Hommikul ärkasin ilma kellata üles ja hakkasin ilma igasuguse hiilimiseta siblima, sest kõik peale Silveri pidid ju üles ärkama. Esmajärjekorras keskendusin söögile ja siis varustusele.
Tavapärane kaerahelbepudru oli juba mitmendat hommikut menüüs, huvitav, et see ära ei tüüta, moosi sisse ja maitseb hää.
Matthiase ülesse saamisega oli veidi tegemist, aga saime ikka kogu kraami kokku ja rahva peale ning põrutasime Villabassa poole.
Tee oli tühi, vaid mõned ratturid kiirustasid mööda. Imestasime, et mida need mehed kiirustavad, endal pole punast numbritgi nagu mul.
Kuna Gerty pidi stardist San Candidosse edasi minema, siis sisenesime Villabassasse teiselt poolt, et tal hiljem lihtsam oleks. Tema jaoks keeruline oli veel seegi, et ta polnud sealpool varem käinud. Tom Tom abiks ja mõned juhtnöörid meie poolt, sellest peaks ju piisama.
Ilm oli karge, termomeeter näitas 7 kraadi. Vaatasin kõledusega kuidas mõned lühkaritega mööda sõitsid ja stardi poole juba sättisid. Enamus küll kandsid sääriseid ja varrukaid, lisaks igasugused vestid jms. Koukisin ka kotist ikka soojenduskreemi välja, aga kuna ootasin sooja ilma, siis sääriseid ei hakanud panema.
Varrukad ja vesti panin küll peale.
Umbes veerand tundi varem hakkasin liikuma, Kepsa start oli küll 15-20 minutit hiljem, aga ta hakkas ka stardipaiga poole sõitma. Peatänav, kust start anti oli suletud ja külgedelt lasti kõrvaltänavatest uus grupp jälle peatänavale, kui eelmine läinud oli.
Oma stardigrupini jõudmist võiks iseloomustada Kevade esimeste sõnadega: “Kui Vigurivänt stardipaika jõudis, oli stardikoridor juba rahvast täis.” Paarikümnemeetrine saba lookles veel väravatest välja ka. Slaavikallakuga elukooli algklassid läbinud inimesena leidsin ikka lahenduse ja hoolimata kesisest itaaliakeele oskusest suutsin ühele tüübile selgeks teha, et ta koomale võtaks ja mind üle aia sisse laseks. Plaan läksgi läbi ja leidsin end väravate vahel. Peagi ilmus keegi veel, kes end sisse smuugeldada soovis, aga itaallane oli nüüd juba palju tõrksam. Leidsin, et keskel on ruumi küll ja tõstsin ratta pea kohale ning panin end uues kohas maha ja tegin mehele ruumi.
Nüüd oli aega ringi vaadata ja teiste varustust piiluda. Enamus ikka hardtailiga, mõned üksikud fullyd, aga nonde juhid olid väga matkajate moodi riides. Kohe hakkas ka üsna soe, kuumad kehad olid tänava soojaks kütnud. Võtsin vesti ära ja panin taskusse. Sel korral ära ei andnud, sest Salzkemmergutis, kui järsku sadama hakkas sain vesti puudumist kõvasti kahetseda, laskumistel oli parajalt külm.
Stardipaugu järel läks parajalt aega enne kui liikuma sain, kellelgi ei olnud eriti kiiret. Rada lookles korraks majade vahel ja siis paistis esimene tõus juba pikalt kätte. Mind pani tõsiselt imestama, kui kõrgel esimesed juba olid. Mul kulus sinna sõitmiseks 10 minutit.
Kuna naised said vabalt valida, millisest stardigrupist alustada, siis ei jätnud nad seda kasutamata ning ronisid esimesse. Kohe esimestel meetritel oli tegemist, et neist mööda saada, mõned sõitsid lausa kõrvuti ja ajasid juttu. Kasutasin kõvasti heinal sõitmist, sest asfaldil ei mahtunud mööduma. Midagi tagasi ei hoidnud, lootsin laskumisel ära taastuda. Kui umbes pool tundi oli sõidetud hakkasid tekkima mingid kindlad näod, kellega ühes rütmis sai edasi liigutud. Täitsa koos ei sõitnud, sest mõnele istub laskumine rohkem, mõnele tõus, teine liigub üldse tasasel nobedasti, aga kui keegi ikka silmapiiril, siis see ikka motiveerib pingutama. Minu üllatuseks ei olnud ma üldse kehva tõusudel, pigem tehti vahet hoopis laskumistel, aga need vahed sai tõusul jälle kinni sõidetud.
