10. päev - Stelvio Pass

Ega mingit erilist vajadust kaua põõnata ei olnudki, aga veidi oleks võinud veel lesida ja eelmise päeva katsumustest taastuda, kuid võta näpust, vaja ikka kuhugi turnima minna jälle. Hommikusöögi järel panime rattad peale ja keerasime nina põhja poole. Stelvio, meie sõidu sihtpunkt, peaks olema kõrgeim punkt Itaalias, kuhu maantee läheb. Sama mäe ületab ka kohalik ülemaailmselt tuntud velotuur Giro d' Italia ja tee, mis sinna kulgeb kuulutasid Top

 Gear-i mehed euroopa parimaks ja huvitavamaks. See oli ka kõik, mis me sellest kuulnud olime, kui mitte unustada fakti, et sama maanteelõik jättis meid ilma Multivanist, kuna peremees kärsatas seal siduri ära ja oskas pidurikettad kõveraks kuumutada. Eks ma veidi kartsin ka, et sama ka minu Mazdakest tabab, aga uudishimu oli hirmudest üle.

Valisime gepsust kiireima kohalejõudmise variandi ja see viis meid kohe autostradale, mille kasutamine loomulikult maksab. Läbi väravate sõitmine loomulikult ei maksa midagi, aga kiirteelt maha keerates kollekteeritakse vastavalt läbisõidule maksu. Meie kihutasime umbes 50 km ja selle eest taheti 3 euri, polnudki nii hull. Edasi langes kiirus oluliselt, sest kitsas tee kulges läbi külade-linnade ja möödumine aeglasematest sõidukitest polnud alati võimalik.

Tom Tom küll ei tundnud sellist kohta nagu Stelvio Pass, aga pruunid teeviidad juhatasid meid kenasti edasi.

Kui tundus, et tee hakkab lõplikult tõusma, peatusime kinni ja tõstsime rattada maha. Vahetasime riided ja alustasime vaikselt liikumist. Eelnevalt nähtud tohutud MNT ratturite hordid panid mõtlema, et oleme kindlasti naerualused oma metsaratastega, mis pealegi olid veidi mudased eilsest sõidust, aga polnud asi nii hull ühti, leidus ka maastikurattureid.

Kuigi alustasime rahulikult jäid enamus ülesse pürgijaid meile varsti jalgu. Vahetasin hommikul ketti ja kasutasin hoolega ülekandeid, et hambaid mitte rikkuda. Gerty koos lastega sõitis autoga veidi edasi ja ootas siis meid järgi. Tee muutus üha kurvilisemaks ja kitsamaks, liiklus oli pidevalt tihe. Kusagil poolel maal, kui Gerty oli just sooritanud eduka manöövri ja möödunud vastutulevast metsaveoautost, oli ta olukorrast ise nii jahmunud, et tahtis katkestada. Sain ta ikka nõusse, andsin mõned nõuanded, kuidas käituda, kui taas kitsas kohas

midagi sellist juhtub. Piisab ju vaid peatumisest ja lasta vastutuleval juhil kõik ise ära teha. Nii ta minema sõitis.

Päike oli zeniidis ja varju polnud kusagilt saada, natuke leevendas üha kargemaks muutuv tuul, tõusime ju ikka päris kõrgele. 

Alguses arvestasime, et 10 minutit ja 100 tõusumeetrit, aga sellest graafikust saime peagi märkamatult ette. Silmasime tee ääres söögikohti, kuhu tagasi tulles sööma minna, paljud meelitasid just rattureid reklaamidega. Palavus tappis ja vedelikku kulus palju, aga Gertyt polnud kusagil, ka ei olnud pikalt enam teeääres veevõtu kohta, kus torust pidevalt vett vulises. Kartsin juba, et nad on tippu ära sõitnud ja meid siia kuivale jätnud, aga kusagil 2300 meetri peal merepinnast seisis Mazda ja perekond ootas pikisilmi. Kõrval vulises mööda kiviseina vesi alla, sinna oma londid surusimegi, täitsime ka pudelid.

Mari oli emale näidanud kuhu tee lõpuks jõuab ja see võttis kõrgust kartval pereemal jalad nõrgaks ning pani pea pööritama, edasi sõitmisest ei saanud enam juttugi olla.

