8. päev – Paidu varvas.

Ilmajaam päris kuldset ilma ei lubanud, aga lootus oli, et paremaks see läheb, aga hommikul aknast välja vaadates selgus, et M.S.P.M. (mitte sittagi pole muutunud) Ei hakanud sellise ilmaga ka jooksma minema, pealegi oli eelmise päeva trenn veel jalgades.
Pärast hommikusööki võtsime vastu otsuse, et kell 11 läheme igal juhul sõitma, tulgu või pussnuge.
Otseselt just ei sadanud, aga tee oli märg ja rataste alt tulev vesi tegi ikka märjaks. Mõne aja möödudes hakkas ka taevast taas tibutama. Mõtlesime kodust mitte kaugele minna ja keerasime Calvia peale, et siis Es Capdella ja Peguera kaudu tagasi tulla. Es Capdellas moosis Alvaro Paidu ära, sai kaaslaseks veel ühe orienteeruja, kes eestis Xdreami võistlusi korraldab ja keerasid Puigpunyenti poole, et pikemat sõitu teha. Meie jätkasime plaanipäraselt.
Laskumine Peguera poole oli ülilibe, tuli väga ettevaatlik olla, et mitte külge maha panna. Ühes tagasipöördes, kus kurvikallak oli eriti suur vajusin sisekurvi just samal ajal, kui sealt veoauto vastu tuli. Midagi ei saanud teha, oli valida, kas külili või nii. Veoauto jäi seisma ja lasi mul nina eest läbi libiseda, aga jäi kohe ise hätta. Kaapis nagu hull kohapeal, aga edasi ei liikunud. Küll ta võis rattureid kiruda. Muide Olts tuli väikese vahega järgi, talle keegi kallale küll ei tulnud, meil ju sarnased riided. Edasi oli üsna jube sõita, aga parem karta, kui kahetseda.
Pegueras tundsin, et mulle on seda 1,5 h vähe ja kui teised Santa Ponsasse sisse keerasid läksin veel ühele ringile. Täna oli plaanis 2,5 h rahulikus tempos ja nii tuligi. Teisel ringil enam midagi hullu ei juhtunud.
Kui riided vahetatud ja ihu pestud läksime ülihead internetiühendust nautima. Mingi asjapulk oli süsteemi üle kõpitsenud ja see tüütab nüüd mis kulda.
Kui Alvaro ja Pait fuajeesse tulid ei paistnud esmapilgul midagi erilist silma, aga nende pajatustest selgus, et Pait oli jälle asfalti lähemalt uurinud ja selle tulemusena ka oma rattal tagajooksu kaheksaks väänanud. Jooks viskas üsna kõvasti. Korraks mainis ta ka valusat varvast.
Tegime õhtusöögi varem ja otsustasime õhtul vaid veidi näksida ja veini limpsida. Kella 7 ajal käisime rattarendis ja lasime Paidu jooksu sirgeks pinnida, mina kurtsin oma pidurite üle, aga mees ütles, et sellise ilmaga on see normaalne. Ma püüdsin küll selgitada, et mul on kodus ka ratas ja see ei kaota vihmaga eriti omadusi, aga loobusin peagi ja otsustasin hotellis ise käepäraste vahenditega veidi putitada. Mul nimelt teevad klotsid tohutut lärmi, nagu metall käiks vastu metalli ja tagajooksust tuleb selline hääl justkui pöid oleks katki. Tegelikult selgus lähemal uurimisel, et pöiast tulevad väikesed metallitükikesed lähevad klotside sisse ja siis tekibki selline metalline hääl. Mõned tükid sulavad suurtel kiirustel pidurdades pöiale ja sealt tulebki selline plõksuv hääl. Kratsisin veidi noaga ja loodan, et homme on parem.
Ülikiiret netti jätkus veel ka õhtuks, kuidagi ei tahtnud fuajeest ära tulla, aga siiski jõudsime ka 2 filmi ära vaadata, milledest viimane „Burn after reading“ oli eriti naljakas.
Mell (Meelis Kaar) oli kõiki enda tuppa kutsunud väikesele klaaskesele, haarasime ka 1 eurise Sangria veinipaki kaasa ja ühinesime teistega. Mõned kibelesid välja minema, meie passisime, sest tahtsime öösel puhata, pealegi oli Paidu varvas tunduvalt paisunud ja sinakat värvi muutunud. Kahtlane, et sellisega on võimalik homme sõita, eks näis.