13. päev – Taastumine

Hommikul polnud kellelgi kiiret, puhkus oli planeeritud ja und lubasime ka rohkem, kui tavaliselt. Mõned said ju alles 2 ajal öösel hotelli. Kuna ma eriti vägijooke ei tarbinud, siis mingit pohmelli ei olnud, Pait tundus kuidagi vaiksem. Viskas pärast pannkookide õgimist uuesti voodisse pikali ja jäi taas magama.
Hakkasin eilse õhtu pilte vaatama ja avastasin, et tagasiteel olin vaid särgiväel. Kuhu küll jope kadus? Toas ringi vaadates seda näha ei olnud, küll rippus ukse küljes Arcticu kirjadega dressikas. Kohe hakkasime üksteist pinnima, et kes öösel mingile dokumendile alla kirjutas ja klubi vahetas :-)
Pait vedas selle hõlsti selga ja magas edasi. Aga minu jope oli ikka baari jäänud, sest piltidel oli näha, et ta seal oli. Hirmuga katsusin taskuid ja avastasin, et pangakaart ja ID-kaart olid teksade tagataskus, õnneks. Kuigi kahtlesin, kas see urgas kell 10 hommikul ikka lahti on, aga läksin ikka südamerahu saamiseks uurima. Loomulikult oli see suletud, mõtlesin õhtul uuesti tulla.
Panime Kaidoga plaanid, et läheme kell 12 sõitma, ent siiski unustasime end arvutitega kauemaks toimetama ja sõitma jõudsime alles kell 1. Samal ajal läksid sõitma ka Kaja, Harri jt. Nendega koos liikumine oli puhas nauding, pulss püsis ilusti taastuvas tsoonis, seal allpool 120. 30 km läbisime natuke peale tunni ja keskmine pulss tuli 109, super. Tagasitee viis ka biljardisaalist mööda ja see oli täitsa avatud. Baarman tegi küll kahtleva näo, aga avastades siiski, et leti all midagi on, küsis miline see on ja saadeks vastuseks, et must, ulatas mulle jope.
Viimane kilomeeter koduni oli üsna koomiline. Üleni rattariietes mees, korraliku maanteerattaga ja jope seljas :-)
Pait, Alvaro ja Olts pidid laevaga lõbusõidule minema, et kohalikke vaatamisväärsusi uurida, pealegi pidi sellel laeval põhi läbipaistev olema ja nii sai ka merepõhja jälgida. Paraku ei ole siin hooaeg veel täies hoos ja kõik välja reklaamitud sõiduajad ei toiminud veel. Nii ei tulnudki kell 3 valget laeva ja sõbrad jäid nukralt kaile seisma.
Meie Kaidoga käisime samal ajal poes varusid täiendamas, sest eilseks õhtusöögiks pidime juba leiba laenama.
Hiljem vedelesime päikese käes, Pait istus toas, sest ta oli juba hommikul päikese käes maganud ja paistis välja nagu roosa põrsas. Kaidole Paidu välimus hoiatuseks ei olnud ja ta norskas ka päikese käes mitu tundi. Õnneks kumbki Käsna-Kalle sõbra meritäht Patricu kombel magama ei pidanud, nii hull põletus ei olnud, aga jumet tahab ju igaüks siit minnes peale, et tuttavate ees kekutada. Mulle kahjuks see lesimine ei imponeeri, pidasin seal terve tunnu vastu, aga siis sai õlu otsa ja keegi pidi ju ka süüa tegema minema.
Pait planeeris just trenni minna, kui ma ta ümber veensin enne söögi ära sööma ja siis alles minema, pärast halb külma sööki süüa. Nii ta tegigi.
Kanafilee, mis viimasel korral väga maitsev sai oli jälle plaanis, aga kaste oli uus. Balti nimeline kaste tundus juba nime pärast õige olevat, kirjad peal andsid ka mõista, et sisu just selle söögi jaoks mõeldud on. Paraku osutus medium vürtsikusega kaste meie jaoks natukene kangemaks, kui ootasime ja tagantjärele oli hea meel, et Alvarot kätte ei saanud ja pipart laenata ei saanud. Aga ega söök söömata ei jäänud, maitse oli sellel ikka hea, lihtsalt seda odavat veinikest kulus rohkem, et kogu see jama alla loputada. Kaido küsis hiljem veel juurdegi.
Kella 10-ni õhtul istusime netis, mis jälle jurgutas,nii et perega suhtlemine oli raskendatud, muud asjad lasi ära teha. Hiljem tegime teed ja vaatasime Outlanderit. Veidi veel siblimist ja veid peale südaööd kolisime kotile. Homme on jälle raske trenn.