12. päev – Nõelasilm ja Kaja sünna

Hommikul ärgates oli selline tunne nagu selle aasta esimene Elion oleks kohe algamas. Hommikusöök ei leidnud kõhus kohta ja pulss läks ratta peale vaatamisest üles. Suur sõit või nõelasilmasõit, nagu teda laagerdajad ikka kutsuvad oli peagi algamas. Ärevus oli hinges, sest mullu jäi see mul haiguse tõttu tegemata ja ettekujutus asjast puudus. Teadsin küll, et 3000 tõusumeetrit ja 180 km, aga kuidas tempot seatakse, kas oodatakse mahajääjaid jne, see oli teadmata. Selles, et kas on jaksu see asi ära teha polnud mingit kahtlust, need numbrid pole ligilähedalgi kemmerguralli 7100 tõusumeetri ja 209 km-ga, aga ärevaks tegi ikkagi.
Kuna ilm tõotas tulla super soe, siis paksematele kihtidele eriti ei panustanud, tagataskud jäid kõik toidu ja geelide jaoks. Vaid vesti ja varrukad võtsin ühes.
Väljas oli 14 meest, kel kõigil plaanid tiir täielikult ära teha, vaid Guido planeeris, et jätab viimase maasika vahele ja ootab seal meid.
Esimesed tasasemad kilomeetrid kulgesid rahulikult, oli tunda, et kõik teavad kuhu minek ja hoiduti rapsimast. Väike kõrvalepõige planeeritud marsruudilt tuli teha Palmas, kus Mallorca tuuri tõttu olid mõned tänavad suletud.
Solleri tunneli otsas oli punt ilusti koos, aga tõusul läks õigepea andmiseks, törtsutasin ka liidergrupiga üles välja, kus Lasse näitas lõpus teravust ja võitis mäefinišhi.
Üleval oodati kõik järgi ja põrutati alla, kus kiirused kaldusid ikka sinna 70 kanti ja autod jäid jalgu.
Teine põnts oli juba tõsisem, 15 km järjest üles, aega kulus selleks 1h. Alustasin üsna tempokalt, aga peagi jäin eessõitnud sakslasest maha ja üksi sõites on raske hetke tabada, kui tempo langeb. Kuigi taga tundus pikalt tühjus olema, ilmus ühel hetkel järsku Pait mulle kannale. Oli mingi võõra ratturi kannul tiksunud ja lõpus spurtinud, et mind kätte saada. Selle spurdiga kulutas aga paraku vist nõndapalju energiat ära, et peagi jäi maha ja kadus silmapiirilt, mina võtsin vedaja üle ja sain võõra abil kiiremini mäkke. Hiljem Pait tunnistas, et moti võttis alla minu ütlemine, et üles on veel 5 km. Kusjuures ma ei maininud, et merepinnast on veel kerkida 300 m.
Üleval oli tunnel, mille läbimine oli üsna kõhe. Valgustust seal polnud ja jahe oli seal ka. Kusagilt pragudest tilkus vett, pidevalt oli selline tunne, et mingi rattur sõidab kõrval, oli hirm, et põrkan kokku. Veel jubedam oli siis, kui autod tagant tulid. Peas trummeldas mõte, et kas nad ikka näevad, et ma ees sõidan.
Tunnelile järgnes laskumine, kus kiirus läks suureks ja hakkas veidi jahe. Tõmbasin vesti peale ja varsti jõudsin pöörakuni, kus teised juba ootasid. Kuna pooled olid veel tulemata, siis oodati veid ja lõpuks panid kõik minema. Ma jäin veel omasid ootama, aga tüdinesin ka peagi ja helistasin Kaidole, ning andsin edasised juhtnöörid ning kimasin esimestele järgi.
Nüüd tuli 2,5 km veel üles sõita, läbida kangialune mida nõelasilmaks kutsutaksegi ja siis algas 10 km laskumist. Kuna asfalt oli kuiv, siis sai korralikult kurve murda ja kiirust nautida. Loomulikult pidi just siis, kui hoog kõige parem ja kurv kõige suurem mingi suur buss vastassuunas vastu tulema. Tegi veidi ärevaks ja tuletas meelde, et ei tohi hoogu minna. Muide sama bussiga oli ka Paidul tegemist, kes veid tagapool liikus.
All oodati kõik jälle ära, isegi Olts jõudis alla. Mõtlesime küll juba, et läheme ära ja kui ta tulebki, siis keerab ümber. Telefon oli leviaugus ja sedasi ei saanud temaga ühendust. Aga nagu öeldud jõudis mees ilusti alla ja sai veid isegi hingata ja puhata.
Kõige jubedam minu jaoks oligi see uuesti käima saamine pärast peatust.
Avastasin, et mul on ju klapid peas ja telefon musa täis ja kuna tõusudel oli üsna tüütu ja igav liikuda, siis muusika oli just mõnus meelelahutus. Vahel läks küll tempo üles, kui hoogne muusikapala algas, aga sellest polnud midagi.
1 tunni ja 10 minutiga sain tagasi tippu, kusjuures kannatas üleval ka veel kiirendada, sain oma päeva maksimumpulsi 193. Kõik said omaljõul üles, vaid Alvaro andis kiusatusele järgi ja ronis Oliveri autosse.
