Õnneks otsustas Virgo lennujaamast auto rentida ja seega jäi mul taksotamine ära. Sõime kõhud korralikult täis ja toppisime taskud punni, et kindlasti varud otsa ei saaks. Ilm tundus veid sombune ja ma määrisin igaks juhuks soojenduskreemi jalgadele, et külm ei hakkaks. Väljas selgus üsna pea, et külm päeval küll ei hakka. Õhk oli lämbe.
Esteponast keerasime vasakule üles, et õigele teeotsale pääseda. Olime seda üleeile näinud. Enne tuli aga läbi linna pääseda. Ma ei tea, mis värk on minu uute rehvidega, aga pärast peale panemist lähevad nad millegipärast katki. Oli muidugi keeruline mitte katki minna ka, kui ma vee äravooli resti tagajooksuga sisse sõitsin. Snake bite nagu seda kutsutakse tuli kergesti. Vahepeal, kui ma lohvi vahetasin, sõitis mööda mingi rootslane ja lehvitas tervituseks ning lõhkus samas kohas ka rehvi. Temalt saime kinnituse, et õige tõus on ees.
Vaevata leidsime selle üles ja kohe keeras tee taevasse. Siin ongi raske see, et serpentiine on vähem ja tõusunurk on üsna järsk. Pidevalt üle 10%.
Pait hakkas kohe oma terava jalaga eputama ja tõmbas täpiks. Tõnis, Lasse ja Trebla jäid lähedale liikuma. Lasse jäi järgmisena lilli nuusutama, aga Tõnis vajutas hoopis juurde. Pait hakkas vaikselt selg ees vastu tulema ja kui temani jõudsin, siis kurtis ta oma paksu riietuse pärast. Loogiš, et oli palav, ma sõidan sellise vestiga kodus tavaliselt talvel. Pealegi olid tal pikad säärised. Ega mu enda kreemitatud jalad ka paremad ei olnud, higistasid mis kole.
Tõnis jõudis esimesena üles, lõpus kiirendanud Paid oli teine ja vahepeal kosunud Lasse kolmas. Ülejäänud hakkasid hiljem järgi tilkuma.
Kuna tee suundus veel kõrgemale, siis läksime seda vaatama. Puerto de Penas Plancas oli mäe nimi ja tee läks pea 1400 m kõrgusele. Tegime kiire pildiseeria ja põrutasime edasi Algatocini poole. Tee ei hakanudki laskuma vaid jäi mööda mäekülge üles-alla looklema. Kord sai korralikult kimada, siis jälle pidi pikalt ronima. Lasse sai õpetuseks ühe teelt väljasõidu kirja. Pidurdamatus hoos oli Pait.
Algatocinist võtsime suuna kodu poole ja sõitsime Caucini kaudu Casarese suunas.
Virgo helistas ja tahtis ratast kätte saada. Me Paiduga ei hakanud enam teisi järgi ootama ja kiirustasime koju. Täpselt õigeaegselt jõudsime hoovile, sest Virgo sõitis meile enne maanteelt maha keeramist vastu sõita. Kokku sai 104 km, aega kulus 5h ja 34 minutit, tõusumeetreid tuli üle 2700. Natuke lahjem kui Mallorca nõelasilmasõit, kuid seda saab veel pikemaks venitada. Järgmine pikem sõit on järgmisel neljapäeval.
Õhtul kiskus lõbusaks ja kuidagi märkamatult avastasime end linnast. Ikkagi reede õhtu. Ennast müütavad tüdrukud ringteel aeti küll närvi, sest kui mina autoga ristmikule jõudsin jooksid nad alguses ligi, aga kui numbri ära nägid, siis lasid kiirelt jalga.
Kopli pundist tulid tüdrukud ja Valdur kaasa.
Peale mõningast ekslemist vanalinnas saime vihjeid, et sadamas toimud midagi.
Politsei vaatas üsna ükskõikselt pealt kuidas lubatust rohkem inimesi autosse ronis ja seda veel keset ringteed.
Sadamas oli tõesti tümpsu ja baare jalaga segada. Ühest teise liikudes leidsime lõpuks koha, kus kedagi ei olnud ja mõnus istuda. Üllatavalt sai just sellest kohast kiiresti rahvarohke nurgake, baarman tegi Ülarile tänutäheks lausa jooki odavamalt.
Nii nagu mägedes nii ka klubis oli kõige suurem staar Pait. Tänu temale said ka kõige jubedamad Pedrod tantsida.
Koju jõudsime alles peale nelja. Vaba päev on ees, pole hullu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar