5. Päev – Ilmataat Oliver

Hommikul sadas jälle vihma, jätsime jooksu vahele. Võib-olla oleks isegi läinud, aga Paidul oli plaanis päeval 3 tunnine jooksutrenn, seega polnud tal mõtet rabeleda ja üksi ei viitsinud ka ligunema minna.
Alvaro käis välja plaani minna Portopi kaubakeskusesse kalleid asju imetlema ja kuna keegi midagi mõistlikumat välja ei pakkunud, siis sinna läksimegi. Paraku oli pühapäev ja kuna kohalikud oskavad puhkepäevi pidada, siis oli see maja kinni. Järgmisena suundusime Peguerasse, kus on kaubatänav igasuguste suveniiride ja muu kamaga. Otsisime kohaliku sümboolikaga kohvikruuse, et hommikul oleks kust juua, hotelli omad on liiga tillukesed. Kahjuks pole sel aastal ka see tore tänav tuure üles saanud ja valik oli kesine. Meie Paiduga ostsime oma väikestele poistele, kes tuntud animafilmi „Autod“ fännavad, T-särgid vastava sümboolikaga. Nokatsid olid juba varem ostetud, nüüd on juba mingi komplekt koos.
Vihma ikka sadas ja külm hakkas nahavahele pugema, põgenesime hotelli ära.
Fuajees rääkis rahvas, et Oliver Öpik olevat ennustanud, et kell 13.00 lõpeb vihm ära ja seega pandi plaaniks kell 14.00 trenni minna.
Istusin arvutiga fuajees ja mässasin kohaliku netiga, kui silmanurgast märkasin, et sadu hakkab järgi andma. Vaatan kella – 10 minutit puudu ühest. Väga täpselt ennustatud.
Virgo oli kell üks kohal ja läks üksi trenni, meie hakkasime valmistuma. Lasse & co oli ka kella 2 peale plaanid seadnud, seega sai meid kooralik punt kokku. Ots keerati Solleri poole. Sollerist algab Mallorca laagri ühe raskema sõidu kõige raskem osa „nõelasilma tõus“. Seda sõitu tahaksid enamus läbida, kui vaid jaksaks. 170 km sisaldab üle 3000 tõusumeetri, millest pikim on vist 15 km. Mul jäi mullu haiguse pärast see sõit tegemata, sel aastal tahaks väga ära käia.
Tee oli juba jõudsalt kuivanud ja tempo kruviti üles. Kaido ja Alvaro hoidsid end targalt tahapoole ja ette tööd tegema ei trüginud, ju siis tundsid end nõrgemad olevat.
Enne Sollerit on pikalt sirget teed ja see vaikselt tõuseb, Lasse peen riistapuu lenksul ütles, et pidevalt on 2% tõus, viimasel lõigul 3%. Kuna tuul oli ka vastu, siis oli see lõik eriti vaevaline. Teet jäi juba maha ja tundus, et ta loobus. Tagasipöörde kohas tegime peatuse ja ta jõudis meile ikka järgi. Tegime väikesed patoonid ja rahuldasime loomulikke vajadusi ning asusuime tagasiteele. Sa raisk kus nüüd keris hoo üles. Minu kell näitas hiljem 66 km/h, aga Olts keris 70 välja, ja seda pikalt. Sirge lõpus läks küll Kaidol ja Alvarol raskeks ja nad jäid kahekesi edasi kulgema, meie tulime üle Calvia tõusu tagasi. Tõusul ütles ka Teet, et ärgu me teda oodaku, ta kulgeb ise koju. Me siis ei hakkanud tipus peatust tegema.
Enne Santa Ponsat lasime natuke looma kapist välja, käis üksteisega võidu kiirendamine. Päris mõnus oli. Kokku tuli üle 80 km ja pea 900 tõusumeetrit.
Pait oli suutnud 2,5 h ära joosta, siis hakkas kukkumisest kannatada saanud puus valu tegema.
Õhtul vaatasime treki MM-i ja maadlesime jälle kohaliku netiga, põhku pugesin kell 12, Kaido jälle kõvasti hiljem. Itimeestel on oma režiim :-)