Silver oli jahunud õhtusöögi juures mingist pikast laskumisest, ma ei süvenenud eriti ja kuna kohale toimetamiseks rääkisime pehmeks Gerda, siis tundus mõte mulle hea. Mingi laskumine ju ikka enne võistlust konti ei murra.
Kimasime Plose mäe poole, mis asub Brixeni kõrval ja mille nõlvadel ka suusakeskus asub. Kõigepealt suundusimegi tõstukite juurde, et äkki õnnestub end üles nihverdada ja palju ronimist jääb ära. 8 euri eest saigi trossi küljes olevasse kabiinikesse, kuhu üks mees rattaga vabalt sisse mahtus.
Üleval kogunesime ja suundusime tipu poole, kuhu oli veel oma 500 tõusumeetrit minna. Lõpuks jõudsime 2500 peale.
Ülevalt laius ilus vaade, sest ilm oli selge ja päikeseline, kogu ümbrus oli nagu peo peal.
Silver tõestas taas, et temaga koos ratast sõitma minnes on ratas takistavaks teguriks :-)
Kohe kui üles saime hakkasime alla kõndima. Just nimelt kõndima, sest nii äkiline ja kivine oli see nõlv.
Mõningase kõndimise järel läks nõlv lamedamaks ja sai kimama hakata. Tuli vaid vaadata, et matkajatega kokku ei põrkaks, neid oli ka seal hulgim.
Pidev kividel raputamine võttis käed üsna pehmeks.
Ühel laskumisel jäigi Kepsa järsku seisma, kuulsin vaid mööda kimades kuidas ta lausus:
”Ma puhkan”. Noh, kimasin mööda ja ca 100 m allpool. Kui Silverile järgi jõudsin, ootasime pikalt, aga meest ei tule ikkagi. Hõikamise peale kostus metsast vaid:”Kohe tulen” Mind pani juba asi kukalt kratsima, et kas tõesti ei saa seda pisikest jupikest siis ära sõita, aga siis saabus lahendus. Kepsa jõudis alla ja küsis
pumpa. Tal olevat hoopis kumm purunenud ja metsas tegeles ta lohvi vahetamisega. Ei tea kuidas ma siis nii kuulsin.
Kumm täis, põrutasime edasi.
Nüüd järgnes pikalt asfalti, mis lõpuks hakkas taeva poole kruttima ja lõpuks läks täitsa kruusaks üle. 12 km jooksul tõusis tee terve kilomeetri vertikaalis. Seda oli võistluseelseks ajaks juba liiast. Aga kuna siia saigi tuldud rohkem lõbu pärast, siis tühja sellest.
Ülevalt alla sõites alles lõbu algas. 11 km puhast laskumist, millest 95 % korralikku MTB klassikat. Juurikad, kivid jms. Kusagil poole peal jahutas Silver veega kettaid, mis susisesid kõvasti.
Koju jõudes olime läbi, aga rahul, elamus oli korralik.
Olin paari päeva eest teinud kana lihale keefirimarinaadi(keefiri asendas muidugi maitsestamata jogurt) ja see oli nüüd parajalt laagerdunud, ajasime õhtusöögiks vardasse. Silveri õpetasime Mariga sibulat ja küüslauku grillima ja Gerda keetis koorimata kartuleid. Õlut ja silo kõrvale ja magu sai jälle silmini täis. Õhtune tee ja TdF, uni tuli jälle magus. Homme on Mari tõehetk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar