Päike, päike, päike.

Hommikusörgil oli juba tunda, et ilm tuleb soe. Tavapärane ring saab juba 20 minutiga joostud, jooksulihas areneb.
Hommikusöögil kurtis Tõnis, et uinumine liigub iga õhtuga üha hilisemaks, aga ärkamine hoopis varasemaks. Tõsi, ma ajasin rahva tõesti täna varem üles, sest sõitma planeeriti minna kell 10 ja tavapärane kell 8+ oleks hommikusöögi trenniks kõhtu loksuma jätnud.
Sel korral oli grupp juba suurem, kokku 6 paari. Alustasime tasasel ja see muutis sõidu alguse eriti lihtsaks, pulss oli pidevalt taastuvas. Kuna ees oli 5 tunnine trenn, siis ma selle pärast ei muretsenud. Kui esimesed pikemad tõusud algasid hakkasid nõrgemad tagant ära kaduma. Janis küll natuke tassis Kristiinat, aga loobus peagi ja ühines meiega. Kuna Kepsa oli eelmisel päeval tõbine, siis keeras ka tema varsti kodu poole, temaga ühines Valdur. Pikale ringile minejaid jäi järele 8. Päike kõrvetas ja küpsetas viimaseid vedelikevarusid organismist välja, hakkasin vaikselt juba jooki säästma, et lõpuni ära kesta.
Kohe, kui Caucini poole tõusule keerasime purunes Tõnisel kumm. Mõned hakkasid vaikselt üles kerima, Lasse ja Virgo jäid Tõnisele appi. Andsin oma pumba Tõnisele ja järgnesin ka teistele. Pait põrutas jälle täpiks, Kopli ja Oliver kulgesid koos. Avastasin ühel hetkel, et mõnus oleks pikal tõusul muusikat kuulata ja otsisin telefoni välja. Riputasin kiivri lenksu külge ja panin muusikat mängiva telefoni nagu korvi. Ülesse jõudes tiirutas Pait juba tipus. Kogusime pundi kokku ja põrutasime edasi. Caucinist Casarese poole on mõnus laskumine. Mõnes kohas on küll asfalt katki ja peab natuke vingerdama, aga kiirused on korralikud ja mõistlikult riske võttes saab nautida küll. Alati on aga reegel, et kui tahad natuke piire kompida ja mõne kurvi ära lõikad, siis tuleb kindlasti auto vastu. Erand polnud ka seekord. Kõik läks siiski hästi.
Casaresest laskudes läks rebimiseks, kui Lasse ja Virgo jalga teritasid, aga eest ära ei saanud keegi. Mägedekunn Pait seda sõiduelementi ei valda ja tiksus taga. Kuna tundsin end üsna hästi, siis saatsin Virgo ja Oliveri veel Esteponasse ära.
Ülar oli Oltsi toakaaslastega lõunani õlut joonud ja päevitanud ja siis anaeroobses joobes trenni läinud. Neid rohelisi “padruneid” oli tal juba 8 tükki salves. Kusagil 15 kilomeetril tuli ka karistus, kui ta ringteele ära ei mahtunud, pedaali kallutades asfaldisse rammis ja külili paar kilomeetrit libises. Ta oma jutu järgi oli see nii. Pealegi hakkas tal suurest verekaotusest paha, mispeale kohalikud päästeteenistuse töötajad absorbendiga vere kokku korjasid ja talle sisse tagasi pumpasid.Kukkumises olevat süüdi Maris, kes talle ette keeras, aga Marise väidete kohaselt olid nad mõlemad sootuks erinevate ringteede peal :-))) Nahk oli natuke marraskil ja püksid katki, aga muidu korras.
Hiljem helistas Kopli, et kalagrillimine toimub täna kell 8. Enamus küll lõõpisid, et kas on ikka mõtet teist korda samasse ämbrisse astuda, aga otsustati ikka minna.
Belgravia Clubi (nii nimetatakse seda hotelli, kus teised elavad) jõudes käis hoovis ja köögis kibe askeldamine. Karmen ja Kristiina segasid taimi ja aineid kokku, millede olemasolust mul aimugi polnud ja grillkojas sebisid Kopli, Valdur ja keegi hispaanlane kelle Pait kohe Ennuks ristis. Mulle tundus, et tegu on kohaliku töölisega, kes vajalikud asjad kätte näitab, aga kui mees ikka toas tatsas ja lahkuda ei tahtnud sain teada, et tegemist on külalisega.
Pait üritas pidevalt selle Ennu funktsiooni meie ürituses ära arvata, aga ebaõnnestunult. Kahekesi Ülariga on nad moodustabud ohtliku paari, kes kaaskodanike kõhulihaseid piinavad. Kui need mehed toas on, siis jagub naeru kõigile. Ülaril pidid näolihased nii valusad olema, et söögi närimisel peab käega aitama ;-) Hea nali, mille üle pikalt naersime oli, kui Ülar seletas Elva rattamaratoni mälestusi. Tol korral palava ilmaga olid parmud eriti agarad ja suured, et hammustasid tüki ja läksid seda puu otsa närima :-)
Belgravia Clubis vist eriti kaua ei lõbutseta, sest laiali mindi juba enne 11. Me saime alles hoo sisse. Pait oli kusagilt vist mingit ainet saanud, sest kõkutas iga asja peale. Teised jälle naersid teda. Lõpuks oli see suletud ring, kus kõik lahistasid naerda.
Saime veidi enne Olavi seltskonda tulema ja “ringteekaubamaja” (nii kutsume neid ringteid, kus tüdrukud landivad) juures tekkis idee Pait seal maha panna. Kujutasime ette, kui naljakas võib tagumisel seltskonnal teda seal kohata. Pait nagu visati uksest välja, tüdrukud jäid ammulisui vahtima. Igaks juhuks jäime ise eemale jälgima. Noh, juhuks kui nad Paitu märkamata mööda sõidavad. Aga ega normaalne mees ju siis mujale ei vaata ;-)
Pait oli tüdrukute juurde istuma läinud ja üritas emakeeles sidet luua, kui hõbedane buss saabus. Mehed tirisid ta bussi ja panid leekima. Selle peale jäi kohalikel karp veel rohkem lahti. Ülar ütles nende naiste kohta hästi, sest nood istuvad kogu aeg külmal kivil, et “Nendel need masinad ei töötagi mida nad müüvad”.
Kodus nööbiti jälle uued veinid lahti ja lasti isegi laul lahti. Naabrid on väga paksu nahaga, sest siiani pole veel kordagi keegi hädaldanud. Kord lähevad hullud ratturid öösel kell 3 basseini ujuma, kord lauldakse kella üheni. Mallorcal tehti juba kell 11 kisa, et mõni ei saa magada.
Kella 1 ajal vajuti vaikselt laiali.