Ahorn

Kuna eelmine õhtu lõppes hoolimata suurest kärast juba südaööl, siis polnud kella 7 ajal ärkamine sugugi probleem. Hullem seis oli Välekil ja Aimsil, kes läksid magama kell 8 õhtul ja sellest tingitult oli 3 ajal öösel uni läinud ja teha polnud midagi.
Kuna tegemist oli pühapäevaga, siis oli pannkoogipäev. See kohustus on mul ammu olnud ja nii seisin ka sel korral varakult pliidi kõrval ja kokkasin.
Kogu tehnika tundma õppimine läks kiiresti ja emailpanni eripärad hammustasin ka läbi. Olen seda varemgi öelnud, et pannkook on selline toit mida on keeruline persse keerata, nii ka seekord.
Naised nokitsesid mõned võileivad kokku ja pakkisid fooliumisse, täidetud termosed teega topiti ka kotti. Lapiku pläsku olin koju unustanud, aga Erkalt laenasin teise, kuna tal oli topelt kaasa saanud.
Esimesel päeval otsustasime bussiga minna ja kohalesõit polnud sugugi keeruline ka.
Piletid ostetud kobisime mäele. Suur, 160 inimest mahutav tõstuk viis rahva otse tippu, kust kulges alla Mayrhofeni piirkonna pikim laskumine. Valdavalt sini-punane rada oli kõigile söödav, ise tundsin end veidi ebalevalt, ikkagi esimene kord sel aastal.
Kristel näitas erilist hoogu ja kimas kõige ees, Mari-Liis võttis ka hoogu.
All ronisime kohe “lendavasse linnaliini bussi” ja tormasime üles tagasi. Ahvivaimustus sai otsa alles pärast kolmandat sõitu. Tunne läks järjest paremaks ja kiirused kasvasid. Korra tundus, et Kaido on sel aastal oma uue lauaga kõva tegija, aga siis komistas ta korra ühel laskumisel suurelt kiiruselt ja pärast seda oli kohe pool tooni vaiksem. Eks iga selline prohmakas teeb ettevaatlikuks.
Korra proovisime ka üleval kruisida, aga pikk laskumine ahvatles kõige rohkem ja nii õhtuni üles-alla kihutasimegi. Vahepeal, kui lõunatasime, jättis Kaida termose korgi söögikohta lauale, aga õnneks ei viskanud laudu koristav vana seda minema ja tagastas, kui küsisime. Üldse paistab, et oma toidu tarbimine siin väga suur tabu ei ole, sest meil pole sellega probleeme olnud. Sassile küll üks tädi ütles, et oma jooki juua ei tohi, kui tal pläsku laual oli, aga Sass vastas, et see on rohi ja sellest piisas, et teda rahule jäetaks.
Võtsime päevast viimast ja lahkusime alles siis, kui üles enam ei lastud. Kuna teised olid kõik juba skibussiga koju läinud, siis võtsime ka suuna sinna. Teele jäi üks kaubakeskus, kus me veidi varusid täiendasime. Parklas kohtasime nelja tüdrukut, kes arusaadavas eesti keeles jutustasid ja kuuldes et meie ka eestlased oleme nentisid, et ropendada enam omas keeles ei saa ;-) Tsikid olid kohaliku auto rentinud, selle nad silma ei paistnudki.
Söögid ja joogid käes saime vaikselt koju kulgeda, kus dušš teha ja magu täis toppida. Erka tuba käis ka mingil afterski-l, aga kuna Ummi arvates peaks sinna minnes sama täis olema, kui ülejäänud seltskond, siis täit naudingut nad ei saanud.
Õlut ja Jäägerit kulub parajalt, magama saab südaööl, nii ongi õige puhata :-)