Kell 8 läheb uni ära, sest kodus on samal ajal kell juba 9, bioloogiline kell toimetab omasoodu. Pealegi tekkisid meile mingid naabrid, kes hommikul muusikat kuulavad, natuke kostab meile ka. Majaomanik hoiatas meid, et naaber on suht marurahvuslane ja vihkab sisserännanuid ja turiste, aga meiega on küll kõik viisakad olnud. Oleme muidugi ise ka alati lehvitanud ja tervitanud, vbla pole nad viisakaid turiste näinudki.
Lasime pudrul veidi seedida ja hakkasime pakkima, et uuesti rajale minna. Silver otsustas omaette uitama minna, sellised laiad kruusakad ei ole temale.
Hommikuti on teel suur liiklus, kohe probleem on vahel nina vahele saamisega.
Villabassasse sõiduks kulub ca 30-40 minutit, oleneb liiklus
est. Hakkan kohaliku sõidustiiliga juba
harjuma, loksutab rohkem kui meie oma.
Villabassas parkisime auto mingi tööstuse kõrval asuvasse parklasse, puude varju ja sealt sõitsime mööda rattateed kohani, kus eelmisel päeval pooleli jäi.
Kuna eile tulime ül
evalt kolinal alla, siis nüüd ei saanud ka kaua siledal loksuda, vaid tuli jälle ronima hakata. Algas kõik nagu rootsilaud, üks magustoit järgnes teisele ja lõpus valati kogu kupatus vahukoorega üle. Tõusime terve kilomeetri kõrgemale ja seda 11 km jooksul. Lõpuks näitas altimeeter 2000 kopikatega. Viimane nõks oli n
ii järsk, et Kepsa võttis ratta selga ja tassis üles. Ma sain küll sadulas hakkama, aga kahtlen, kas võistluse käigus see õnnestub. Muide see on ka autode poolt kasutatav tee. Auto rattajälge on valatud pisikene betoonist ruudustik, et pidamine parem oleks. Mäe nimi oli vist Elmo ja üleval asus ka suusakeskus, õigemini tõstuki üks ots ja see algas Innicheni linnast või siis itaalia keeles San Candidost. Mul tekkis tõsine plaan siia mõnel talvel suuskama tulla.
Edasi sai 5 km jälle mööda kruusa ja asfalti kukkuda, millejärel maastik muutus meie Haanja ümbrusega sarnaseks. Üks pilt lausa meenutab Välla tagust heinamaad, kus Eesti kõige kõrgemal asuv talu on.
Peale mõnede ojade ületamist sai ka natuke keerulisemaid laskumisi sõita, aga seda oli väga lühikeselt, ju ei ole siin rõhk tehnilisusel, vaid ikka tõusudel.
Järsku jõudis singel kruus
ale, kus puudus igasugune märgistus ja kuna tagasipööre oleks pidanud kindlasti märgistatud olema, siis sinna me ei keeranud vaid hakkasime uuesti tõusma. Vaikselt hakkas mulle tunduma, et asi pole õige ja kiirendasin Kepsal eest, et mõlemad ei peaks tühja pane
ma, aga tagasi ka ei julgenud kohe pöörata, muidu tuleb sama tõusu veel korra võtta.
Kui üleval 5 tee ristumises puudus ka igasugune märgistus, siis oli selge, et midagi on mäda. Muide olgu mainitud, et märgistus on siin ikka alla igasugust arvestust, viitasid tuleb otsida pidevalt.
Keerasin otsa ümber ja kimasin Kepsale vastu, kes õnneks väga kõrgele jõudnud ei olnud, kuna üritas mingite itaallastega juttu teha ja infot saada. Paraku takerdus see kontakt keelelise barjääri taha.
Veidike tuldud teed tagasi ja leidsingi märgistuse üles, 2 km sõitu ja 200 m tõusu oli täiesti asjatu vaev.
Edasi laskumised vaid olidki, vaid üks 200 m kõrguste vahega tõus oli veel võtta ja kui Innicheni lähedale ära jõudsime, siis keerasime nina Villabassa poole, et päe
v liiga pikk ei tuleks. Paraku keerasime veidi vara maha, sest peale väikest laskumist jõudsime taas märgistatud rajale. Oleksime ühe põntsaka veel ära võtnud, oleks kogu rada sõidetud olnud. Uuesti sinna ronima ka ei hakanud, see osa jääb nüüd võistluseks üllatuseks.
