Marbella

Täna pidin kell 11.30 lennujaamas olema ja Ahti koos tibiga ära tooma, seega lükkasime trenni pärastlõunasse. Hommikul läksime joostes uut ringi aretama ja ekslesime korralikult tupiktänavates. Kuna mereäär hakkas ammenduma, siis hammustasime sõidutee teiselt poolelt juurde. Too on aga parajalt mägine ja hommikuks natuke liig. Ekslemine venitas hommikuse sörgi pea tunniseks.
Hommikusöögiks keetsin mune ja riisiputru.
Kohe pärast söömist sättisime end ka minekule, Lasse tuli mulle seltsiks kaasa. Sel korral kasutasin tasuta marsruuti ja kiirteele ei roninud ja ega mõtet polegi, kohale jõudis sama moodi. Mingi 20 minutit läks rohkem aega, aga ma ei kihutanud ka. Kui Oltsil järel käisin, siis liikusin madallennul, aga see on suht ohtlik tegevus.
Marbellast läbi sõites tulid Pealtnägijast tuttavad kaadrid ette. Tõsi, suur betoonist kaar, mis linna sisenejaid vastu võtab, on hetkel räsitud ja ka paar tähte on puudu, pealegi ilutseb peatänava asemel hiiglaslik kraav. Kogu see trass on remondis, aga liiklus on osavalt ümber suunatud ja läbisõit toimis tõrgeteta.
Kuna sai varem välja sõidetud, siis oli aega ka teeäärset Decathloni spordipoodi külastada. Saime mõlemad sealt omale mõned sokipaarid, mina lisaks veel rattale higikaitse.
Kell oli vaikselt keskpäevale lähenemas, seega läksime ära lennujaama. Kohe kui kohale jõudsin helistas ka Ahti. Mõned minutid ootamist, kuni ta auto üles leidis ja juba kihutasimegi tagasi.
Kohe polnud tahtmist trenni minna, sest kere oli heledaks läinud. Soojendasime eelmise päeva makarone ja tegime korraliku lõunasöögi.
Kell kaks istusime sadulas ja väntasime Estepona poole. Lootsin et saame Benalhavisi tipus ära käia, mis asub 1400 m kõrgusel või vähemalt selle raskusastme ära hinnata, aga ekslesime ja otsisime õiget teed. Ületasime teel olevaid veetõkkeid ja lõpuks jõudsime täitsa kruusale.
Kuna ronitud ja molutatud oli parajalt, siis otsustasime midagi kasulikku ka teha ja keerasime Marbella poole. Kiirtee laadne maantee oli küll tiheda liiklusega ja kohati tekitas kõhedust, aga autojuhid elu keeruliseks ei teinud ja möödusid korralikult kaarega. Tuul oli minnes vastu, seega tööd tuli kõvasti teha, aga seda lõbusam tõotas tulla tagasitee.
Marbellas käisime rannapromenaadil ja seejärel sõitsime tagasi. Üldiselt see lõik treenimiseks eriti sobiv ei ole, sest liiklus on liiga tihe, aga ajab asja ära.
Koju tagasi jõudes näitas kell üle 2,5 h ja sõidetud oli 63 km keskmise pulsiga 130. Meie Lassega keerasime maha teised läksid veel edasi sõitma. Olts ja Ero siledat lihvima, Pait ja Trebla läksid käbi ja apelsiine otsima. Aru ma ei saa, mis värk selle käbiga on? :-)
Kuna kaart, millega me ekslesime, oli juba parajalt kannatada saanud, sest pole sellisest materjalist nagu Mallorca rattateede kaart, siis suundusime linna uut otsima. Tuulasime vanalinnas alul autoga. Ma pole Mazdaga veel nii kitsastes urgastes liikunudki. Kui parkivatel autodel peeglid kokku poleks keeratud olnud, siis poleks läbi mahtunudki. Saime kiirelt aru, et masinaga pole siin midagi teha ja parkisime auto maa-alusesse parklasse ära. Kogu see infra on nii sarnane Palmaga, et kohati unustad äragi, et oled Costa del Solis, nii sarnane on Mallorcaga.
Peale pikka jalutamist saime lõpuks ikka samasuguse kaardi nagu meil siianigi oli. Tegelikult otsisime põhjalikumat, aga asi seegi.
Koduteel hüppasime Mercadonast läbi ja täiendasime varusid. Peldiku paber kulub müstilise kiirusega, söövad vist seda ;-)
Kell oli alles pool seitse õhtul, aga tütarlapsed väljakutsuva olekuga olid juba ringteel ootamas. Tahtsime Oltsi ja Erot ennetada ja neilt ise hinna ära küsida, aga Lasse oleks nagu läbi istme kohe vajunud, kui ma hoogu vähendasin :-))
Õhtusöögiks läksid patta kartulid ja juurde hakklihakaste. Salatit ja veini ka, mis sa veel oskad tahta.
Naabermajas käis asjalikum andmine, Ahti või Ahiti nagu teda laevas kutsuti oli mingi kohaliku napsuga poest tulnud. Käis treeningute ja toitumise põhjalik analüüs, lisaks võeti ka kiirelt läbi müügitöö põhitõed ja härrasmehelik käitumine ;-)
Kell oli üle südaöö, kui tuppa jõudsin.