9. päev – Ülekarastamine

Hommikul oli näha, et öösel ikka sadanud oli, taevas oli pilvine, aga sademeid ei tulnud. Tegin oma tavapärase jooksuringi üksi, sest Pait oma sinise varbaga eriti kõndida ei saanud. Mingi saksa taat jookseb mulle hommikuti vastu, oleme juba tervitama hakanud.
Hommikusöögi ajal andis lootust, et taevast midagi ei tule, vaid tee oli märg. Plaan tehtigi nii, et kella 10 ajal minema minna. Olts küll järsku helistas ja pakkus minekuks pool üheksat, aga meile see ei sobinud. Nad ühinesid Margo pundiga ja vara mindi, sest Margo seltskond pidi rattad kell 12 tagastama, kuna neil ju homme koju minek.
Igatahes, kui me oma pundiga Calvia mäkke sõitsime, tulid Ülar, Ahti, Maris, Margo ja Eero naine meile laskudes vastu. Meid oli 10 meest pundis.
Ilm hakkas järjest ilusamaks minema, Lasse ja Virgo viskasid isegi varrukad maha. Päike paistis ja kõik paistis ilus tulevat. Keerasime nina Punyola poole, et sealt Alarosse sõita. Kahe asunduse vahele jäi räme 9 km pikkune tõus. Tegelikult hakkas tee juba varem tõusma, aga viimane osa on ikka korralikult püsti.
Kohe tõusu alguses kruviti tempo üles ja oli näha, et enne lõppu see ei rauge. Otsustasin ka piiraja maha võtta ja täiega lõpuni kerida. Pulsokas pani mäda ja õiget pulssi ei näinud, aga enesetunde järgi hoidsin ühte käiku veel varuks. Lasse ja Virgo kadusid kohe eest, xDreami mees ka. Meie Kiska ja Egert Kivistikuga olime mõnda aega lähestikku, Pait ja Oku tagapool. Pait ei saanud püsti asendis sõita, siis tegi varvas valu, muide hommikul selgus, et tal oli rattakingatald ka pooleks murdunud kukkudes. Egert läks mööda ja Oliver ka, Kiska oma räige pohmakaga jäi maha. Lõpuni oli pikk maa kannatada.
Üleval otsustati ikka teisele poole mäge minna ja sealt koju sõita. Juba laskumise alguses hakkas tibama ja vihm läks järjest tihedamaks. Tõmbasin kohe termotagi peale, aga natu jahe oli ikkagi, ei taha mõeldagi, mis tunne Eerol ja Lassel oli. Neil peale lühikese särgi ja varrukate midagi muud ei olnudki, mingi vest oli, aga see paistis üsna õhuke olevat. Käed olid ka paljad. Laskumine tundus lõputu ja kui see lõpuks läbi sai läks tükk aega, enne kui soojaks hakkas minema. Lasse, Eero ja Oliver läksid Palma kaudu, meie Pait, Oku, Virgo, Egert ja mina Calvia tõusu suunas. Tõusuks oli keha taas soe ja selle võtmine tundus küll üsna nohu võrreldes eelmise seinaga. Punnitasin ka selle 90% koormusega üles ja siis ootasin Paidu ja Kaido järgi. Veeresime kolmekesi koju. Enne hotelli kimas Lasse mööda, kusagil vist jagati numbreid, sest ta oli üsna õnnelik, et ennem jõudis :-)
Kokku tuli 120 km, mis sisaldas 1400 tõusumeetrit. Terase karastamine jätkus.
Pärastlõunal käisime poes ja peale seda tegime kanafileed mingi kohaliku kastmega, mmmm kui hea sai. Uued odavad veinid maitsesid ka suurepäraselt.
Kuna Margo & Co pidas oma viimast õhtut siin, siis läksime neile külla. Mõned veinid tõmbasime sisse ja siis kui kõvemad mehed-naised välja lõbustusi otsima läksid läksime ära kotile. Pole sellist jõudu, et pidutseda pool ööd ja siis veel kõvasti treenida. Eks hommikul kuuleb, kuidas pidu oli.