Anaeroobne joove.

Ei tea kuidas selle äratuskella vait panin või kas üldse helises, aga ärkasin kell 09.20
Hirmuga tormasin kööki sööki keetma. Pait oli juba jalul ja tegi võileibu. Oli selge, et kell 10 me küll trenni ei jõua, saatsin kiirelt Virgole vastava SMS-i.
Saime just söönuks, kui mehed olid ikka kohal. Virks ei olnud telefoni vaadanudki. Nad soovisid, et me ikka tuleksime ja läksid pooleks tunniks tiirutama.
Lasse lõõpis, et täna ma küll suren pundis, aga oli hoopis vastupidi. Alguses pea tagus veidi, aga hiljem läks järjest paremaks. Jalg oli terav ja kannatas tuult murda küll.
Lasse jäi San Enriques vanakraamipoodi tuulama, meie sõitsime edasi. Saatsime jälle teised Esteponasse ära, aga kuna kilomeetreid oli veel vähe, siis saime kodunt veel korra mööda sõita. Tahtsime kindlasti 100 täis teha.
Pait käis samal ajal Algecirases bussiga Mersu esinduses, sest kardaanirist on hullult vibra tegema hakanud ja sellisega küll koju ei jõua. Sain vahepeal infot, et osa maksab 460€ pluss 130€ vahetus.Igatahes on see odavam, kui Eestis. Lepiti homseks aeg kokku.
Pait seletas kuidas nad äri ajasid. Kuna ametnik Mersu keskuses ingliskeelest nagunii aru ei saanud, siis rääkis ta Eesti keeles, oli omal lihtsam. :-) Mees kirjutas hinna paberile, Olavi kirjutas sinna -20% taha ja lõpuks said -10% kätte. Meie leiutasime kodus Ennu funktsiooni välja. Ta oligi selleks seal, et meiega esindusse tulla, aga keegi ei osanud seda ära tabada ;-)
Tegime pikema poodlemise Carrey Fouris, et veinid ja õlled koju viimiseks ära osta, muidu läheb pärast kiireks. Juba oligi mõnel veinil kampaaniahind möödas.
Kodus vaid näksiti kergelt, sest olime õhtuks kalarestorani kutsutud.
Mingit kalarestorani küll ei leidnud aga Itaallaste pitseria sobis sumisemiseks küll. Tüübid nautisid kodust miljööd. Aeg-ajalt kui keegi mingi pitsa tellis, siis hüüdsid kõvasti:”Mamma-mia, pepperoni!” vms. Pait küsis: “Anna mulle liiter viina?” Mehike ei saanud pikalt aru, siis said aru, et nende üle üritatakse nalja visata ja hakkas koos kokaga kõvasti naerma. “Litri vina!” kiiskas ettekandja. Kokk kiljus nagu plika. Ettekandja tõi pudeli majaveini ja ütles: “ Siin on sinu Litri vina” :-)
Mõned süüa ei tahtnud ja leidsid omale tegevust nurgataguses baaris, kus ka värvilisi palle auku ajada sai. Kõndisid kaigastega ümber laua ja tegid tähtsaid nägusid.
Kuna Karmenil oli sünna, siis käis ta ka mõnikümmend korda laes tiivikut lähemalt vaatamas. Keegi ei lugenud mitu korda, lõpetati ära, siis kui mehed enam ei viitsinud ;-)
Selle baariga veel kõik ei piirdunud. Noormees, kes leti taga askeldas, hakkas südaöö ajal sulgema ja soovitas meil lähedal asuvasse Iiri pubisse minna.
Lärmakas seltskond võttis meid ruttu omaks. Pait ja Ülar leiavad igast baarist mingi Pedro, kellega nalja saab. Seekordne oli ehe staar. Loomulikult rääkis tema omas keeles ja meie klounid omas. Aru saadi suurepäraselt.
Baaris toimus karaoke ja mulle määriti lugu pähe. Olin nõus vaid juhul, kui on Eagelsi “Hotel California” olemas. Paraku oli ka. “Tarmo, Tarmo ..!!! skandeerisid ümberkaudsed Ülari õhutusel. Peale lugu lärmas terve pubi:” Estonia, Estonia!!! Ma igaks juhuks rohkem lavale ei roninud vastupidiselt kohalikule tädile, kes esimeste supersäravate esituste järgselt ikka aupaistet soovis ja viimase loo katkestama pidi, sest hääl lihtsalt enam ei jaksanud.
Lasse õhutusel saime pubist minema. Auto juurde jalutades oskas Pait Kristiina lõhnaõli korgi võrkaia vahelt sisse poetada ja võttis mõned hetked aega enne, kui selle kätte saime. Koju jõudsime pärast nelja. Kaua nii jõuab? Kaine küll, aga magamata ikkagi ja plaanis on raske sõit. Eks näis. Üks on kindel, jooksma küll hommikul ei lähe..