15. päev – Viimane sõidupäev

Kuigi eile tormas ja ilm oli üsna nukker, oli hommikul olukord muutunud. Mingi kuldne hommik nüüd just ei olnud, aga tumedate pilvemassiivide vahelt paistis heledat taevast ka.
Oru, Olts ja Alvaro läksid kohe hommikul rattaid tagasi andma, muide Oru pidi veel korduspesu tegema, sest muidu ei saanud lubatud 13 euri kätte, mis puhta ratta eest lubatud oli, aga meie Paiduga suundusime sõitma.
Kell 10 välja jõudes selgus, et start on kella 11 lükatud ja nii saime tunni veel logeleda. Kasutasin aega arvutis tööülesannete tegemiseks.
Kell 11 olid kohal Lasse, Virgo, Tõnis, Pait ja mina. Sõitsime Palma poole ja jälgisime taevast. Üsna tavalist sõitu muutis värvikamaks juhtum, kus musta riietatud eriüksuslased olid tee sulgenud ja mingit hoonet valvasid. Mõtlesime pikalt, kas ikka läheme seda KP-d läbima, aga lõpuks sõitsime ikka edasi ja midagi ei juhtunudki. Tegime ümber lennujaama ringi ja suundusime rannapromenaadile, kus meie Paiduga keerasime kodu poole, sest kell tiksus armutult, poodides oli vaja veel käia, kingitused ja külakost osta, teised läksid veel edasi.
Keegi oli meie peale sel päeval vist halastanud, sest vihma me ei saanudki. Kui Santa Ponsasse hakkasime jõudma, paistis ees jube tume sein ja paugutas ka veel. Paar mootorratturit passisid silla all ja maa oli täiesti märg, aga meie sõitsime kuivas. Vett tuli vaid alt üles, näha oli, et hetked tagasi käis siit mingi vägev sadu üle. Muidu oli kahel pool, Palmanovas ja Pegueras sadu, aga Santa Ponsas selge.
See teelt tulev vesi tegi me püksid ikka märjaks ja Pait otsustas need ära pesta. Hotellis oli masin, mis töötas mingite žetoonide pealt ja neid tuli infoletist osta, aga eestlane on leidlik rahvas ja pesumasin nihutati triikraua pistikuni ja vool oligi tasuta olemas. Nõnda said kõik tuttavad oma pesu pestud. Õhtul kui enamus juba magas istus mees oma tööpostil ja valvas fuajeed, aga masin keerutas pesu kuivaks, kuigi keegi polnud žetoone ostnud :-)
Kui sõit oli tehtud läksime Peguerasse suveniire vaatama ja kodustele üllatusi ostma, hiljem põrutasime ka Palmasse, et supermarketist veini ja muud staffi kaasa osta.
Ostsin end küll kindlasti umbe, sest need 10 veini olid juba üksi nii rasked, et kohvritega võib mingi jama tulla, aga vein oli nii odav, et ei raatsinud maha ka jätta. Õhtul pakkides oli esmamulje kohutav, aga mida aeg edasi, seda rohkem paika hakkasid asjad loksuma. Paar veini sai ka juba ära joodud, seega ülekaal vähenes. Raskemad asjad suunasin käsibagažisse, ülejääk jäi kohvrisse. Krt, liiga suur sai see kohver soetatud, vaid pooltäis sai. See-eest on läpaka kott nagu korralik sangpomm ja seal on vaid läppar ise, kaablid ja GPS.
Vaidlesime Oltsiga treeningu ja toidulisandite üle, jõime veel ühe veini ja nüüd on aeg tõesti magama minna. Kuigi Margo väitis, et 2 h on paras uni, siis tuleb lennukis parem uni ja ärasõidust ei mäleta ka midagi, siis mul on natu tagasihoidlikumad plaanid. Tahaks elusalt kohale jõuda, peret igatsen juba. Kujutan seda kiiruskatset ette, mis Tallinn-Võru liinil lahti läheb, kui kodumaale jõuame. Nüüd külili.