MInek

Viimasele päevale jääb alati palju tegemisi ja aega tuleb ikka puudu, erand ei olnud ka seekord.
Hommikul alustas alarmeerimist Pait, kes teatas, et öösel on bussil vedru puruks läinud. Tundub uskumatu, et raud iseenesest murdub, aga nii see oli. Õnneks võtsid spetsialistid auto kiirelt ette ja lõunaks oli buss terve ja Pait 1600 võrra vaesem.
Plaanisin lõuna ajal väikese une teha, et öösel lihtsam sõita oleks, aga 5 minutit proovisin, ei õnnestunud. Igasugused pangatoimingud, toiduvarude täiendamised, autopesu ja kõige hullem-käru laadimine. Kõik ei olnud nii roosiline, nagu olin ette kujutanud, sest pappkastid, milledesse rattad pakitud olid ei olnud teps mitte ühesuurused. Paberi peal ja mõtetes on elu ikka lihtsam. Osad reisikaaslased olid oma kastid ka veel muud kama täis toppinud. Lootsin, et minu auto veab käru, millel on ca 400 kg aga nüüd peab pea tonni tirima. Aga vahet pole, küll hakkama saab.
5 ratast ei mahtunudki kärru ja jäid õhtut ootama.
Õnneks oli Pait ruumi raiskava vaheseina ära võtnud ja rattakastid mahtusid ilusti peale. Seni kuni Olavi ja Ero rehve vahetasid toppisin mina kotte peale. Lõpuks oli buss nii täis, et tagaluugi avajal oleksin nõus olnud käeluu murdma. Siis tuli muidugi Pait ja teatas, et ta kogu reisile kaasa võetud söök jäi parremasse nurka seinaplaadi taha :-))) Ma soovitasin hommikul uuesti küsida, siis on see laadimine unusatud ja vaatame asja üle.
Planeeritust 1 h hiljem kell 23.00 olime teel, 4300 km vaid sõita.

Nursis võtsime Janise peale ja siis oli kogu punt koos. Mazdas sõitsid Lasse, Janis, Kepsa ja mina, Mersus Pait, Trebla, Ülar, Maris ja Tõnis.
Küttekulu näitas kohe üle 10 l sajale ja nii see ka jäi.
Tee oli hea, kuigi Eestis valitsesid talvised olud ja kohati oli tee nii tuisanud ja puhus kõva tuul, et sõita oli ohtlik. Pait ootas Kanepi metsa vahel, kuni rekkat kraavist välja tiriti päris mitukümmend minutit.
Öösel olin pikemalt roolis ja lasin teistel puhata, kusagil Leedus lasin Kepsa sanga. Midagi põrutavat nagu ei juhtunudki. Mersus vingus üks õllega reisi alustanud matkaline (ma nimesid ei nimeta, kuigi see oli Ülar) pidevalt põie pärast, lasin tal oma põie sisu pikalt sees loksutada ja virin kadus üsna pea, ju harjus ära :-)
Poola pealinna pidime algselt jõudma hommikuse tipptunni ajal, aga tegelikult jõudsime paar tundi hiljem. Liiklus oli nagu ikka tihe, aga saime probleemivabalt läbi. Enne linna ronisin ise rooli, et linn kindlapeale kiirelt läbida ja seejärel sõitsin, kuni leidsime söögikoha. Midagi head silma ei jäänud ja lõunasöögiks sobis MacDonalds küll. Kodunt kaasa võetud närimine hakkas vaikselt ammenduma.
Kui enne Warssavit oli õhutemperatuur pidevalt miinuses, kõige rohkem näitas termomeeter -12, siis peale Warssavit hakkas kohe soojemaks minema. Enne Saksamaad olid numbrid juba plussis, tüpsemalt +8. Särk hakkas juba harjumatust “kuumusest” leemetama ja auto kliimaseade ei teadnud enam, kas peab soojendama või hoopis jahutama. Paraku seda kauaks ei olnud, sest Prantsusmaale lähenedes hakkas temperatuur taas langema.
Olts hoidis meiega ühendust ja arvas, et oleme reedel Paris-Nice tuuriga samal ajal Orange kandis ja sealt tekkis idee Vaderile ergutama minna. Kuna Tom-Tom ennustas Esteponasse jõudmise ajaks reede hilisõhtut, aga meie majutuse aeg algas alles laupäevast, siis polnud meil kiiret kuhugi.
Prantsusmaa võttis meid vastu paksu uduga ja kuna olin just ööks rooli roninud, siis tuli mul sellega hakkama saada. Kohati sõitsin vaid näidikute järgi ja kui rahvas autos poleks maganud, siis oleks närvitsemist kõvasti olnud. Paraku panid kõik kõvasti und ja sain rahulikult kartmatute rekkameestega jõudu katsuda. Nood pressisid igast asendist mööda, kui vähegi aeglasema taha jäid ja kiirust alandasid.
Lyon võttis meid vastu väikeste seisakutega kiirteel, inimesed ruttasid tööle ja liiklus oli häiritud, aga ei midagi hullu. Kepsa tegi veidi närvikõdi, kui ühe hädapidurdusega hiljaks jäi. Kõik läks siiski õnneks.
Õhk oli karge ja hanged teeääres ei andnud küll mingit aimu, et kusagil läheduses on velotuur käimas. Peab ikka kõva mees olema, et sellise ilmaga maanteel võidu sõita.
