Tom Tom andis kiireima marsruudi Veneetsiasse
mööda kiirteid ja lühima variandiga tuli vahe üle 100 km. Veidi üle 300 km tuli sõita ja selle läbimiseks võis kuluda 4 h.Autostradal saime täna eriti pikalt uhada, pea kogu trass jäi kiirteele. Kiiresti sai edasi küll, aga midagi erilist ei meenu ka seoses selle sõiduga, puhas uhamine.
Kell tiksus 11 kandis, kui liiklustihedus andis märku, et midagi suurt on saabumas. Viidad näitasid ka sihtkohta üha vähem maad. Tuli kiirteelt maha keerata.
Sel korral asi mõne euroga ei piirdunud, kohalikku kukrusse tuli jätta 10 raha, see oli siis kiiruse hind.
Hakkasin varakult ringi vaatama, et saaks auto kuhugi tasuta parklasse jätta ja siis rongiga linna sõita, nagu reisijuht õpetas, aga need vähesed kohad, mis näha olid, olid paksult täis pikitud. Liikusime aina edasi ja järsku olime sillal, kust tagasiteed ei olnud, uhasime täiega linna sisse. Muidugi kaugele me ei saanud, kohe pärast silda suunati liiklus paremale parkimismajja, sinna auto jätsimegi.
Kiiresti tabasime süsteemi ära ja otsustasime jala linna kõmpida, sest muud variandid tundusid kallid ja mõtetud, kuna tegemist on vaid paari kilomeetrise retkega.
Parkimismajast väljudes sai kohe selgeks, et riided on üleliigsed, aga kuna paljalt käia pole viisakas, siis lasin vaid särginööbid lahti. Termomeeter näitas +49 päikese käes.
Teine vaev oli Matu, kes ise käia ei viitsinud ja nii tuli meil Gerdaga teda vaheldumisi tassida, lapsevanema rõõmud.
Üsna kiiresti saime aru, et peatänavad on turistide poolt ülerahvastatud ja hakkasime väikseid kõrvaltänavaid tuulama, Silver gepsuga ees ja Gerty kaardiga taga. Mingil hetkel istusid mõlemad peadpidi koos ja otsisid järge, nagu kaasaeg ja kiviaeg said kokku.
Nägime linna varjatumat poolt, kus põrandapesuvett õue visati ja tavainimesed oma paatidega igapäevaelu elasid. Naljakas seik oli, kui üks mees oma päramootoriga paadiga mööda sõitis, mootorile oli Ibrahimovchi särk peale tõmmatud. Põhilist imestamist ja vaatamist pälvisidki erinevad naljakad tänava-, paadi- ja poenimed. Näiliselt paksu kivimassi sees on linnas peidus ka tõelisi oaase, kus rohelust on omajagu ja hoolikalt kujundatud ja hooldatud aed laseb hetkeks äragi unustada, et ümberringi on vesi.
Juba omajagu ringi vaadanuna hakkas kõht tasakesi korisema, tuli leida kohake kus moonakott avada. Restoranidesse ei hakanud ronimagi, hinnad polnud küll nii kõrged nagu reisijuht kirjeldas, aga ikkagi tuli odavam kaasavõetud võileibu mugida. Ühe paadisilla lähedal saimegi trepile istuda ja võileivad koos õllega vahetasid aadressi.
Kuna linnale oli ring peaaegu peale tehtud, siis hakkasime vaikselt parkimismaja suunda hoidma. Vaatasime kuidas konaljeerid osavalt oma sõidukitega ringi käisid ja soetasime mõned meened äärelinna pudipadiputkadest. Muide, peatänavaga võrreldes olid kapimagnetid jms oluliselt odavamad.
Õnneks avastas ka Matu, et joosta on palju vahvam ja silkas omal jalal ringi, olid tal ju paaril korral jalad ära surnud kukil olles. Oi seda nuttu siis.
Mul tegid varbavaheplätud veidi piina, oleks pidanud ikka mingid toekamad käimad jalga panema.
Tagasiteel nägime kuidas mingi vanatädi suht käidavas kohas lihtsalt maha kükitas ja karu ära tappis, külma kõhuga tiris püksid üles ja lahkus, häda ei anna häbeneda :-)
Parkimismaja lähenes liiga aeglaselt, oli tahtmine jooksma pista ja autoni silgata, et istuma saada ja keha maha jahutada, väsimus oli kontides.
Parkimistasu jäi kuhugi 200 eegu kanti ja linnast väljasõiduga polnud ka probleeme, sest mujale polnud ju võimalik sõitagi.
Panime nüüd gepsu lühima teekonna, aga ei keelanud kiirteid ja ülla-ülla, tee sai 100 km lühem ja sõiduaeg jäi ka sarnaseks. Siit õppetund tulevikuks, alati kõik mudelid järgi proovida ja vahetult enne sõitu asi üle kontrollida, sest aparaadi loogika suudab ka otsustada, kas linnas, mis ette jääb on tipptund või rahulikum aeg. Vastavalt sellele saab teekonda valida.
Tee mida mööda nüüd sõitsime oli palju huvitavam, aga samas ikka piisavalt nobe, kodu lähenes jõudsalt ja kui poleks enne Villabassat pidanud ummikus seisma, siis oleksime isegi
kiiremini koju jõudnud. Keegi oli oma Seat Inca üle katuse keeranud ja kogu liiklus seisis seetõttu pea terve tunni. Koos selle jokutamisega jõudsimegi nii koju nagu Tom Tom ennustas, nagu oleks ta seda avariid ette näinud :-)
Kuna TdF-l oli puhkepäev, siis vaatasime Wild Hogs-i, kus John Travolta, Martin Lawrence, Tim Allen jt rahvast naerutasid. Loomulikult hävitasime mõned õlled ja veinid selle käigus :-)
Homme on viimane päev ratast sõita, Silver on tapvalt pika sõidu ettevalmistanud, igatahes tõusumeetreid pidi korralikult tulema, eks näis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar