10. päev – Mallorca velotuur

Hommikul oli maa ikka märg, tegin oma tavapärase jooksuringi jälle üksi, sest Pait ravib endiselt oma varvast. Pealegi kurdab ta ka valu paremas küljes, ribide piirkonnas.
Jõudsin just jooksmast tagasi ja vaaritasin putru, kui taevaluugid jälle lahti löödi, sadas üsna tihedasti. Kiiresti otsustati, et vihmaga piinlema ei lähe. Kuna ilmajaam lubas õhtuks kuiva, siis otsustasime trenni õhtusse lükata. Täna algab Mallorca velotuur, niisiis otsustasime seda kuhugi vaatama minna.
Olts kibeles väga ikka omale valgeid Bontrageri kingi osta ja seega tuli enne Binissalemist läbi minna. Õige suurus oli kohapeal olemas, tuli vaid hind ka õigeks kaubelda. 20 euri saigi hoobilt maha lihvitud. Leidsin allahinnatud kingade seast Shimano tipp MTB kingad SH-M300, millel oli korralik ale, 279 pealt 150 peale. Kuna uuem mudel on peale tulnud, siis tahetakse vanast vabaneda, aga see ei muuda vana halvemaks. Sama kingaga sõidavad ka Oras, Lasse ja veel kindlasi paljud tugevad ratturid. Kaidol on oma vanad Spessud juba ammu teibitud ja mitmeid kordi liimitud, hakkasin teda moosima, et ta omale korralikud kingad soetaks. Küll võttis kaua aega otsustamine. Vahepeal kimas võistlejatemeri külast läbi ja meil läks kiireks, et Solleri mäele ergutama jõuda. Kaido otsustas lõpuks, et ostab ikka kingad ära, kohapeal pakutavast teenusest kingad mikrolaineahjuga ja vaakumiga jala järgi valada ta ajanappuse tõttu loobus.
Kihutasime Sollerisse, kus pikk autoderivi ootas tunnelisse pääsemist. Kuna meil oli tõusule vaja minna, siis kimasime nagu korralikud lätlased ikka autodest hooga mööda ja pöörasime mäele. Veidi tiirutamist serpetiinides ja saimegi üles. Sättisime oma pirukakäru ühe kurvi peale, et korralikult alt tulejaid ja ülevalt minejaid näha oleks. Passisime peaagu tunni, kui tüdinesime ja otsustasime ratturitele vastu minna. Alla jõudes olid kõik autod kadunud ja ümbruskond vaikne. Võtsime suuna Valdemossa peale, et äkki õnnestub sinna ette jõuda, aga liiklus oli mingil ringil jälle umbes, ju see grupp kusagil liikus ja tee oli kinni. Üritasime ühest tundmatust külast läbi sõites ummikust mööda saada, aga mitmeid minuteid tulutult tupikuid mööda uidates saime Tom Tomi pilti suurendades kinnitust, et läbipääsu pole. Kui tagasi samale ringile jõudsime, kus ennist ummik oli, olid loomuliult kõik autod kadunud. Nüüd oli selge, et pole enam mõtet punnitada ja kuna kell oli ka juba palju, kõhud tühjad ja trenn veel vaja teha, siis põrutasime ära hotelli. Väga sisukas võistlus oli :-)
Tegime kiire lõunasöögi ja panime end riidesse, kus kõige naljakam osa oli see, kui selgus kuidas Pait pulsivööd kannab. Nimelt paneb selle ülespoole rinda, muidu kukkuvat alla. Meile tegi see palju nalja, sest vaatepilt oli koomiline. Aga midagi parata pole, kui nii on mugav, siis vahet pole. Poole viieks saime ratastega välja. Otsustasime Kaidoga, et läheme rattarenti ja laseme ketile õli panna, tegi teine juba häält. Mehhaanik vaatas Kaido räpast ratast ja saatis ta minema, et pesku ratas puhtaks ja siis tulgu õli järgi, minu pestud voki võttis ette ja lisaks õlile nibis ka veidi pidurite kallal.
Kuna pühapäeval on laagri kõige pikem ja raskem trenn, siis järgnevatel päevadel midagi rasket ja ronivat ette ei võta, seega sõitsime lihtsalt Palma poole, et kusagil ümber pöörata ja tagasi tulla, et kokku 2h sõita. Korraks läks nii soojaks, et võtsin isegi varrukad ära, lühikeste pükstega olime nagunii juba, aga seda ei olnud kauaks. Peale Palmanovat kiskus pilviseks ja mõned piisad tulid taevast, keerasime kiiresti ümber ja põgenesime kodu poole tagasi. Kuna Calvia kohal oli taevas selgem, siis läksime sinna. Tund oli juba sõidetud, ühte oli veel vaja. Calvia – Peguera – Santa Ponsa ring umbes samapalju ongi. Kui tagasi jõudsime, siis käisime avastamata linnaosa uurimas ja leidsime ühe väga ilusa vaatega koha. Tänavat mööda edasi sõites jõudsime tuttavale ristmikule. Nüüd on üks ring olemas, kui enne kodu veel peale tahta sõita. Hotelli juurde jõudes läks Kaido kohe ratast küürima.
Õhtuks oli planeeritud mereandide restorani minek ja nii tegimegi.
Peremees purssis alguses inglast, hispaanlast ja sakslast segamini, kui äkki leidsime, et vene keel on neist kõige parem. Dabro pažaalovat v Majorku kõlas mehe suust. Edasine oli lihtne, sest toitudele sai kohe selgituse juurde. Kes võttis kalmaari, kes merekarbid, kes krevetid. Pait läks kindlapeale ja võttid kana. Parimad olid saiad, mida söögi kõrvale pakuti koos küüslaugukastmega. Hiljem pakkus mees meile ka teed, Olts ajas keeled segamini ja tellis: mulle oranžovõi sok :-)))) Me küll soovitasime et võtku elektri sok :-) Ettekandja sai ka naerda.
Lõpuks keerutas meile veel mingid aniisimaitselised joogid ette, maksime ära ja lahkusime. Mõned jäid veel tunniks netti, meie Paiduga vaatasime ühe filmi ära. Kell 1 saime magama. Taevas oli selge, vast homme on juba ilus.