Tund sai juba sõidetud ja ma pigistasin omale batooni kõhtu, lisaks veid aja möödudes ka lõuatäie geeli. Ei läinudki palju mööda, kui gaasid hakkasid kõhus möllama. Ühe peeretuse ajal tundus nagu asi väljus varrega ja ma ei saanud enne rahu, kui peatusin ja vaatasin järele :-) Õnneks oli tegemist valehäirega. Siiski oli liikumine juba häiritud.
Läheduses liikusid ka 2 naist. Ühel olid nii lihaselised jalad, et need oleksid igat meest kaunistanud. Oligi teine tõusudel terava minekuga, aga laskumistel paras koba, mida tehnilisem seda rohkem. Igatahes San Candidosse sain koos nende daamidega, lisaks veel mõned isased. Kuna all oli vaja mõned kilomeetrid tasast uhada, siis hoidsime kokku.
Linnas olevas TP-s silmasin juba eemalt Mari mütsi ja valmistusin midagi haarama. Kuna geeli eriti polnud kulunud, siis võtsin uued pudelid ja valmistusin uut mäge ründama.
Elmo oli mäetipu nimi ja kõrgust teisel üle 2000. 14 km tõusu, seda sõitsin 10 minutit üle tunni. Lõpp oli järsk, nagu Kepsaga läbitud treeningutest juba mainisin ja nagu ettearvatult mainisin ei olnud see sadulas sõidetav, kõndidagi oli raske, sest pinnas oli lahtine.
Tipus mängis orkester ja rahvast oli parajalt, sest mäepilet oli sel päeval odavam nendele, kes rajal. Ma sain ka selliseid kuponge 2 tükki, aga peret üles kupatama ei hakanud, neil niigi palju tegemist orienteerumisega.
Laskumisel läksid kiirused aina suuremaks ja sel korral käis spido juba üle 70 ära. Jõudsin taas lihaselisele tädile järgi, teise olin kusagil lamedamal osal maha raputanud.
See osa, mis Kepsaga vahele sai jäetud osutus ikka parajaks pirakaks tõusuks. Selles mõttes, et oli järsk ja lahtise pinnasega, pealegi kitsas.
Üks tibidest sõitis seda nii kadestamisväärse osavusega, et pidin silmi peitma, kui temaga samal ajal tippu jõudsin ja rahvas talle aplodeeris. Tegi paraja vahe tagasi. Loomulikult läksin laskumisel taas omateed.
Gerda oli all veidi valesti rehkendanud ja ma pidin magusa hoo maha pidurdama, et asju kätte saada, aga kohe algas väike tõus ja seda tuli nüüd alustada nullist. Võtsin vaid jooki, pannkooki ei julgenud võtta, kuigi hommikul sai just selleks mõned küpsetatud. Kõht tegi ikka muret, aga seni vaid keeras sees.
TP-s haarasin kiirelt banaani ja kuna laual oli ohtralt coca coolat, siis jõin ka seda.
Edasi algas pea 30 km tõusu, millest tõsisema nurgaga oli viimane 10. Enamasti mööda jõesängi ja matkarada kulgev trass tõusis nii märkamatult, et raskema edasiliikumise võis vabalt ekslikult väsimuse kraesse kirjutada.
Mul hakkas juba siiber pidevalt nagu pommi otsas sõitmisest ja keerasin raja äärde ning ronisin võpsikusse. Korraga oli asi nii hull, et särgi luku takerdudes tundus, et enam ei jõua ja lasen end täis. Siiski õnnestus kõigest vabaneda ja edasi jälgisin juba 5 minutit, kuidas hordid mööda vurasid. Krt, kas nad passisid nurgataga ja ootasid hetke või. Igatahes langesin mehiselt, aga otsustasin, et poolikut tööd ei tee ja lahkusin metsast, siis kui kõik korras oli.
