Suusareis 2010 Mayrhofen

Mul piisas vaid suud paotada ja 24 inimest oli koos, kes tahtsid lumisesse Austriasse puhkama sõita. Kuna lennureis teeb selle sihtpunkti külastuse kalliks, siis otsustasin mööda maad kohale sõita. Sõit on küll pikk, aga lõbusas seltskonnas läheb aeg ruttu. Kokku sai 3 sõidukit. Olts tegi oma Vianol tehnilise passi ümber ja nüüd mahutab tema väikebuss 6 asemel 7 inimest. Meie transa oli pikalt lahtine, sest otsisin erinevaid variante, et võimalikult vähe inimesi peaks juhtimisega tegelema. Võtsin pakkumisi ka busside kohta, mis on 20 ja enam kohtadega, aga sellistel sõidukitel on omad reeglid. Kuna buss on nn. kettaga varustatud, siis peab kindlasti sõidu tegema koos ööbimisega, sest kahe juhi lubatud sõiduaeg saab kusagil Poolas otsa ja ametlikult, kui tahta kolmas juht rooli panna, peaks siis uus ekipaaž sealt peale tulema. Ööbimist aga ei tahtnud ma kuidagi, sest see lisab aega, aga seda on alati vähe. Lisaks tuli sellise bussi maksumuseks 45 tuhat, millele lisanduks veel bussijuhtide majutus ja toitlustamine. Minu arust ajuvaba, maksa inimesele palka ja siis anna süüa ka.
Igatahes oli otsus kindel, et kaks 9 kohalist bussi tuleb kusagilt leida. Kuna ühe bussi kütusele kuluv summa jääb kusagile 7,5-8 k kanti, siis selles vääringus tuli ka bussid leida.
Nett on igasuguseid tramme täis ja sealt õiget leida on keeruline, sest paljud hämavad hinnaga ja esmalt odav tundunud sõiduk läheb olulisemalt kalliks, kui algselt planeeritud.
Rakverest leitud Opel Vivaro omanikuga sain kaubelda ja hinna omale soodsaks. 6000 kogu reisi eest oli hea, nüüd pidin teise max 3000 eest leidma. Üks Gerty endine töökaaslane on oma VW Caravellet aeg-ajalt väikese tasu eest laenanud ja nii sealt palusingi. Raskel ajal on kokkuleppeid kergem saada ja asi läks käiku.
Kõik vajalikud dokumendid said tehtud ja isegi inimesed bussidesse eelnevalt ära jagatud, aga ega see ei tähenda, et kõik edaspidi muretult kulgeb. Probleemid algasid kolmapäeval, kui õhtul VW ära tõin ja selgus, et tollel on naastrehvid all. Euroopas naastuga sõita ei tohi. Õnneks teadsin, et Külmal on terve jooks süütuid Nokiani rehve ja temalt saingi need laenuks. Järgmised probleemid ilmnesid neljapäeval, kui Näx bussi üle vaatas ja avastas, et tagumised piduriklotsid olid lõpuni ära kulunud, rääkimata tosooli ja õli tasapinnast, mis olid ka miinimumis.
Kuna ise olin just Rakvere kandis, et buss ära tuua, siis aidata ei saanud.
Ega Opeliga ka kergemini ei läinud. Kui kohale jõudsin oli buss paksu lume alla. Ma ise oleksin küll ettevalmistusi teinud, kui klient tulemas oleks.
Paar korda aku tõmbas ja edasi oli juba juhtmete lugu. Kahjuks ei aidanud ka need. Lõpuks aitas vana hea köis.
Kuna olin juba ajahädas, siis põrutasin paugust minema ja alles teiselpool linna avastasin, et raadio ei funka. Tahtis koodi saada, sest vool oli vahel ju kadunud. Omanik andis telefonitsi teada, et kõik numbrid peavad dokumentide vahel olema. Hea, et mul hiljuti just Opel sattus olema, oskasin õigest kohast vaadata. Aga kasu sest palju ei olnud, kuna koodi sisestamise protseduur käis juhendi järgi mulle üle jõu. Jälle tuli kasuks hiljutine Opeli aeg, sest esinduse telefoni number oli veel telefonis ja sealt sain juhised ning probleem lahenes.
Kleberi lammellrehvid, mis bussil all on osutusid väga libedateks ja seega pidi väga ettevaatlikult sõitma, et mitte end kraavist leida. Kuidagi jõudsin ikka Lobamoka poole, kust pidin 2 boksi peale võtma.
