Täna pidi võistlustulle sukelduma meie klubi pesamuna Mari-Liis. Möödunudaastane kogemus Austrias näitas, et kiire algus mägedes võib hiljem kätte maksta ja selle teadmisega ka ettevalmistused said tehtud. Sel aastal lasin tal ka ratast veidi treenida, muidu pani vaid suusatrenni pealt.
Kõigepealt aga võtsime võistluskeskusest oma numbrid ja muu kama välja. Seda kõike oli omajagu. Kõige rohkem meeldis mulle, et Vaude oli välja pannud jooksukotid. Mu Mavicu omad on neljakandilised ja labased, aga need on ilusad ümara lõikega ja pehmendustega. Lisaks sai veel hunniku paberit reklaamide näol ja Enerviti staffi.
Turg ise oli mage, võrreldes Salzkemmergutiga, hinnad olid soolased ja pakkujaid vähe.
Kesklinnas, kus lastesõidu registreerimine toimus, saime Mari numbri kätte, mis muide oli ka kiibiga varustatud nagu põhisõidu numbridki. Sõitsime raja läbi ja ma pidin ikka korrlikult pettuma, sest õige rada oli üsna labane, sest kulges valdavalt mööda asfalti. Üks tõus oli ja vastavalt ka sama pikk laskumine kruusal, aga see oli ka kõik. Samas, parima selgitamiseks pole muud vaja, kui rada ja võistlejad.
Pikalt käis molutamine päris väikestega ja kohalikust keelest arusaamisega oli ka probleeme, aga lõpuks saime Mari õigele joonele. Start anti pärast sama vanuseklassi poiste starti, kes põrutasid rajale täpselt minut varem.
Mari tuli esimesele tõusule koos ühe kohaliku tüdrukuga ja sättis end vastutuulelõiguks ilusti tuulde. Hõikasin veel järgi, et istugu seal kasvõi terve ring, aga alla stardipaika jõudes nägin, et plika oli ikka vahe sisse sõitnud ja juhtima asunud. Kohalik tüdruk seiras 30 m tagapool.
Teisel ringil, kui tõus ja laskumine seljataga, ei tulnud Mari mitte esimesena, vaid kohalik tüdruk oli pikalt ees. Sain kohe aru, et midagi on
viltu ja kui Mari möödus, siis jõudis ta veel hõigata, et kukkus. Utsitasin veel tagant, et ärgu alla andku ja kihutasin tõusule ette. Seal oli juba selge, et esimest kohta ei püüa ja kolmas on ka kaugel, seega 2. koht oli vaja vaid vormistada. Lõpus olin üsna pahane, sest sellel tühisel kallakul polnud küll mõtet sekundit poolitama hakata, aga loodan, et õppetund jääb meelde ja tulevikus kui tähtsamad stardid käsil, selliseid apse enam ei tule. Käsivars ja puus said küll ilusti ära tuunitud, sest naha äestas sealt maha, aga ta ise oli vapper ja kannatas puhastamise
ilusti ära.
Autasustamine kestis ka terve igaviku, sest kõik osalejad said omale Vaude seljakotid ja seda ei osatud ju finišhis teha, jagati otse lavalt. Kui lõpuks kella 7 ajal Mari koti ja medali kätte sai läksime kohe pastapartyle, sest kõht oli üsna hõre. Krabasime kausid kuhjaga täis ja õgisime end kurguni täis. Silver juba helistas ja tundis muret, et kus me oleme. Rahustasin teda ja hakkasime tagasi sõitma.
Õhtusöögiks tegime veel veidi pastat ja näksisime ka tee kõrvale maiustusi. Mõned ettevalmistused oma hommikuse riietuse ja toidumoonaga ja märkamatult kiiresti vajus seltskond oma tubadesse puhkama. Hommikul ju vaja kell 5 ärgata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar