Ärkasin hommikul kella 9 ajal ja üllatuseks ei olnudki esimene. Kepsa oli all korrusel jõudnud juba kohvi valmis keeta, meie Gerdaga asusime kohe pudru keetma. Kuigi Silver lubas kindlasti kaua magada oli ka tema juba jalul ja ootas hommikusööki.Pudrule lisaks olid veel samad snäksid, mis kohalikud meile vastuvõtuks teinud olid, neid hävitasime nii nagu jõudsime.
Silver otsustas ka meiega rada vaatama tulla ja nii pakkisime rattad
katusele ja sõitsime Villabassasse, sest rongisõit tundus kuidagi kahtlane, kuna vahepeal pidi mingi ümberistumine olema bussi ja pealegi ei tasunud piletiga jamamine ära, kuna autoga tundus odavam tulema.
Gerty sõitis autoga ära koju ja meie suundusime rajale.
Veidi pärast Villabassast välja sõitmist keeras tee mäkke, alul mööda asfalti ja hiljem läks kruusaks üle. 6,6 km ja peaaegu 500 m tõusu oli alustuseks paras, seejärel jäi rada üles alla kulgema, üles ikka rohkem. Lõpuks kui tee allamäge hakkas kulgema ja me mööda kruusa kihutades taas järgmise tõ
usuni jõudsime jõudis Silver veel pettumust välja näidata, et nii pikk tõus oli kruusa laskumisega ära rikutud. 17-23 km ol
i taas tõus, kus 1300 pealt tuli tõusta 1700 peale. Nüüd hakkas Silver juba väsimuse märke näitama. Pidev kruusal kulgemine oli tema moti nii maha kruvinud, aga sõitu jätkas ta ikka vapralt edasi. Kusagil üsna tõusu otsas oli karjaaed ja elektrikarjus, millest me muretult läbi saime, lehmad ei teinud meist väljagi, kui neist lähedalt möödusime.
Üleval 1800 peal oli mingi restoran, aga kahjuks ei võtnud me raha kaasa ja seega ei olnud meil seal midagi teha.
Veidi peale restot kohtasime teel mägi-itaallast, kes paistis just täpselt selline nagu vanadest Saksa filmidest on meelde jäänud. Poolsaapad, lühikesed püksid ja kaabu, vaid traksid olid puudu.
Edasi tuli karjaaiast jälle välja saada. Mina ronisin alt läbi, aga Silver arvates, et voolu nagunii ei ole, tõukas vedruga varustatud varda eest, aga hüppas korraga ka tagasi, sest elektrilaeng ehmatas nõnda ära ja käsi surises pärast veel pikalt. Annab ju elektrikarjus mingi intervalliga kõrgepingevoolu. Vardad, mis teel ees olid, olid nõnda paigutatu
d, et auto sai nende vahelt läbi sõita, lihtsalt tõukas nad eest ja seejärel vajusid kokku tagasi. Nüüd tuli ka Silveril ja Kepsal ronimist harjutada.
Nõksa veel tõusu ja seejärel kukkus rada kivina 600 m alla, enamus kruusal, aga lõpp Silveri rõõmuks mööda kivist metsateed. Üle 2 h ronimist ja siis 17 minutiga kolinal alla. Noh tõsi, vahepeal sai üles-alla ka veidi sõita, aga ikkagi.
Kuna alguses kehvaks läinud ilm oli paremaks muutunud, siis oli hirmus kiusatus edasi mööda rada sõita, aga Silver oleks nagunii maha keeranud
ja Gerda sai ka juba järgi kutsutud, siis võtsime suuna Villabassa poole.
Osaliselt kulges ka rada sama teed mööda, aga käis vahepeal vaid mõne põntsu mäe otsas. 14 km rattateed ja olimegi kohal. Gerda ootas juba ja kurtis, et mägiteed temale ei meeldi, pea läheb ringi.
Küürisime suurema pasa kehalt maha, mida tegelikult palju ei olnud ja vahetasime riided, sest tahtsime Brunickust läbi minna, et poes varusid täiendada.
Kohalik Spar oli õnneks avatud ja peale mõningast ennustamist toidukaupade nimedega saime kauba kokku. Silver oli küll välja
s juba halliks läinud, aga põhjendasime oma hilinemise võõramaise kauba mittetundmisega ära.
Õhtuks olid spagetid ja vein, mille kohalikud meile jätnud olid, Silver ja Mari-Liis jõid muidugi mahla :-)
Kuna Tour de France käib täie hooga, siis õhtuseks meelelahutuseks on päevaste etappide kordused, või päeva kokkuvõtted. Südaöö paiku kerisime kotile, uni tuli ilma igasuguse pingutuseta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar