Galtür ja Kappl

Magama minnes otsisin mobiili taga ja ei leidnud, oletasin tema asukoha bussis olevat, sest majas tirisemist ei kostunud.

Eelmise päeva promillituuri etapivõit ei andnud midagi tunda ja üles sain kiirelt.

Telefon oligi bussis juhi- ja kõrvalistme vahel. Peaks hakkama hommikuti pärast ärkamist väljas käima, sest see värskendas mõnusalt.

Majaperenaine tervitas lõbusalt ja isegi juhuslik mööduja teretas nagu vana tuttav. See võib küll tunduda võlts, aga mulle meeldib see meie kohalikust tuimusest ja mühaklusest palju rohkem.

Hiljem sai Sass majaperenaiselt kiita, et meie seltskond nii normaalselt üleval end peab. Nädal varem olnud sommid ei jaganud ööd ega mütsi ja mäele eriti ei jõudnudki, aga lärmasid pidevalt.

Hommikumenüüs muudatusi polnud ja pudru koos võileibadega kõlbas endiselt kõikidele. Kuuldavasti ei söö Kaido ja Anton kodus hommikuti eriti midagi, aga siin küsivad juurdegi.

Plaan oli käia Galtüris, mis asub Ischglist 10 km kaugusel. Mulle tundub, et me ei andnud sellele keskusele võimalust, aga üsna kiiresti tekkis otsus kusagile mujale minna. Peamine põhjus tundus olevat selles, et pool keskuse radadest oli vilus.

Ega igasse kanti talvel päike ei paistagi. Samas polnud rajad ka piisavalt lihtsad, aga Anton on selles suhtes üsna valiv, sest kõvasti klohmida saanud tagumine pool hakkab kiiresti protesteerima ;)

Tekkis mõte Kappl-i keskusesse minna, sest seda olid teise bussi inimesed eile külastanud ja kiitsid väga.

Parkimiskoha leidsime lihtsalt ja tõstuki lähedal. Kohe sisenedes jagati lumeluduritele mingid vakstust kotikesed. Arutlesime tõstukis, et kelle huvides see on, kas laua või tõstuki ja jõudsime järeldusele, et ikka tõstuki, sest pleksiklaasist klaas oli kergesti kriibitav. Kuna tõstuki valmimisaasta oli 1986, siis polnud midagi imestada, et väljas laua jaoks kohta polnud, sest laud leiutati veidi hiljem.

Üleval laius korralik park lastele, kus oli mitu pikka linttõstukit. Päris muhe on väikestel sealt üles sõita. Ei mingeid kinni hoidmisi ega tasakaalu harjutusi.

Kuna ettekujutus radadest puudus, siis käisin kiirelt üleval ära, et siis Gertyle infot jagada. Oli musta, oli punast ja natuke ka sinist ja korralik trikipark. Tegin kiire lõigu alla ja lasin teised omateed ning jäin Matut harima. Emaga ta eriti mäeloom ei ole, aga minuga ei saa teda rajalt enam maha. Sõitis kõik lastele mõeldud slaalomirajad läbi, isegi viraažidega variandi. Eriliselt meeldis talle rada, mis ülevalt alla kulges, nagu selline, mis tavaliselt sinise värviga tähistatud on. See annab märku, et varsti saab temaga juba pikemale retkele minna.

Erilist naudingut pakub Matule ja muidugi ka pealtvaatajatele see, kui ma ta oma lauale võtan ja siis mäest alla sõidan. Poiss istub jalgevahel ja hoiab esimesest jalast kinn, omal jalad lumelaual. Laud on nõnda täiesti juhitav, vaid massid on teised ja jalgadega peab tugevamini töötama. Kui Mari väike oli, siis sõitsin temaga tihti nii, kui oli vaja kusagilt alla sõita, et jalavaeva vähendada.

Gerty kaua ei viitsi kunagi sõita ja nii pääsesin jälle peagi mäele. Kuna lõuna lähenes, siis tegime vaid ühe otsa.

Restoran poolel mäel oli suure rõduga, kus taas korralikult päikesevanne sai võetud. Kuna ebaviisakas oleks olnud nii nooblis kohas oma fooliumisse pakitud võileibu süüa, siis käisin tellisin lastele friikad ja eelmisest aastast meelde jäänud õunakoogi vanillikreemiga. Baaridaam nägi mu rahakotis müntide seas Baltic Challenge 98 meenemünti ja uuris, mis raha see nii suur on. Seletasin siis talle, et see on mälestuseks ja kui satun kellegagi baaris kokku, kes sellel üritusel osalesid ja neil pole oma münti näidata, siis peab ta mulle terve õhtu välja tegema. Näitsikule see väga meeldis.

Õunakook vanillikreemiga oli endiselt hea ja eks me hävitasime need fooliumisse pakitud võileivad ka ikka ära ;)

Pärastlõuna jagasime viisakalt ära ja sõita sain ma piisavalt. Kaido ja Mari-Liis olid mäelt midagi puudri taolist leidnud, aga see polnud ikka see, mis eelmisel aastal Mayrhofenis. Vahepeal olnud sula ja külma vaheldumine oli pealmise kihi kõvaks muutnud. Ühest mustast laskumisest alla tormates kukkus Mari valusalt ja mõnda aega nägime ühte vingus näoga teismelist. Ega süüdistada kedagi polnud, liiga uljaks läks kätte, tuiskas minustgi vahel mööda :)

Päeva lõpus, kui kõik korralikult alla jõudsid, käisime Kappl-i külakeskuses Sparis varusid täiendamas. Kuna küla oli üsna väike, siis tuli bussi parkimiseks erilist pilotaaži näidata, sest kohti kuhu seisma jääda eriti ei olnud. Sassilt sain soorituse eest hea hinde :P

Spar üllatas võimalusega Visa kaarti kasutada, eelmises olime sellega ju hädas. Jälle läks arve 40 €. Vanas vääringus on meil siis toidule kuluv summa päevas 100 EEK-i nägu.

Kuna Mari-Liis ägises oma puusavaluga, siis sõitsin murdmaad treenima üksi. Sel korral varustasin end Lobamokalt saadud rongitulega, et siis kui pimeneb, oleks rada kuidagi hoomatav.

Galtürist tagasi keerates oli valgust just nõndapalju, et panin tule põlema, aga kahjuks on kunagi eredalt põlenud ja minult hüüdnime “teebööpäevaks” saanud lamp oma kunagisest hiilgusest omajagu ammendanud ja nähtavus enam nii kindel ei olnudki. Esmakordselt läbitud rajalõik, mis sisaldas korralikku tõusu ja veel korralikumat laskumist oli üsna ekstreemne. Ärevust lisas veel kusagil vastu susatanud onkel, kellega ma lambita sõites kindlasti kokku oleks põrganud.

Mõned kiiremad lõigud sai tehtud ja rajalt lambiga tulles tekitasin autoparklas parajalt elevust, kui napsused suuskurid end autodesse pakkisid.

Kodus oli söök juba valmis ja mõnel juba napsudki sees. Eks ma üritasin siis teistega järjele saada.

Sass põrutas Kaido promillituuri edetabeli peapeale, sest puhus enne magama minemist 2,1 promilli välja. Vaene Oku sitsis vaikselt 0,4 peal, isegi naised puhusid rohkem :)

Kuna Sass oli hoos ja nõudis kollase koera lugu, siis plännisin veid pilli, taustaks varasemate suusareiside pildid. Meenutasime seitset Slovakkia aastat ja korra käidud Norra reisi. Sass arvas, et võiks Slovakkiasse jälle minna, aga üldsus ei soovinud enam järjekordades passida ja kuna Norra võib jaanuaris-veebruaris ilmaga vingerpussi mängida, siis jäi plaanidesse ikka Alpid või midagi sarnast. Mängisin näpud valusaks, aga nagu kombeks teistkordselt Kollast koera enam ei mänginud, sest lugusid on piisavalt, mida esitada ja ühel päeval korduslugu ei saa. Soovitasin Sassil pärast südaööd uuesti tellida, aga ta pidas vastu vaid kella 22.00-ni. Pärast Sassi lahkumist kaevusid kõik arvutitesse ja nii see õhtu sumbuski. Homme on viimane päev mäel, siis peab kuidagi koju saama. Ilmateade tõotab huvitavat sõitu ;)