Jälle suuskadel

Sel hommikul enam viga ei kordunud ja äratuskell tegi oma tööd korralikult. Pudru ja võileivad kähku oma kohale ja mäele jõudes avastasime, et päike veel ei paistagi selle koha peale, kus me tavaliselt tsillisime. Siiski oli see vaid minutite küsimus ja ka see päev polnud teistest erinev, päike ja ainult päike. Tegin Matuga prooviks trossiga tõusu ja slaalomi ning suundusime siis koos ankurtõstukile. Koos edenes see päris hästi ja pikemalt laskumiselt alla sõites sai poiss ka palju parema emotsiooni. Iga ringi lõpus sõitsime ikka ka laste pargist läbi ja läbisime slaalomiraja. Kukkumisjärgselt ma enam appi ei rutanud ja see sundis teda ise pingutama. Tundub, et mäesuusk talle isegi meeldib. Eriti huvitav on siin see, et Matu magab iga päev mingi aja süles korraliku une. Värske õhk teeb ikka oma töö. Ja kui poisile näkku vaadata, siis enam punasemad ei saaks põsed ollagi.

Õnneks ei viitsi Gerty üle 2h mäel järjest olla ja seega sain ma enne lõunat kiirelt mõned sõidud teha. Kaido ja Mari leidmine polnud keeruline ja koos lappasime Šveitsi poolel mõned kiiremad lõigud. Kui pärast esimest laskumist tundus, et suusk on ikkagi saast, siis nüüd hakkasin asja jälle nautima. Üha rohkem tekib tahtmine ennast maast lahti saada ja võimalikult kiiresti alla söösta.

Lõunasöögi tegime taas Idalpi keskuses ja pärast söömist jäi Matut valvama Mari-Liis. Gerda tegi taas Antoniga mõned ringid ja seejärel pääses Mari meiega kihutama.

Tegime mõned fotod ja lihvisime lemmiklaskumisi, sest homseks on plaan minna mujale. Sain korra ka kukkumisevalu tunda, kui viimasel üsna järsul laskumisel suusad kummaliselt takerdusid ja ennast kiirelt näoli lumes leidsin.

Sõrm oli õrnalt kraapida saanud ja põlv valutas. Siiski tegime ühe täispika laskumise veel, kes teab kuna jälle suuskadele saan.

Mul tekkis küll plaan, et läheks õhtul sauna, aga kuna teised sellest eriti vaimustuses ei olnud, siis jäi see plaan ära. Maril oli treeningplaanis kindlasti murdmaatrenn ja kuna olime varem juba keskuses suusarada silmanud, siis kiirustasime kohe sinna.

Võtsin igaks juhuks pealambi kaasa, sest rajavalgustust seal polnud, et pimedas parem orienteeruda oleks ja see osutus igati õigeks.

Alguses mööda lagedat kulgenud suusarada tundus olevat ilma igasuguste tõusudeta, aga Mathonist Galtüri tuli üha rohkem vahelduvtehnikat kasutada. Mari muretses korra juba, et pool planeeritud trennist on läbe, keerame ümber, aga ma rahustasin teda, sest tagasitee ennustas laskumine olla. Galtüris keeras rada mäkke, aga me otsustasime sama rada tagasi tulla, et üllatusi poleks ja tundub, et õieti tegime, sest pealamp kestis vaid paar kilomeetrit ja seejärel mingit valgusvihku enam näha ei olnud.

Päris kõhe oli laskuda 3m laiust rada mööda, mille paremal küljel oli kalju ja vasakul laius jõgi. Üsna ekstreemne.

Õnneks saime tervena ikka tagasi. Järgmisel päeval võtan kindlasti Lobamokalt saadud "rongitule" kaasa.

Õhtusöök oli juba valmis ja teistel juba söödud ja enamusele juba paras rammestus kontidesse pugenud nii, et Sass ja Gerty andsid kähku alla ja kadusid silmapiirilt. Sass küll korraks käis ärplemas, et temata ei suuda ma Jäägermeistrit juua, aga vaid üheks pitsiks teda jaguski.

Kaido peab enda jaoks promillituuri ja arvestab igal õhtul oma udupeene alkomeetriga kaasvõitlejate alkoholi sisaldust. Siiani on tal õnnestunud terve promilliga juhtima minna, aga ma lähenen kiiresti. Mulle see pinget ei paku, aga mõne õlle joon ikka õhtuti ära.

Promillid mõjutasid Kaidot ja Antoni sedavõrd, et nad otsustasid keskusesse NightShow-d vaatama minna.

Mäesuusatajad demonstreerisid vigureid ja isegi mäetraktorid tegid trikke. Kogu see kupatus päädis veel ilutulestikuga, igati korralik šhow.

Klubi külastus küll samaväärselt ei lõppenud, sest viinerid olid taas klubi hõivanud ja pressisid vähestele emastele külje alla. Üsna kiirelt olid nad kodus tagasi. Homme on plaan Galtüri minna. Eks näis.