Boksid peal kiirustasin minema, aga võta näpust, aku jälle tühi. Ometi sai pikalt laadida. Eks siis oli omadega kutu, viimased külmad ei mõjunud hästi. Kuna aega halada ei olnud, siis põrutasin Võrru, lootes seal lahenduse leida. Näx oli vahepeal VW korda saanud ja pakkis asju. Mul oli vaid kodunt vaja asjad võtta ja katlamajas toppisin bussi pakke täis. Õnneks vedeles katlamajas Ilvese vana aku, mis mahult ja klemmide asetuselt sobis, see läksgi peale.
Kuna kõik tundus jonksus olema, siis maandusime saunas, et rabelemisest kere maha rahustada. Kell oli juba 11 ja 3 öösel pidi ära sõitma, aega palju polnud. Südaööl sain ikka koju, kusjuures Näx ja Erka jäid sauna kuni ärasõiduni.
Paar tundi sain siis magada, kui kell helises ja tuli käbedasti riidesse panna. Sass haaras mu kodunt peale ja viis ära katlamajja, pere võtsin hiljem, kui minekuks läks. Kaido ja Arti juba ootasid, Lobamokk perega ja Ummi jõudsid ka peagi. Statoilis toppisime paagid silmini täis ja sõit läks lahti.
Tee oli libe, kohe väga libe. Kohati oli maantee tuisanud ja mida rohkem kodunt kaugemale, seda jubedamaks asi läks. Alguses vaatasime niisama kraavis vedelevaid autosid, aga hiljem sai sellest kohe kohustus, et kõik pildile jäädvustada. Korra elasime kohutava vapustuse üle, kui möödusime ühest rekkast ja see ennast kääri hakkas kiskuma. Järgmise paari sekundiga oleks meid teelt pühitud. Vajutasin kõigest jõust nagu torust tuli, et mööda ära saada, teine buss jälle pidurdas, et otsa ei sõidaks. Õnneks oli juht tasemel ja hoidis hullema ära.
Tagumises bussis käis hoogne alko hävitamine, Leetu jõudes oli 10 pudelit hävinud. Liikusime tasa ja targu, kui vaja siis peatusime, tormamine ei vii sellise ilmaga kaugele.
Poola algus oli nagu ikka tiheda liiklusega ja keskmine kiirus langes veidi, aga midagi hullu polnud. Varssavis viskas Tom Tom villast ja läksime tagumise bussiga veidikeseks lahku, aga seda oli vaid korraks. Kuna linnas oli ka omajagu teid muudetud ja remonditud, siis pid pidevalt jälgima, et metsa ei paneks. Õnneks aitas Sass oma kogemustega alati õigele suunale jääda.
Mida sõit edasi seda paremaks tee läks. Kusagil Pozdnani kandis andsin ohjad Lobamokale üle, kes kohe kupatama kukkus, nii et mul hirm hakkas ja silmad kähku kinni panin. Igatahes jõudsime nii üsna kiiresti edasi. Aegajalt tegime peatusi, et end värskendada või tass kohvi juua ja nii see hommik saabus. Saksa kiirteed viisid küll nobedasti edasi, aga mitmed liiklusõnnetused tekitasid ka palju ummikuid. Hämmastav, kui paljud nädalavahetusel kuhugi tormavad. Samas olid need õnnetused nii väikesed plõksud ja põhiline süü ummikutes oli uudistavatel juhtidel, kes hoo maha võtsid, et vaadata ja vihmaussiefekt pani tagumised tükiks ajaks venima.
Olavi jõudis ka jõudsalt lähemale ja kusagil söögikohas saimegi kokku. Koos küll sõitma ei hakanud, sest kolmekesi oli keeruline pidevalt üksteist jälgida, aga ühenduses olime pidevalt.
Lõpuks peale üidevat loksumist keerasimegi suurelt teelt maha ja kitsast mägiteed mööda oru põhja jäi veel alla 40 km sõita. See kulges uskumatult kiiresti ja peagi olimegi kohal.
Majaderägastik oli nii tihe, et ilma gepsuta poleks küll kohale jõudnud. Ka parkla oli täpselt nii suur, et mahutas vaid meie bussid ära.
Teel viskasime nalja, et õhtul on bussijuhtide pidu, sest need on ainukesed kes teel pummeldada ei saanud ja enamvähem nii oligi. Pidu läks isegi nii suureks, et pandi laulu ja puha ning viimased laua taga olime meie Ummiga. Kusagil südaöö kandis viskasime pikali, hommikul ju vaja kohe mäge mõõtma minna.