Hoch-Zillertal

Algselt planeerisime küll Zillertal Arenale minna, aga kuna see keskus on liiga laiali ja tõstukitel turnimine võtnuks liialt aega, siis otsustasime Kaltenbachis asuva Hoch-Zillertali kasuks. Esmalt käisime aga Zillertal Arena all kelgurada vaatamas. Seal on midagi ameerikamägede taolist tehtud. Sõidad kelgul mööda relsse üles ja seejärel vastavalt julgusele tuled keerutades alla. Kiirust saad ise piduritega reguleerida. Aga seda otsustasime õhtul teha.
Kohe kui Kaltenbachi jõudsime avastasin, et olen saapad maha unustanud. Jube irooniline on see, et vedasin kõigi teiste asjad ise bussi ja omad jätsin maha. Eks tuli tagasi kihutada, teised läksid mäele.
Austria lubab ka talvel sajaga kihutada, mis on minuarust hämmastav, sest teed on neil kitsad ja käänulised, aga enamasti jäävabad ja siledad. Korra nägime kuidas töölised keemiaga kaljusena külge kuhjunud jääd sulatasid. Kui seda alguses ära ei korista, siis hiljem on veel keerulisem.
Nõnda jõudsin käbedasti selle paarkümmend kilomeetrit sõidetud ja kiirustasin teistele järele. Kaido ootas mind juba üleval ja teistega saime järgmise tõstuki juures kokku. Algselt kompisime erinevaid radu, aga üha rohkem kiskus metsa pehmet lund lõikama. Rajad olid tohutult laiad ja see tekitas sellise kaootilise tunde, eales ei teadnud kuna keegi võib küljelt sisse sõita. Pidevalt tuli jälgida, et ristuvatel kohtadel kokku kellegagi ei põrka. Aga ega see nüüd kohta kehvemaks ei muutnud, enamusele meeldid.
Me olime juba päeva lõpetamas, kui teele jäi üks paksu lumega metsatukk. Lumi oli ikka nii paks ja puutumata, et kohe tuli sinna oma jutid tõmmata. Paraku oli see suur viga. Veidi kihutatud läks lumi nii pehmeks, et laud kadus paksu lume alla. Puude vahel manööverdamine oli seetõttu ka keeruline ja kui ma korraks maha plärtsatasin, siis vajusin rinnaga vastu lund, aga käed veel vastu maad ei olnud. Et püsti saada tuli tõsist vaeva näha. Korra võtsin laua jalast ja ronisin selle abil pervest üles, aga siis ei saanud seda jälle jalga tagasi. Pulss peksis täiega ja olukord oli üsna keeruline. Õnneks hakkasid puude vahelt inimesed paistma ja peale pikka pingutamist jõudsime tagasi hooldatud nõlvale. Paras õppetund saadud liuglesime alla, kus kõik kokku kogunesid ja kelgutama suundusid.
Kelgutamine oli ettearvatult lõbus ja kuna 10 inimesele oli pileti ostmine soodsam, aga meid oli 9, siis said tüdrukud 2 korda alla sõita.
Majja jõudes oli tunda, et täna tuleb suurem mäsu, sest oli see ju eelviimane õhtu ja bussijuhid, kes tahtsid pidu panna pidid selle nüüd ära tegema. Ega pikale sõidule saa pohmakaga minna.
Algatuseks käisime kohalikus veekeskuses saunas, kus oli sarnane saun nagu ma juba Itaalia reisijutustuses kirjeldasin. Käterätiga vehkiv mees koos lumepallide jms.
Pärast teist seanssi lavatsil pikutades oli mul süda nii rütmist väljas, et tagus nii ebaühtlaselt nagu ise tahtis, aga tunne oli mõnus.
Majas otsustati peremeeste valulävi proovile panna ja pill tõmmati peale kümmet käima. Lauldi ja tantsiti, vaadati Lobamoka arvutist igasugust huvitavat ja naljakat kraami. Tugevamad kustusid ära kella 3 ajal. Ma ise kloppisin arvuti klaviatuuri ja üritasin eelmise päeva tegemised blogisse kanda, omast arust sain sellega ka suurepäraselt hakkama, aga hommikul pidin poole tekstist ära kustutama, sest jutt tükkis seosetuks minema. Ühesõnaga pildid ja tekst ei läinud kokku ;-)