Tõeline sadumaso.

Hommikul lisas meile kohustusi see, et pidime Paidu bussi Algecirasesse parandusse viima. Eelmisel päeval peetud läbirääkimised andsid tulemuseks 600€ kogu muusika eest. Seda on veidi vähem, kui meil kodus. Eestis pidavat sama kardaan ise juba 10k maksma, lisaks siis veel paigaldus. Pait võttis asja naljaga ja seletas kuidas Kardano Bruno selle Kardaaniast talle lennukiga otse kohale tõi.
Väsimus oli üsna suur, et tahtsin roolis vägisi magama jääda, kui Paidule järgi kupatasin, kes juba varem oma vibreeriva hõbenoolega minema väristas.
Loomulikult ei rääkinud töökojas keegi inglise keelt ja seega oli tõesti puhtas Eesti keeles lihtsam rääkida, ei pea ise nii palju pingutama. Varuosa tellimisega tegelev vennike ütles küll kahtlase sõna:”manjana”, mis tähendab vist homme, aga meil varem vajagi ei olnud. Jätsime bussi sinna, Pait allkirjastas mõned paberid, kusjuures ise ei saanud ta ühtegi eksemplari ja tulime tulema. Ise ta veel naljatles, et see manjana tähendas, et buss on nüüd nende oma ja me peame homseks Hispaaniast kadunud olema :-) Lootsime siiski parimat ja kiirustasime koju riietuma.
Kui eelmisel korral jäi sadu järgi ja trenni alguseks kuivasid ka teed ära, siis nüüd paistis taevas küll nii tume ja selle otsa ei paistnud. Siiski rannikuäär tundus selgem ja kuna esialgne plaan Marbellast San Pedro peale pöörata ja sealt Ronda kaudu üle mägede turnida oli nagunii kavas, siis suundusime mööda A7 minema. Veidi tibas, aga ei midagi hullu.
Tõnis vahepeal osutas mägedele ja arvas, et sealt head nahka ei tule, aga ma õhutasin ikka lõpuni minema, et kindel olla.
Kõik sai üsna ruttu selgeks, sest Marbellast me välja ei jõudnudki. Lihtsalt nii tugevasti hakkas sadama ja mäed paistsid (õigem oleks öelda ei paistnud üldse) paksu udu sees olevat.
Rannik oli endiselt selgem ja mõned kilomeetrid pärast Marbellat sai ka sadu otsa. Kuna meile tuttav mägi Puerto de Penas Blancas paistis selge olevat, siis otsustasime selle uuesti vallutada.
All kruvisime endalt sääred ja varrukad küljest, toppisime üht-teist hamba alla ja hakkasime pihta.
Kepsa otsustas jäneseks hakata ja tegi otsa lahti, Pait ja Janis kohe kannul. Hakkasin ka vaikselt ronima. Liikusin koos Kopli ja Virgoga, aga Virks ei kavatsenudki pealt vaadata, kuidas meie endale aupaistet ammutame ja valas kohe õli tulle. Küsis:”Kus see haanjamees jäi, kes minuga võidu tahtis sõita?” Ma olin planeerinud nagunii sel korral kõvasti pingutada ja Pait punnitas juba Janisega eespool, seega oli konkurents täiesti olemas.
Raske oli sõita, sest asfalt oli märg ja püsti tõustes käis kets all ringi. Kuna tõusunurk on sellel mäel pidevalt üle 10%, siis tuli paratamatult vahepeal püsti tõusta, et mõned lihased puhata saaksid. Vigo jõudis Paidule kannule ja sain isegi nendele sappa, kui Pait päikeseprillid maha poetas. Kuni ta neid üles korjas ja rütmi kätte sai olime me juba eemal. Janis ja Kepsa olid juba varem maha jäänud. Korraks ilmus Kopli pildile, aga me Virgoga liikusime ikka eest.
Jõudsin mingil hetkel nälga jääda, sest tõus on pikk ja hetke, et midagi manustada eriti polnud. Igatahes, kui Pait mööda sõitis, siis tundus mulle, et ma seisan. Koukisin taskust geeli ja veid aja pärast läks kohe paremaks. Peagi olingi mõnda aega silmist kadunud Paidul järel. Oli teine end ees ära parkinud ja päris haleda olekuga. Eks see vahepealne pingutus oli vast liiga järsk.
