14. päev – Pait täpiks, Kaido kastis

Hommikul oli ilm oodatult kahtlane, ilmajaam oli seda ennustanud. Kuna keha oli suurest katsumusest veel nõrk, siis jätsin hommikusörgi jälle vahele. Ajasime pudru naha vahele, kulistasime vitamiinikapslid sisse ja jäime trenni ootama.
Kokkulepitult kell 10 olid mõned vaprad väljas ootamas. Peale minu siis veel Virgo, Lasse, Eero, Tõnis, Guido, Kaido, Olts, Alvaro ja Pait.
Võtsime suuna Antratxi peale, et sealt rannikut mööda Valdemossasse sõita. Maastik on seal vahelduv, pidevalt tõuseb-langeb jne. Calvias kadusid tagant Olts ja Alvaro, kes otsustasid rahulikumalt võtta ja peale Peguerat kadus sabast Guits. Algas esimene 6 km pikkune tõus. Pait teadis, et täna on lühikesed põntsud ja lükkas perse püsti ja sõitis kohe täpiks. Vaene mees ei kuulnud, kui tõusu pikkust mainiti. Tõusu lõpus saime ta peaaegu kätte.
Nüüd algas see üles-alla kihutamine, mis on omamoodi hea lõigutrenn. Tõusul ajad pulsi üles ja laskumisel taastud.
Mingis külas vajasid vüüramaalastest ratturid ketivõtit, sest olid oma ülekande ribadeks astunud. Virgo laenas oma ja jäime sinna juttu vestma. Ag2R vormis prantsuse keelt kõnelev mees hakkas pärima kust me pärit olema. Vastasime, et Estonia. Aaa, Estonia, hüüdis mees. "Tartu, Tallinn?", tuli seejärel küsimus. Tegime suured silmad. Vana teadis palju ja eriti tundis ta kõiki eesti rattureid, kes Ag2R-s sõitnud. Mandri, Kangert, rääkimata Jassist. Lauri Ausi nime kuuldes langetas pea ja andis mõista, kui kurb see sündmus oli. Ühesõnaga, meie poisid on head tööd teinud.
Edasi saime vaid mõned kilomeetrid liikuda, kui Oliveril kumm läks ja ülla-ülla, mul ka. Fak, juba kolmas selles laagris. Egas midagi,laenasin Paidu käest ja vahetasin ära. Üsna nobedalt tuleb juba välja.
Pait tõmbles jälle järgmisel tõusul ja kulutas energiat, see hakkas vaikselt kätte maksma. Kaidol oli juba ammu raske ja tõusudel jäi ta pidevalt maha. Peagi tekkisid tal raskused ka grupis püsimisega. Ühesõnaga, ta polnud nõelasilmast veel taastunud. Ise tundsin küll lihastes valu, aga tõusul kannatasin selle ära ja siledal sai ikka niipalju puhata, et taastuda.
Calvia tõusul enne kodu sai 27 km/h üles sõidetud, ei mäletagi, et nii kiiresti oleks seal liikunud. Suured sprinterid ja jämejalad Virgo ja Lasse lasid mul ka korra esimesena mäkke jõuda.
Kuna vihma tibutas ja ilm oli tuuline, siis ei jäänud teisi ootama, vaid sõitsime ära koju. Igaüks vaatas kuidas alla sai. Kokku tuli 108 km ja 1500 tõusumeetrit.
Käisime hiljem linnas kingitusi ostmas ja täiendasime toiduvarusid, õhtul kuulasime Eero loengut mingite vitamiinide alal. Mingi alpimustika jook ja veel midagi, aga kuna hetkel ise ei ole huvitatud, on käsil üks teine kuur, siis täpsemalt uurin alles siis,kui vajadus tekib.
Vaatasime Paiduga veel ühe filmi, mis oli nii jura, et ma läksin lausa närvi vahel. Pikk oli ka teine, alles poole 1 ajal saime pikali. Väljas oli jube torm, palmid kõikusid täiega ja tuul ulus. Homme tahaks ikka kindlasti sõita veel.