Ülesse ahvid!!!

Nõnda kõlab meie toas äratus, kui on vaja sööma tulla.
Mahla ja muud vedelikku kulus tavapärasest rohkem, eile oli vist raske trenn ;-)
Kohe kui magu täis hakkasime Gibraltari poole liikuma. Nädalavahetus pole küll parim päev sinna minekuks, sest kohalikud tahavad ka millegipärast samas kandis redutada ja kohati jääb mulje nagu läheks venemaale bensu järele. Pikk looklev autoderivi viis meid korraks eksiteele ja tuli mitu “lätlast” teha enne, kui järjekorda jõudsime. Järksu põhjustas passikontroll.
Kohe pärast piiri oli tankla, kus küte paksis vaid 0,9€ Võtsime autodel paagid kaelani täis.
Liikusime mööda silte järjest ülespoole ja jõudsime mingi tõkkepuu taha. Turvamees juhatas meid kassaluugini ja mehike putkas küsis kahe autoga ja 11 inimesega läbipääsu eest 140€ Meile tundus 2000 krooni raiskamisena ja jätsime auto maha, saime 7€ eest kogu pundiga sisse.
Põhieesmärk tundus ahvide vahtimine olevat.
Esimesi pärdikuid uudistati pikalt.
Tegelikult oleks pidanud kohe täitsa tippu minema, seal oli ahve küllalt ja vaadet ka. Selle vaate jaoks pidi muidugi palju pingutama ka, sest raha me ei raatsinud raisata, tõstuk maksis 10€ mollist ja taevasse tuli ronida mööda treppe. Enamus kahtlesid kas on ikka tegemist puhkepäevaga. Ülar higistas ja leemetas nii kõvasti, et leotas püksitagumiku ära. See tõmbus kahtlaselt pruuniks ja keegi ei tahtnud uskuda, et tegemist on higiga :-))) Pulsokast tundsin puudust, andmed läksid raisku.
Üleval arvas Olts, et ta polegi nii kõrgelt otse alla vaadanud. Eks ta mingi 400 m vist oli ka. Kuna oli sombune, siis kaugele ei näinud, aga Aafrika mäed paistsid kätte küll.
Suveniiripood pakkus ka õlut ja muud näksimist, mina sain oma külmkapimagneti. Ahvid olid ka üleval ülbemad. Ronisid julgelt selga. Ühele naisele ronis ahv selga ja pätsas koti küljes oleva suveniiriks ostetud ahvinuku ära. Naised tahtsid küll korraga tormata seda tagasi võtma, aga mingi mees keelas. Võttis autost midagi söödavat ja näitas ahvile ning too andis kohe nuku tagasi. Kavalad ahvid rsk.
Meil hakkas ka ahvidest ja nende väljaheidete haisust villand saama ning liikusime alla ära.
Üksmeelselt jõuti seisukohale, et Inglismaal pole kunagi ilm ilus, pidevalt on sombune, olgu see tükike kuningriiki siis kus tahes.
Põgusalt vaatasime kaubatänava üle, aga hinnad olid rasvased ja ostma ei kutsunud. Siiski tahtsime korralikus briti pubis ära käia.
Fännid vahtisid parajasti ragbit ja kisasid nagu haiged, kui me sisenesime. Suurel ekraanil siblisid mehed ja kabistasid üksteist aegajalt ;-)
Söök oli maitsev, 8 naelaga sai prae ja õlle ka juurde.
Parlas tekitas tuska parkimisautomaat, mis eurodele naelu tagasi andis, nüüd on mul mõned seibikujulised suveniirid.
Paidule jäi pubist klaas näppu, sest jooki ei raatsinud keegi sinna jätta ja maha valamine oleks ka raiskamine olnud. Vähemalt ei söönud ta seda ära nagu eile klubis, krõmpsutas nagu kuivikut.
Piiril kutsuti just nende buss kõrvale ja vaadati läbi. Mehed naljatasid raadiojaamaga, et Pait läks klaasi tagasi viima.
Hispaania poolel oli suur kaubanduskeskus kuhu Mersu punt mitmeks tunniks sukeldus. Meie läksime ära koju, sest Virgo jt pidid külla tulema. Mehed said eile gaasigrilli tuksuma ja ma tegin kanalihast šašlõkki.
Tuba oli rahvast täis, aga sellist sädet ei olnud nagu eelmisel õhtul ja piirduti vaid tubaste tegevustega. Virgo ja Oliver lahkusid õige vara, Kopli punt läks veidi hiljem.
Ülar ei saanud kuidagi rahu ja läks basseini juurde jalutama. Lõpuks käisid nii Janis, Ülar kui ka Brigita ka bassus ujumas. Vesi oli külm, aga ühk oli soe. Mina võitlesin voodis, et und saada. Keegi oli nõudepesumasinasse liiga palju asju vist pannud ja vett pritsiv tiivik käis vist kuhugi vastu. Selline põks-põks kõis kogu aeg. Mingil hetkel ikka uinusin ja isegi ei kuulnud millal teised tuppa tulid. Hommikul tahaks jälle jooksmisega alustada.