Nüüd tuli jälle paus ja grupp koguti kokku. Edasine pidi juba vormistamine olema. Peale mõningast tõusu algas laskumine, kus lauged kurvid lubasid hoo suuremaks lasta. Paaris kurvis tundsin, et esijooks nagu libiseks alt ja võtsin hoogu väiksemaks. All oli mingi tankla, kus peatus tehti ja vedelike varusid täiendati. Just siis, kui kõigil olid asjad korras avastasin, et esirehv on tühi. Nüüd läks kiireks. Vahetasin lohvi ära ja põrutasime edasi.
Järgnev laskumine meenutas meie koduseid teid. Asfalt oli killustikune ja auklik. Kuna kiirused olid suured, siis tuli hoolikalt jälgida, et ratast ära ei lõhuks. Eelnevalt olid juba mõned äpardused olnud. Egertil purunes tunnelis kodar ja Eerol lendas laskumisel pöid laiali. Õnneks oli Oliver planeerinud just enne seda maha tulla ja sai Eerole oma tagajooksu loovutada.
Laks veel natuke aega, sõitsime lagedal ja võitlesime vastutuulega, kui taas kostus tagant kisamist ja üks mees oli rattaga teepervel. Sel korral hakkas kummi vahetama Tõnis.
Töö tehtud liikusime jälle edasi, kuni keegi joogipudeli ära oskas kaotada. Lassel sai peatustest villand ja pani üksi edasi, meie tiksusime vaikselt ja ootasime kuni mahajääjad järgi jõuavad.
Enne Palmat hädaldas mingi bussijuht hirmsasti ja tuututas, kuna talle ei meeldinud, et me sellel teel sõidame, seega otsustasime, et läheme üle Calvia tagasi. Sealt minnes oli veel üks mägi ees.
Tõusul võeti Virgo kohe karpi, et tempo all püsiks ja arutati pikalt, kes ikka M on, kas see kes esimesena tippu jõuab või viimane. Lõpuks otsustati et kõik on M-id :-)
Kiska ei pidanud vastu ja lükkas käigu sisse. Hoidsin end ilusti varju ja passisin momenti. Oku aga oli Virgo karbist välja lasknud ja too ootas oma hetke. Magasingi momendi maha, kui Virgo kiirendas ja vahe tuli sisse, aga sellegipoolest sain uhked numbrid kellale. Pulss käis 192 peal ära ja seda pärast nii pikka pingutust.
Eero jõudis üles ja avastas, et kumm on tühi, viskasin omale ka pilgu peale ja mis ma näen, jälle lödsa. Taas läks kiireks. Enamus veeresid kodu poole ära, vaid Oku, Egert ja Virgo jäid ootama.
Õnneks koju veeredes mingeid sekeldusi rohkem polnud ja 8 tunnine sõit, mis sisaldas 3200 tõusumeetrit ja 1 h molutamist sai 143-se keskmise pulsiga läbitud. Polnudki nii hull.
Kuna Kaja on aprilli viiendal kuupäeval sündinud, siis peetakse siin ka tema hällipäeva. Kokku oli lepitud, et kell 7 saadakse basseini juures kokku, aga mõningad viivitused lükkasid selle aja kella 8 peale.
Kõik hotellis olevad eestlased olid koos, kallistati hällilast, joodi erinevaid napse ja visati nalja. Kui rõdudelt vihaseid pilke pilduma hakati, siis kolisime ära meie tuppa. Pait oli eriliselt hoos ja lõbustas oma ükskõiksusega rahvast. Katkine rattaking oleks äärepeat rõdult alla lennanud, kui ta seda loopis.
Peagi sai ka naabritel mõõt täis ja keegi helistas. Päriti suhtlemiskeele kohta, et kas inglish või doitsh, ma vastasin et späänish. Seejärel algas võõrakeelne sõim, millest ma ühtegi sõna aru ei saanud. Mõne minuti pärast laekus infoletitädi ja teatas, et 15 minuti pärast kutsub ta politsei. Huvitav, kuidas see 15 minutit igalpool toimib, Slovakkias oli ju sama lugu, kui tsehh ukse taga käis.
Lugesime täpselt 14 minutit ja lasime hotellist varvast. Mõne minuti kaugusel hotellist asus piljardisaal, kus ka muusikat veidi kõvemini lasti ja huvilised tantsu keerutada said. Midagi väga raju ei juhtunud, aga Pait leidis ühise keele koledate briti tibidega, kellelt ta osavalt peakatte hankis ja sellega ringi tuusas, naised riietasid ta hiljem lahti ja imetlesid kõhul olevat redelit.
Pidev teema oli, et minna kuhugi Magaluffi ööklubisse, aga enamus seda ei toetanud ja nii otsustati hotelli magama minna. Kuidagi järsku minu jaoks astuti majast minema ja ühekorraga avastasin end tänavalt. Mingi kummaline jõud sundis mind ahvi kombel palmi otsa ronima, üllatuseks see polnudki nii keeruline, vaid alla tulemine võttis aega, kriimustasin isegi kätt veidi.
Ega selle lühikese maaga palju juhtuda ei saanudki. Katrin rääkis Alvaro pehmeks ja nad suundusid Magaluffi, teised läksid ära magama. Uni tuli hetkega.