Edasi tarbisin vaid spordijooki, seega on nüüd selge, et selles viga ei ole. Endiselt on kahtlusalused coola maitseline geel ja energiabatoonid, mille realiseerimisaeg sai enne võistlust läbi. Aga kuna ma Dexali batoone olen juba aastaid muginud, siis jääb kahtlus ikka geelidele. Muidugi võib viga olla ka kõhus endas, eks uurib seda asja veel.
Hakkasin jõudasalt oma psitsiooni parandama ja viimase 10 km pikkuse tõusuga saingi 7 mehest mööda. Sellel tõusul oli ka lõiguke asfalti, kus sai püsti sõita, vähemalt mingi vaheldus.
Üleval kohtusin paari tegelasega kes ka finišhi poole teel olid, koos hakkasime kiiret laskumist mõõtma. Jõudsime isegi kahele veel järgi. Kummaliselt keeras üks mees järsku teelt maha singlile, aga kuna koonused olid teel ja rada paistis ikka edasi minevat, siis põrutasin asfalti mööda edasi. Nõnda sain taas paarist konkurendist lahti.
Mõned sajad meetrid allpool oligi rajaturva ja pidi vasakule kruusale keerama, tee jätkas langemist. Teadsin, et kaks tõusu veel on, aga nood on pigem meie mõistes mäed, siinsed olid kõik juba ületatud.
Enna Villabassat olid küll väikesed üllatused, mida me läbisõidul ei teadnud, aga need läksid mulle maksma vaid ühe koha, suurim kadu sai ikka metsa jäetud. Enne metsa minekut olin 90. nüüd lõpuks 137. Kohe peale lõpetamist pakutud arbuus oli parim igasugustest muudest asjadest, mida eales rattamaratoni lõpus pakutud on. Kartsin küll, et kõht võib sellisele asjale tormiliselt reageerida, aga see oli nii maitsev, et kugistasin lakkamatult. Ulatasin ka Gerdale läbi aia.
Läksin auto juurde, Gerty jäi Kepsat ootama. Kui istmesse maandusin oli enesetunne veel üsna näruna, istusin lihtsalt liikumatult ja nõnda hakkas veidi parem.
Kepsa tuli veid üle poole tunni hiljem, ajasin end ka üles ja käisime võistluskeskuses kiibi eest saadud šetooni rahaks vahetamas, sai 10 euri tagasi.
Kuna kell oli alles 3 päeval, siis läksime etteplaneeritult otseteed Cron4 veekeskusesse sauna. Sel korral liitus meiega ka Gerty ja kuna Maril polnud ikka veel puusal ja küünarvarrel nahka, siis jäi tema lastebasseini juurde Matut valvama.
Saunamehi oli sel korral lausa 3 ja musa oli nii kõva ja tempokas, et rahulikust saunas istumisest oli asi kaugel. Rahvas ergutas ja kiljus mis kole. Kohe alguses sai mingi vana, kes esireas liiga hooletult ette toetas, käterätiga vastu tatti nii, et plaks käis. Saunamees muretses pikalt, kas ikka kõik korras on.
Kui šhow läbi sai kisas rahvas ikka korralikult. Pärast basseini teed ei pakutud, see oli pettumus, sai vaid mingit maitsestatud porgandit, mis polnud ka muide paha.
Kõht oli parajalt tühi, seega rohkem passida enam ei viitsinud vaid kiirustasime pitsabaari, et midagi kaasa osta.
Baar oli mingite pilukate perefirma, aga valmistasid kõik kohapeal ja kiiresti. Jõudsime Kepsaga vaid ühed õlled teha, kui toit käes.
Kodus oli korralik pitsaorgia, seentega ja ilma, kalaga ja kalata, jäi hulga ülegi. TdF-i kokkuvõtte jõudsime ära vaadata, aga siis kolistasime küll magama ära, sest homme on plaanis minna Stelviosse 2760 m kõrgusele, loomulikult ratastega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar