tegi.
Hommikul oli pudrulaks nagu ikka ja teatud tegelasi tuli kangiga kangutada. Sellest on enamus küll aru saanud, et sellel üritusel kedagi magama ei jäeta, veetakse kasvõi jalgupidi kaasa. Meeles on veel esimene suusamatk, kui Mati (I.Ilmar) palus, et teda magama jäetaks. Lubas siis õhtul jälle tegija olla, aga vedasin ta ikka kaasa. Pärast pooletunnist suusatamist kiitis mind, et ta kaasa ajasin, nõnda tervendavalt mõjus värske õhk ja higistamine. Oma osa oli ka vast Jägermeistril :-)
Autojuhte tuli hoolikalt valida, et keegi jääknähtudega rooli ei satuks, jama kui seliise asja pärast üritus rikutud saab. Lõpuks haarasid rooli Näx, Trebla ja mina.
Kolistasime kohe Haanjasse, et Mari ja Albert võistluskeskusesse maha panna ja seejärel võtsime suuna Villa külla, et sealt seltskond rajale suunata.
Kui Villa külla jõudsin sai kohe selgeks, et sealt ma seda punti rajale küll ei lase, sest öösel maha sadanud lumi oli raja nii kinni katnud, et seda tuvastada oli üsna raske. Lumi ulatus poole sääreni.
Võtsin kiirelt vastu otsuse viia punt Vaskna järve äärde, sealt läbi lume sumbates läheb piisavalt aega, et matk õige pikkusega tunduks.
Vaevalt sain suusad maha, kui selgus, et Mari on suusakepid Kurmeti hoovis seisvasse Opelisse unustanud. Küll nüüd läks kiireks. Sain vaevalt keppidega kohale, kui selgus, et saapad jälle Mazda peal, aga Näx põrutas tollega kedagi suusarajale viima. Ühesõnaga rabelemist oli kõvasti, aga rahvas sai rajale ja Mari-Liis soojendama.
Võistlus läks siiski veidi aiataha, sest koht tuli alles 4. kuigi eemalt vaadates liikus tüdruk päris kenasti ja püüdis 30 sek. Varem startinud Karoliine Kuusi peaaegu kinni. Võib-olla oli suusk kehvem, kui konkurentidel, aga lõppude-lõpuks polnud sellel ka enam tähtsust, üldvõit oli kotis.
Albert põrutas ka kuhugi võistlejaterivi keskele, aga kuna ta suustrennis ei käi, siis oli see tulemus ikkagi tubli.
Ega me palju seal passida ei saanudki, kui esimesed juba rajalt tulema hakkasid. Trebla, kes on tuntud oma orienteerumise “oskusega” vedas pundi ikka ilusti kohale, ära ei eksinudki. Tema hiilgab selliste liigutustega nagu Räpina kaudu Värskasse sõitmine, äsja läbitud rattarajalt eksimine jne. Asjal on ka hea külg, tal on alati kõik rajad uued, kus ta sõidab :-) Aga võtab seda alati paraja huumoriga, vähemalt näod jäävad meelde.
Kui kogu seltskond kohale jõudis läksime suusamajja sööma ja ootasime Mari-Liisi autasustamist. Mullu muutus see üritus kohtunike käitumise ja otsustusvõimetuse pärast parajaks nutupeoks, kui Mari tulemus ühe lapsevanema valede pärast tühistati. Tõsi olin ka ise rumal, aga hiljem juhendi läbi lugenuna said asjad kõik korda ja tulemus taastatud, aga päev oli ikka rikutud.
Oodata tuli päris kaua, aga lõpuks sai tüdruk oma nänni kätte ja pooled põrutasid autodega ära Kurmeti juurde. Kangemad otsustasid seda suuskadega teha.
Mul õnnestus nüüd ka lauad alla saada, sest Gerda võttis rooli oma kätte ja lapsehoidmine läks sellega talle üle. Kogu esimese poole päevast hoidis lapsi Näx, kes neid Mazdaga sõidutas ja telekast multikaid näitas.
Pelleris vahetasime Gertyga riided (krt, kui hea on, et naise pükstesse mahun) ja saapad ning rabelesin teistel järgi, kes juba vaikselt liikuma olid hakanud. Mõne kilomeetri pärast sain seltskonna kätte ja ronisin kohe rada sisse ajama. Lund oli ikka nii palju, et suusaninasid näha ei olnud. Tempo oli rahulik, võtsime aega ka ikka Jägermeistrit mekkida, ringi liikus ka mingi keemilisem jook, vist Fizz. Laskumistel oli tegu, et tagumised selga ei sõidaks, sest nendel oli siis juba rada sees, andsin siis keppidega kõvasti hoogu, et eest ära saada.
Peale Jaanimäe koolimaja looklesid lumes naisterahva jäljed ja raja kõverust arvestades polnud nende sinna jätja just kõige kainem, sest uss vingerdas päris tublisti. See, et need naisele kuulusid sai otsustatud selle põhjal, et tegemist oli tikkkontsaga saabastega. Ootasin juba hirmuga, et varsti on ka keegi lumes maas, aga jäljed keerasid lõpuks ikka ühte talusse ära, tõenäoliselt käis naabertalus viina järel.
Meil nüüd enam palju jäänud ei olnud. Trebla pidi meile vastu tulema, aga just siis kui vaja, lõi tal eelpool mainitud orienteerumisoskus plaanid sassi. Lagendik mida ta ületas viis ta segadusse ja vale parempööre viis võpsikusse. Mees keeras otsa ümber ja läks tagasi koju. Kui tema jälgedele jõudsime, siis saime kõvasti naerda, kust see otsus küll tuli paremale pöörata :-)
Aga nüüd oli meil rada ees ja viimase kildi saime lihtsamalt hakkama. Lõpus ootas juba Gerda fotokaga, et tublisid matkalisi jäädvustada.
Ega palju ei jorutanudki, vaid panime kuivemad riided ja jalutasime Anti Saarepuu lumeparki tuubima. Rada oli üsna jäine ja mõned vanemad loobusid kohe sellest lõbust. Anti küll käis soolaga ringi ja muutis rada karedamaks, mis ka kiiresti mõjus, aga ettevaatlik tuli ikka olla. Lapsed muidugi millestki ära ei kohkunud ja võtsid asja kogu raha eest.
Peale väikest jalutuskäiku saime jälle rahulikult maha istuda ja tegime ühe tugeva sauna. Väga pikka pidu ei tulnud, sest enamus oli väsinud või pidi hommikul koju sõitma hakkama. Meil Mariga seisis ees Munamäe mängude raames toimuv suusavõistlus, kus kui sündmustest ette rutata, sai Mari samade konkurentidega punnitades ülekaaluka võidu, niivõrd erinevad võivad päevad olla. Kusjuures rada oli sama ja aeg tuli Maril eelmise päevaga võrreldes vaid 0,2 sekundit parem.
Pannkoogid hommikusöögiks on pühapäeval üsna tavaline, nii ka sellel üritusel. Valmistada on neid küll üsna tüütu ja aeganõudev, aga rahvas on rahul ja see on tähtis.
Peale söömist läksime lõbusalt lahku, paadimatkal saame jälle kokku. Jou-Jou!