Kuna mina tippu pürgimisest loobuda ei tahtnud, siis panin ratta katusele ja sõitsin otse üles. Parkisin auto ära ja kihutasin rattaga alla. Nagu Mallorcalgi, sai ka siin autodest kiiremini rattaga alla, kuigi mõni tegi suuri pingutusi, et see nii ei oleks.

Mari ja Kepsa ootasid mu ära ja kui pidurid olid veidi jahtunud hakkasime taas üles ronima. Maril oli kavas 1,5 h jooks ja nii ta siis sörkis meil kõrval. Kuna granny tahtis ka uue ketiga harjuda, siis kulutasin seda ja hoidsin kiiruse all. Tee vingerdas enne lõppu ikka eriti ägedalt, kunagi on keegi hirmsa töö ära teinud. Mõned minutid üle tunni ja saimegi üles. 

Tipus olid mõned hooned, kus nii restoranid, kui ka hotellid olemas. Lisaks sõitis tõstuk kõrval

mäerinnakust veel kõrgemale, kus laius tõsine lumi, mõned mehed tulid sealt mäesuuskadega alla. Väidetavalt treenib Šveitsi suusakoondis seal tulevaseks talveks, aga me ei hakanud sinna minema, aega oleks liialt palju kulunud.

Poseerisime selleks ettenähtud poodiumil, üks taat andis selleks isegi karika meile kätte ja loomulikult ronisime parkla servas oleva lumehunniku otsa. Lumi tundus suveriietes viibides nii karge ja külm, käsi surises pikalt, kui tüki käest panin.

Tegime ühes restoranis korraliku söögi, kusjuures Gerty otsustas kiirtoidu kasuks ja hävitas ühe kohalikus stiilis valmistatud hamburgeri. Matsutas ja kiitis.

Väike suveniiriturg ahvatles ka oma pakutava nodiga, puistasime selle korralikult läbi. Mina otsisin juba võistlusest saati omale rattasärki, aga enamasti põlgasin hinna pärast ära, 40 euri on särgi eest palju. Taat selgitas küll, kui hea materjal on, aga kuuldes mis hinnaga ma oma särgi sain lisas vaid, et tollel pole Stelvio sümboolikat peal. Eks ta õige ole, aga ma ei läinud ikkagi liimile.

Olin ammu omale alpikella tahtnud, et sellega suusavõistlustel kolistada ja kuna siin oli valik päris suur, siis ostsingi ühe keskmist kasvu kolistaja ära. Nüüd võivad kohalikud lehmad rahulikult edasi kolistada, ma neid tülitama ei tule. Tegin mägedes sõites nalja, et pätsan mõnel lehmal kaelast ära selle kella.

Külmkapimagneteid oleme ka alati mälestuseks ostnud, erand polnud ka siin.

Kell oli armutult lennanud ja nii hakkasimegi alla liikuma. Ei tea kuidas Indrek oma Multivaniga sealt alla tuli, aga mul küll mingeid probleeme polnud, täitsa huvitav oli.

Autostradal vajutasime isuga, sest oli vaja veel Brixenisse poodi jõuda. Esimesena jäi jalgu EuroSpin ja sinna sukeldusimegi. Süvenesin just õlleriiulisse, kui müüjad hakkasid siblima ja meid välja keelitama. Tuli välja, et pood suletakse kohe. Alguses mängisime küll klienti, kes on kuningas, aga müüja käis nagu kuri kärbes kõrval ja nii tuligi kassa juurde suunduda. Leib ununeski võtta. Tagatipuks ei saanud poes kaardiga maksta ja ma jätsin hüvasti oma viimase sulliga. Otsustasime, et külastasime seda poodi viimast korda. Mul jäi küll kripeldama UNI nimeline õlu, mis oli alkoholivaba ja oleks sobinud Treblale kingituseks. Kuna enamus asju oli olemas, siis sõitsime ära koju. 

Silver jõudis juba ka helistada ja muretseda. Keerasime mingi toidu kokku ja pidasime plaane homse osas, sest mõte oli ikka Veneetsias ka ära käia. Mõtetu koht küll, aga olla 200 km kaugusel ja sinna mitte minna tundus veel mõtetum. Järjekordselt tuli varakult tõusta, seega tuli ka varem voodisse heita, aga ega kohustuslikud vein ja TdF ära ei jäänud, tähtsad asjad kõigepealt.