Oranges oli siiski ilm kevadine ja lund polnud, ka õhk oli veidi soojem. Keerasime kiirteelt maha Carpentrasi peale, sealt oli selle päeva etapi start. Kohe, kui asulale lähemale jõudsime, sattusime Katjušha tiimi autode taha. Tohutud voorid taustatiime liikus kesklinna poole. Ühel ringteel sõitis meie taha Coffidise buss, küllap ka Taaramäe seal sees oli.
Meie keskusesse ei trüginud vaid suundusime Cole De Mursi tõusule. 4% tõusunurka 10 km jooksul. Lootsime, et Vader seal paugutab ja saame talle korralikult kaasa elada.
Käruga kitsal mägiteel oli üsna peen kangutamine ja võttis parajalt aega enne kui üles jõudsime. Üleval oli rahvast rohkem ja parkla kuhu autod panna. Pealtvaatajaid oli vanu ja noori, rattaga ja ilma. Veidi mäest alla oli üks koht, kus tagasipöördel oli võistlejaid pikalt näha, sinna jäimegi.
Enne võistlejaid läks hulluks liikluseks. Tsikleid ja autosid liikus järjest kümneid mööda. Ennustati, et 14.00 ajal on võistlejad tõusul ja nii täpselt ka oli. Keegi Katjušha tiimist oli veid ette rebinud, ülejäänud olid pundis koos. Vader liikus rahulikult grupi peas ja oi seda lärmi, kui sinimustvalges Coffidise vormis mees mööda sõitis. Eesti keelset lärmi jätkus 10-15 sekundiks, siis oli punt lõinud.Uskumatu, et sellist tõusu mööda nii kiiresti sõideti. Ootasime mõned grupid ära ja liikusime autodeni ära.Peale lõpubussi saime mäest tagasi alla liikuda.
GPS näitas nüüd juba, et kohale jõuame hommikul 5 ajal, seega tuli veidike veel molutada. Kuna söögipausid ja muud peatused olid nagunii plaanis, siis polnud see probleem.
Ilm oli ikka jahe ja lumehangesid tee ääres leidus, aga peale seda kui viimati silt Püreneedele näitas hakkas kohe soojemaks minema. Ju liikusime mäeaheliku lõunapoolsele küljele.
Märkamatult äkki olimegi Hispaanias ja esimese tankla juures tegime õhtsöögi. Bistroo stiilis söögikoht pakkus tasemel pasta Carbonarat. Aga vaiksest söögikohast sai hetkega lärmakas saal, kui 40 teismelist sisse lendas ja einestama hakkas. Huvitav oli see, et kõik sõid oma toitu ja söögikohal polnud selle vastu midagi.
Peale sööki pidi Lasse veel veidi sõitma ja siis Kepsa rooli minema. Paraku ei saanudki Kepsa üles ja kukkus pärast äratust uuesti ära ja rooli läks hoopis Janis. Mina samal ajal magasin ja ei teadnud asjast midagi. Ärgates maandusin jälle juhi kohale.
Roolis olemine läks aina raskemaks. Enamus olid nagu vati sees.
Olin mõned tunnid juba roolinud ja otsisin pingsalt kohta, et Kepsaga kohad vahetada, aga bensukaid ja parklaid nagu kiuste ei tulnud. Lõpuks ei jõudnud enam ja keerasin suvalise kõrvaltee pealesõidule ja jätsin auto seisma. Kiskusin ukse lahti ja maandusin hetke pärast tagaistmele, rooli läks Kepsa. Tagumises bussis mehed naersid, kuidas ma nagu zombi juhikohalt välja taarusin ja tagaistmele maandusin. Järgmised 3h ei tea ma maad ega mütsi.
Ärkasin kui olime Malaga lähedal. Pidin Geraldinele, kes meie apartmendi eest hoolitseb, helistama kui Malaga lähedal oleme. Kell oli 08.22 laupäeva hommikul. Tädi oli küll veidi unise häälega, aga lubas tunni pärast kohal olla.
Oltsi käest sõnumiga saadud koordinaadid tõid meid muretult kohale. Kuulutasin küll välja, et kes esimesena Bermuda Beachi nime näeb saab minu kulul õlle, aga õnneks nägin seda ise esimesena.
Tädi oli täpne ja kokkulepitud ajal sõitis autoga letti.
Tubades oli veidi läppunud puhastusainete segune lehk. Oli tunda, et külastajaid pole mõnda aega olnud ja õhk on seisnud. B6 asus 3. korrusel ja D3 teisel. Ühel oli rõdu suurem ja vaade merele parem, teisel jälle üks tuba suurem ja köök asjalikum. Kuna keegi enam redutada ei viitsinud, siis viimasesse tuppa jäädigi. Elutoas käis diivan lahti ja nii polnud Paidul ka välivoodit vaja. Trebla ja Janis jäid ülejäänud naabreid ootama, kes hiljem lennukiga laekuvad. Olts oli vahepeal imeliku sõnumi saatnud, et nad jäid lennukist maha, aga jõuavad ikka õigeaegselt.
Putitasime veidi rattaid ja otsustasime kell 2 sõitma minna. Mõni läks natukeseks pikali, mina, Ülar ja Maris läksime ümbrust luurama, et kohe rattaga õigesse suunda sõita.