Mäest laskudes tuli meile üllatuseks elektrikarjus, mis väravate ees jälle oli, aga kuna me seda märkasime alles 5 m ennem, siis kihutasime täiega läbi. Ei teagi, kas sain vastu närvi või sain ka sutsaka voolu, aga Kepsa sai nii läbi, et vardad lõi ilusti laiali vastu kahvlit ja teda need isegi ei puutunud.
Edasi jäi vaid mööda rattateed autoni sõita ja koju minna.
Silver oli kuhugi pikemaks takerdunud ja helistas, et ärgu me teda õhtusöögile oodaku, aga kuna me olime perenaiselt kirja saanud, et õhtusöök lükkub edasi, siis rahustasime ta maha. Saunast ta huvitatud ei olnud ja nii läksime me veel üht lisaboonust kasutama, sest Brunecki veekeskus oli meile ka tasuta kasutada.
Meie Aura taoline asutus oli tõesti meile tasuta, kuigi me selles alul kahtlesime, isegi saunade osa.
Meie Kepsaga võtsime kohe saunad ette, Matu viidi lastebasseini sulistama.
Nagu ikka sisaldab selline keskus mitmeid mõtetuid ruume, kus temperatu
ur meie jaoks mõtetult madal, lisaks pole ka soomesaunas leili viskamiseks vett, vaid tuleb leppida õhus oleva kuumusega.
Naised ja mehed silkasid saunades porgandpaljalt ringi.
Korraga märkasime, et ühte palkmajja läks habemik kibuga, järelikult oli lootust, et kusagil keegi viskab leili.
Kui uksevahelt sisse piilusime paistis suur ruum paksult rahvast täis, vaid paar vaba kohta veel oli ja need ka just nagu meile tellitult kõige kõrgemal astmel. Ronisime kohe käbedalt platsi.
Mulle tundus imelik, et uks ja aknad olid pärani, aga kohe sisenes sama habemik ruumi ja sulges avaused. Näitas mulle kuidas käteräti peal istuma peab, et jalad ka lava ei puutuks ja läks kerise juurde toimetama. Kaasas oli tal 4 kibu, ühes vesi ja ülejäänud kolmes suured lumepallid.
Midagi saime saksakeelsest jutust aru, et asi kestab 13-15 minutit ja jäime huviga ootama.
Taat käivitas muusika ja hakkas leili kallama. Seejärel hõõrus kerise kohal 2 lumepalli peeneks ja ruumi paiskus terav sidruni aroom, silmad hakkasid veidi kipitama. Nüüd võttis taat käteräti ja hakkas ringi tuulutama. Nüüd asetas vana kuulid kerisele ja purustas need kulbiga, ruum täitus apelsiini aroomiga ja habemik vehkis jälle käterätiga tuult.
Viimaks leidsid oma otsa kerise kuumuses ka viimased lumepallid, mis kandsid endas eukalüpti aroomi. Vana liigutas käterätti eriti energiliselt ja kui ta oli lõpetanud, siis hakkas rahvas plaksutama. Sellega oli show lõppenud. Kõik kargasid basseini ja nii naised, kui mehed müttasid nagu vesirotid alasti ühes basseinis. Pärast pakuti mingit teed, millejärel Kepsa tunnistas, et sai asjast väikese laksu kätte. Jälle mingi uus kogemus.
Kuna kell oli armutult liikunud, siis läksime ja korjasime oma pundi kokku ja sõitsime koju.
Teel tabas meid tõsine torm, kui raheterad läbi esiklaasi tahtsid tulla. Õnneks vaibus see veidike hetkeks, kui koduõuele sõitsime, saime tuppa joosta. Kaua ei tormanud, aga mägede koledamat palet nägime küll.
Õhtusöök läks alla sel korral koos Jägermeistriga, sest veinivarud olid otsas, aga vahelduseks polnud vigagi. Hiljem telekast veel TdF ja siis voodisse magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar