Kummalisel kombel magasin sel hommikul sisse, sest kell ei tirisenud. Olin ärkvel juba palju varem, aga ootasin ikka äratuskella. Kui asi hakkas juba imelikuks muutuma, valgus kaardina vahelt sisse trügima, siis sain aru, et midagi on mäda. Õnneks keegi seda ei märganud, sest kogu meie apartment põõnas mõnuga. Teine pool reisiseltskonnast hakkas mäele sõitma juba siis, kui meie alles hommikulauda istusime. Ega selle kaerahelbepudruga kaua ei läinudki ja võileibade valmistamine ja pakkimine läheb ka juba ludinal, nõnda olime 9.30 juba keskuses lifti järjekorras. Ilm oli jälle kuldne, taevas oli ainult üks suur ja särav asi ja mõned lennukid. Jätsin täna suusad koju ja otsustasin lumelaual ka kandid ellu äratada. Kuna Matu suusatamisest üht-teist juba mõhkab, siis jätsin ta Gerda hoolde lootuses, et nad saavad hakkama. Esimese poole päevast võtsin täielikult puhkust ja kolistasime Kaido ja Mari-Liisiga otse Šveitsi poolele. Kohe alguses hakkasid mulle laskumised 38-41 eriti meeldima, hõre liiklus ja korralik rajapõhi. Tiirutasime seal mitu ringi. Seejärel võtsime suuna Samnauni, mis ka Šveitsi poolel asub. Üks pikemaid laskumisi, aga lõpp on lumelaudurile natuke piin, sest kallet pole ja palju tuleb kondiauruga edasi liikuda. Sass ja Ene olid veel varem rajalt maha pööranud ja pidid terve linna jalgsi läbima. Mäesuusasaabastega pole see just kõige meeldivam.
Aga see-eest said nad väikese ülevaate kohalike TaxFree poodide hindadest, mis meie hinnangul mingit erilist küll välja ei näidanud. Marko ja teised käisid seal lõunatamas ja jätsid minu arust sinna kogu varanduse. Rocky praad maksis 21€, teistel ca 15€!!!
Meie lasime sealt kiirelt varvast. Tõstuk oli 2 kordne ja mahutas päris mitu inimest. Kuna lõuna oli käes, siis liikusime Idalpi, et ühiselt võileibadele valu anda. 
Anton on ennast juba teist päeva heast küljest näidanud ja kommionu kombel kõikidele magustoiduks šokolaadi jaganud ;) Pärastlõunal võtsin Matu koolitamise uuesti käsile ja mõne hetkega sai talle selgeks, kuidas trossiga mäest üles saab ja mäest laskudes slaalomit sõita. Hakkab juba tulema.
Enne tõstukite sulgemist pääsesin jälle vabaks ja koos Kaido, Sassi ja Mari-Liisiga tegime veel mõned kiiremad otsad.
Plaanisime õhtul kelgutama minna ja seega kiirustasime koju, et õhtusöök kiirelt konsumeerida ja seitsmeks tagasi keskusesse jõuda. Ega me täpselt ei teadnud, kus see kõik asub, aga lootsime, et selline reklaamitud tegevus kuidagi ikka silma jääb.
Linnas vaikselt edasi liikudes avastasime, et kogu keskus asub hoopis mujal, kus meie olime ettekujutanud. Meie ees avanes hulk poode ja lõbustusasutusi. Pilt on muidu sarnane nagu Mayrhofenis. Kõikjal kõrtsude ees vedelevad suusad ja lumelauad hunnikus maas, omanikud sees hoolega naati panemas. Samas need peod paistavad sees olles rohkem sellised vineriparaadid, et vallalisel noormehel sinna asja pole.
Leidsime tõstuki kiirelt üles ja loovutasime kassapidajale 20€, et ühekordne tõstukisõit ette võtta. Ega me täpselt ei teadnud, mis seal üleval ootab, lootsime vaid, et vast ikka kelke jätkub. Kohe üleval, kui oli aeg maha tulla, seisid seina ääres mõned ratastoolid. Sass väänas oma igapäevase killu ära. "Näe ratastoolid ka valmis. Paned kelguga vastu puud ja saad kohe tooli vastu." :) Koha leidmine, kus kelgud seisid, oli natu keeruline, aga kui saan käes, siis saime ka restorani leitud. Kohalik süldipänd lõbustas rahvast, aga kuna viinerid olid jälle reas ja meil ka lapsed kaasas, siis otsustasime eelneva plaani juurde jääda ja kelkudega alla kihutada.
Kõik said omale kelgu, mina jagasin seda Matuga. Kohe esimestel meetritel sai selgeks, et üksi oleks see palju lihtsam, aga midagi
polnud teha, poiss tahtis ka lõbutseda.
Veid hoogu sattudes saime kohe tunda, mis tunne on, kui suurelt kiiruselt kipaka kelguga uperkuuti käia. Matu sai natuke haiget, aga pidas end vapralt üleval ja sõit võis jätkuda. Muidu vahva rada sisaldas ühte üsnagi järsku laskumist ja vähemlt 500 m kõndimist, sest kallakut polnud ja kelku tuli taga vedada.
Matut see muidugi ei seganud, sest tema mõnules kelgul.
Kõik olid all asjast vaimustuses peale Gerty, kes koges tagant otsasõitu ja oli seepärast üsna löödud. Ma ise oleks ka eelistanud üksi laskumist, sest siis oleksid kiirused hoopis teised.
Koju tagasi jõudes tegime teed ja maiustasime stritsli ja Bacardiga ;) Viimased heitsid magama poole ühe ajal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar