Kuna pidu kestis pikalt ja uinumiseks kasutatud vägijoogid veel toimisid, siis polnud ärkamine kuigi lihtne. Vägistasin end siiski voodist välja ja keerasin pudru kokku. Kolistasin ka koridoris ja ajasin massid liikvele. Selgus, et Kaido sai magama alles kella 5 ajal. Käisid Artiga kohalikke lõbustusasutusi ekspedeerimas. Tutvusid Iisraeli noormehega ja vestlesid Austria noormehega, huvitav miks tüdrukutega ei suhelnud :-)Kuna ärkamine venis, siis optimistlik plaan kell 8 tõstukile jõuda ei realiseerunud, aga 9 olime juba platsis. Järjekorda, mis tavaliselt kesklinna tõstukile minnes hommikuti on, ei olnud ja nii saime käbedalt üles, aga üleval oli ilm veidi sombus ja mul oli nägemisega probleeme. Õudselt kehva on kui ümbrus on kõik valge ja orientiire nagu puud jms objektid ei ole. Ka pargis ei olnud olukord parem.
Keha oli lihtslt nii loid, et ei saanud kuidagi moororit käima. Ka oli eelmise päeva sula ja öine külm pehmele lumele väikese kihi peale tekitanud, seega ka kukkumine oli ebameeldiv. Õnneks pärssis minu alalhoidlik alateadvus minu liikumist nõnda, et sellega probleeme ei tekkinud.Huvitav juhtum oli ühel laskumisel, kui märkasin raja ääres kedagi siblimas. See oli väike hiir. Võtsin hoo maha ja see olend hakkas kohe mu lauale ronima. Võtsin taskust fotoka ja hakkasin filmima. Juurde kimanud vanem mees sõitis talle lähemale ja hiir ronis suusale. Panin käe pikalt ette, aga käele ta ei roninud, vaid hakkas eemalduma. Just siis alles avastasin, et fotokas töötab, aga ei lindista. Eemalduva hiire sain ikka kaadrisse.
Vaikselt sain rütmi kätte ja kui uuesti parki läksime sain oma käesoleva talve kõrgeima hüppe tehtud. All kükitas Kristel, kes kukkudes käele viga oli teinud, aga kuna sõrmed liikusid, siis midagi hullu olla ei saanud. Otsustasin ka ise, et nüüd on paras hetk sõitmisele joon alla tõmmata ja võtsime Kaido ja Mariga suuna kodu poole. Korra panime veidi viltu ja pidime ankurtõstukiga uuesti tippu tõusma, kusjuures Kaido sai esmakordselt ilma kukkumiseta üles. Oi kuidas ta neid trossiga asjandusi vihkab.
Nüüd saime õige raja kätte ja jõudsime peatõstukiteni, mis meid otse alla Mayrhofenisse viisid.
Linnas kohtasime Enet ja Sassi, kes ostlemise pidid lõpetama, kuna algas lõuna ja Austrias tähendab see seda, et enamus asutusi paneb uksed kinni. Läksime koju ja panime end valmis, et mõnda supermarketisse sõita. Kuna Matu vaevles väikese palaviku ja köha käes, siis Mari-Liis kaasa ei saanud tulla vaid jäi vennat hoidma. Meie põrutasime Kaltenbachi ja puistasime sealsed keskused läbi. Hirmus populaarseid Milka šokolaadist suuski sattus ka meie korvi. Kohalikke odavaid veine ja ka Jäägermeistrit, mis siin koos seljakotiga maksis vaid 11 €. Odava õlu otsingud aga luhtusid sellel lihtsal põhjusel, et ei olnud midagi võtta. Alles üleeile sain kohaliku õllevabriku kraami 0,45 € purk, nüüd tuli leppida pea eurise hinnaga.
Olen alati sõpru saunas kostitanud ja pealegi on kodus sarikapidu pidada, seega rabasin mingi hunniku ikkagi. Naised hoolitsesid, et teele söök kaasa saaks ja ei läinud poolt päevagi, kui tagasi olime. Lippasin veel Mariga linna, et mõnes tilu-lilu poes käia, aga ka need pandi juba kell 6 kinni. Magneti külmkapi uksele ikka saime, selleta pole veel kusagilt ära tulnud.Õhtusöök oli planeeritud restoranis süüa ja kuna läheduses asuvas hotellis paistis kena koht olema, siis seal ka söömaaja korraldasime. 13 eurine Mixed grill praad on mu viimase aja asjalikemaid raha paigutamisi. Kõht sai täis ja rohkemgi veel. Teised jäid ka oma valikutega rahule.
Kodus tegime veel kohvi jäätisega ja panime viimaseid asju kokku. Teised juba magasid, kui blogisse viimased read toksisin, ainult Kaido kibeles ringi ja otsis tegevust. Panin äratuse kella kolmeks ja pugesin põhku. Matu tulitas ja kiirgas nagu radiaator.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar