16. päev – Palma de Mallorca – München – Stockholm – Tallinn

Hommik saabus kuidagi kiiresti ja ootamatult. Telefon, mis äratama oli seadistatud tundus nii tüütu ja jõhkralt pealetükkiv, et tekkis tahtmine see vastu seina virutada. Üllatuseks oli Kaido juba dušši all, see oli küll esimene kord kogu laagri jooksul, kus see mees teistest varem üles sai. Aga ta ei joonud ka kella kolmeni öösel veini.
Tegin kiirelt pudru ja kohvi valmis, samal ajal jõudis Kaido appi ja vorpis mõned võileivad, vahepeal pidin Paitu kamandama, et ta end üles ajaks. Talle tundus see hommik kõige raskem olevat.
Kiirelt laadisime mao täis ja kui Pait oli nõud ära pesenud, siis tõmbasime lesta. Kaido andis võtme valvelauda ja teatas, et vi ar living näu, mille peale mees vaid naeratas ja oligi kõik.
Väljas oli veel veidi hämar, aga oli tunda, et tuleb ilus ilm. Laadisime oma kohvrid autosse, kus-juures tulles pidi Alvaro pakid salongi võtma ja mehed hoidsid neid süles, aga nüüd mahtusid kõik pakiruumi ära.
Kuni lennujaamani kruttisime kohalikke raadiokanaleid, kust mõni pärl ikka tuli, ntx Opuse „Life is life“ . Pappkõlarid said veel viimast korda vatti.
Autorenti jõudes trehvasime just vastuvõtjaga kokku ja seega palju otsima ei pidanud kohta, sõitsime tema sabas parklasse. Panin võtme lauale ja mees vastas vaid „gratias“ ja asi ants. Mullu oli ka autorendiga sarnane ükskõiksus, siis viipas mees eemalt ja näitas, et jäta sinna, võtmed ette ja adios, või nagu Ülar ütleks:“ Buenos aires“ :-)
Chek in-s oli üllatuseks just minu kohver see, mis ilma igasuguste probleemideta läbi läks, kaal näitas 20,5 kg. Oltsil ja Kaidol oli 4 kilo ülekaalu ja Pait pidi 2 kg kuhugi käsibagashisse toppima. Võtsin Kaido rõveda roosa pusa ja panin oma kotti. Natuke võttis aega, et tädidele selgeks teha, et tahame oma kohvreid otse Tallinnasse saata, st et vahepeal neid välja võtma ei pea, lõpuks see ka õnnestus. Pait tegi märkuse, et teenindajad on hispaania keele hästi selgeks saanud, soravalt rääkisid :-))) Ei tea kas seetõttu just teda tagasi kutsuti ja uuesti pabereid uuriti. Kleeps kohvril oli vale ja see sai õigega asendatud, muidu oleks juhtunud nagu inimestega Tartust, kes mõned päevad tagasi meie hotelli tulid, nende kohvrid sõitsid hoopis Amsterdami.
Igatahes olime nüüd suure jama kaelast ära saanud, vaja oli vaid käsibagažiga kontrollist läbi saada. See kulges probleemivabalt, vaid Oltsi kotti valgustades osutati mingile anumale, aga lasti ikka läbi. Enamusel olid pedaalid kotis ja Oltsil ka kuuskantide komplekt, aga see neid ei häirinud.
Lennukisse jõudsime just vahetult enne uste sulgemist, kohad anti päris taha, kus mõned read olid vabad. Stjuuardess pakkus, et saaksime lahedamalt istuda, aga Kaido vastas, et me tahame koos olla. Selle peale stjuuardess nõustus, aga lisas :“But no kisses“ :-)
Lennuk oli vaikne ja muhe, õhkutõus läks õlitatult. Kuna taevas oli suht selge, siis saime kogu saarele veelkord pilgu visata, paljud kohad olid äratuntavad, sai ju üle 1300 km neid teid nühitud. Kaido kurtis ja kahetses, et ta „surnud sakslase tõusul“ käimata jättis, aga lubas järgmisel aastal uuesti üritada.
Kui lennuk oli oma vajaliku kõrguse saavutanud pakuti kõigile sändvitshi ja jooki. Pait jäi magama ja sõna otseses mõttes magas söömise maha. Teenindajate tagasi naastes oli mees siiski üleval ja jättis lennukisse ka ikka margi maha, kilde tulistab puusalt. Nimelt stjuuardess küsis võileiva kohta, et kas ham or chees, Pait vastas:“thank you“ :-) Teenindaja küsis nüüd juba ärritunud häälega "choose" [tsjuus], Pait vastu " tomato tsjus" . Mille peale teenindaja kärsitult vastas " no, you need to choose" Vot alles siis sai Pait aru ja valis singiga sändvitsi. Ja kui nüüd stjuuardess päris, kas mees tahab ka tomatimahla juurde pipart või soola vastas Pait OK. Ei noh, nalja peab ikka saama. Võib olla siin lugejale see nii naljakas ei tundugi, aga kohal olles oleme korralikult naerda saanud.
Tunni möödudes hakkasid alpid paistma, vahva oli suusamekadele ülevalt pilk heita. Lund paistis veel jaguvat.
Kui lennuk Münchenis maandus, muide väga sujuvalt ja vaikselt, siis hakkasid reisijad aplodeerima, nii muljetavaldav oli see. Kolisime lennujaama ja jäime järgmist lendu ootama. Aega 4 h.
Kasutasime seda sisukalt, söödi-joodi, osteti kinke, viimased hetked vedelesime niisama, Kaido keeras pingile kummuli ja jäi magama. Pait leidis kohvimasina, mis teed ja kohvi tasuta jagas. Tükk aega võttis arusaamaks, et münti pole kuhugi pista, aga nii see tõesti oli, uskumatu.
Täpselt õigeaegselt hakkas lennuk liikuma, kuigi pardale hakati alles laskma 10 minutit piletil olevast kellaajast hiljem. Õhkutõus oli sujuv ja toitlustamine sujus probleemideta, muide Lufthansa pakub endiselt kohvi, mahlade ja karastusjookide kõrval ka tasuta veini. Vaatasin arvutist filmi, veidike nokkisin juures, sest osaliselt jõudsin seda linateost juba Mallorcal näha, aga söögi keetmise kõrvalt jäid mõned kohad nägemata, nüüd siis koputasin üle.
Just siis, kui huvitavaks hakkas minema jõudsime Stockholmi lähedale ja tuli arvuti välja lülitada. Ilm Stockis oli pilvine, aga sademeteta, sooja 9 kraadi.
Õnneks nüüd palju ootama ei pidanud, vaid 1,5 h. Selle aja täitsin filmi vaatamisega ja õigesti tegin, sest lennuk kuhu me järgmiseks istusime jõudis vaid korraks taevasse tõusta, kui tuli uuesti alla tagasi. Olimegi Tallinnas, kuhu maandumine oli üllatavalt sujuv võrreldes mullusega. Siis oli selline tunne nagu miljon väikest päkapikku pidurdaksid lennukit küüntega korpust kraapides.
Veidi aega tuli oodata, kuni pakid kätte saime ja siis kiiruga koju.
Kodus kõik juba magasid, aga vastuvõtt oli planeeritud suurejooneline. Mari-Liisi valmistatud loosung "Tere tulemast koju" oli südantliigutav. Marit voodisse tõstes sain veel suuuuuuure kalli, leppisime kokku, et hommikul jätkame. Hea oli kodus olla.