Virgot vahepeal serpentiinidel nägin eemalt, aga rohkemaks jõudu ei olnud. Viimased päevad võtsid oma.
Üleval läks järsult külmaks ja me ei tahtnud sinna külmetama jääda, et teisi ära oodata ja kihutasime alla tagasi. Ühtlasi nägime ära ka, kes järgi oli jäänud. Paidu taga tulid Tõnis ja Kopli, siis Valdur ja Kepsa. Ülejäänud olid varem juba ümbr pööranud.
Nägin korraks milline tume mass teiselt poolt mäge peale vajus ja soovitasin Virgole kohe alla põgeneda. Temperatuur oli 9 kraadini vajunud. Tõsiselt külm oli, lisaks tugev tuul, mis ühes kurvis mu poogna üsna pikaks venitas. Kuna alles vastassuunas sõites oli asfalt ka korraslikult libe olnud, siis ei julgenud ka eriti kallutada.
Viimasel kolmandikul läks järsult soojemaks, jäi vaid tuul, millega võidelda. Sooja oli 14 kraadi.
Kõik olid juba all, kui ilmus Pait, kes värises üleni. Oli ennast laskumisel täiesti läbi külmetanud. Andsin talle oma termotagi.
Kuna Virgo avastas, et tal tagumine kumm on lödsaks läinud, siis läks ta kohe koju ära, meie tegime veel tiiru, et 100 km täis saada. Käisime Manilvas ja siis koju tagasi. Kopli pidi sel korral üksi koju sõitma,saatma ei viitsinud minna.
Lasse oli 2h naabrite juures vedelenud, sest tuli varem ära ja ei võtnud võtit. Aga ega ta ei virisenud, sai Brigitta seltskonnas olla ;-)
Pesemiste ajal helistas Tõnis töökotta ja uuris kaugel tööd on. Kolmas inimene, kes telefonile kutsuti tetas, et “the van is ok” Seda vastust ei saanud valesti mõista, järelikult oli kõik korras.
Meie päevaplaanidesse tuli kiirelt muudatus ja need, kes soovisid sealkandis poodelda said selleks võimaluse. Kuna ülejäänud eestlased pidid õhtul meile külla tulema, et koos meile väike ärasaatmine korraldada, siis polnud aega palju molutamiseks.
Bussi saime tõrgeteta kätte. Vana kardaan oli kaasa pandud ja see nägi ikka väga armetu välja. Sellega koju küll jõudnud poleks.
Kiirelt kammisime läheduses asuva Factory Outleti läbi ja sukeldusime tunnikeseks Carrey Fouri.
Kahjuks olid paljud varasemad kampaaniad otsa saanud ja lemmikveinid natu kallimad, aga ikkagi sai meil kodus maksva 120 eeguse veinipudeli 60 eeguga kätte. Loomulikult nabiti ka 1 euriseid isendeid ja odavat õlut.
Kodus midagi originaalset ei olnud. Pasta ja hakklihakaste täitis kõhtu, hiljem läks lauale igasugune snäkk. Ostsin sel korral ka paar rullbiskviiti, aga nood kahvatusid Kristiina tehtud Tiramisu ees. Meie klubi nimega kaunistatud kook maitses kõigile väga ja hävines paari minutiga, kuigi oli kausis kuhu mu pea võis vabalt sisse ära mahtuda.
Vaikselt lahkusid Virgo ja Oliver koos kaaslastega, veidi hiljem läksid ka Kopli, Valdur jt. Kristiina ja Karmen jäid veel mingit kontserti ootama.
Eks vaikselt sahistati, et täna lööme laulu ja seda üritasime ka, aga kogu pika laagri vältel üllatavalt tugeva taluvuspiiriga naabri närvid ei pidanud enam vastu. Peale esimest laulu hakati teiselpool seina prõmmima. Me jälle ei tahtnud täitsa vaikselt ka olla ja laulsime vaiksemalt edasi, mingil hetkel prõmmimine vaibus. Ei tulnud ka politseid. Õnneks.
Kell ronis jälle vägisi üle nelja, kui tüdrukud koju ära viisin. Ma ei kujuta, kui jooks ja hommikul pohmakas ka veel oleks, mis siis oleks. Igatahes üks oli selge, uinumisega küll probleeme polnud.