11. päev – Päike, päike, päike

Hommikul jooksma minnes oli taevas endiselt pilvitu, oodata oli palavat ilma. Kell 10 läksime välja juba üleni lühikestes. Mingeid kaitsvaid kreeme ei kasutanud, muidu kauaoodatud päike ei jäägi nahale. Oll, Oku, Teet ja Alvaro läksid eraldi vaiksemalt tegema, meie Paiduga ühinesime Lasse, Virgo ja teistega. Ega sellel pundilgi mingit kõva trenni plaani polnud, aga see mõtlemine, et kõvad mehed ja kõva trenn käib paratamatult asjaga kaasas. Tihti on nii, et need nn. nõrgemad pungestavad end ise puruks, kui kõvadega sõidavad. Selles suhtes on Margo hea vastand, ta ei roni kunagi ette ja säästab jõudu raskemateks hetkedeks. Muide kõik sõidud, kus Margo meiega ühines polnud tal kaasa liikumisega probleeme, vaid tõusudel võttis vaiksemalt teinekord.
Liikusime siis Palmanova kaudu Palma poole, et sealt Calvia tõusule minna ja „surnud sakslase tõus“ ületada. Sellise nime panid eestlased sellel tõusule, sest selle rahvuse esindaja olevat paar aastat tagasi seal tõusu otsas hinge heitnud. Tõusul oli pulss rohelises, see näitas, et keegi väga ei punnitanud, homme niigi suur katsumus tulemas. Oliver korraks naljatas, et teeme tipuni täiega ja vaatame, kes kauem anaeroobses püsib. Õnneks sellega kaasa ei mindud.
Tipus oli lummav vaade Palmale. Võimsa vaatepildi korraldas ka üks downkiller, kes oma mäestlaskumise rattaga mäkke jõudes noka püsti tõmbas ja tagarattal alla sööstis.
Asfalt oli üsna kuiv, vaid mõned niiskemad laigud, aga muidu sai juba kurve murda küll. Lassel läks üks kurv korraks pikaks, aga õnneks jäi ikka servale pidama. All kogusime pundi kokku ja sõitsime tuldud teed tagasi. Nagu ikka hakati enne koju jõudmist laksutama, aga meie Paiduga sel korral kaasa ei läinud, säästsime jõudu. Lasse veel naljatas, et haanjamehed sätivad taktikat ja väsitavad teisi, et homme kõik paika panna. Kuulikindel taktika pidi olema, et Pait paneb grupi ees maoka ja Oku tassib Vända eest ära :-)
Keerasime Paiduga esimeselt ringteelt kohe koju ära, Virgo ja Lasse läksid veel edasi.
Päike oli nii ere ja soe, et midagi targemat pähe ei tulnudki, kui päevitama minna. Tegime väikese supi, võtsime õlled ja pähklid kaasa ning ühinesime teistega hotelli hoovis, basseini kõrval.
Ma hakkasin üsna kähku tundma, kuidas päike kõrvetab ja jõin õlled ära ning kobisin tuppa. Peagi laekus ka Oku, Pait jäi välja magama.
Õhtul oli puna ikka peal, hea et varem lahkusin, muidu oleks homme raske olnud.
Õhtusöögiks pasta ja sõõrikud, et homseks energiat koguda. Vaatasime veel mingi filmi ära ja vajusime voodisse, homme on julm päev. 170 km ja üle 3000 tõusumeetri, tunne on sees nagu võistlus tuleks. Homme juba sellest, kuidas läks.