Magamiseks palju aega ei olnud, sest tahtsime veel ühe trenni teha. Lassele jäi eelmine päev poolikuks ja tal jalg sügeles ikka pika sõidu järele. Ma ise küll pooldasin lühemat, sest pikk autosõit ootas ees.
Hommikusöögiks ostetud pudrud said peaaegu otsa. Igatahes avasin viimase kaerahelbeputru paki, midagi viis ka Kristjan ära teise tuppa. Kohvi joojaid oli sel aastal vähe, sest 3 pakki jäi üle, lubasime need tüdrukutele anda. Nendega oli kokkulepe, et toovad oma mittevajaliku kama meile kella 10.00 ja me viime selle Eestisse ära.
Me olime juba õues valmis, kui kotid toodi. Jätsime hüvasti ja kihutasime minema. Lasse oli otsustanud vist millegi eest kätte maksta, sest tõmbas juba algusest peale tempo üles. Janis käis rattaga õues, aga vaatas pulssi ja kobis tuppa tagasi, Olts ja Ero kulgesid veidi ja keerasid ka mujale. Lasse mürgeldas pedaalidega endal sääremarjad kohe-kohe lõhkemas lauget tõusu mööda üles, aga meil ei olnud mingit tahtmist talle oma nõrkust näidata, rippusime ilusti tuules. Mingil hetkel ta loobus ja võtsime ohjad oma kätte, sai pulsi alla. Jalg oli üsna tühi, aga ma ikkagi õrritasin Lasset, et ei kingi talle lihtsalt mäefinišhit. Tegelikult teadsin juba alguses, et tahan ka San Enriques vanakraami sees tuulata. Tõnis läks Lassega, Kepsa liitus minuga.
Vanakraamipood oli lahti. Müüja on vist väke kassihull, sest neid karvaseid oli seal päris mitu. Lasime silmadel käia, aga midagi originaalset silma ei hakanud. Omanik keris Coca cola kampaaniarattalt teki maha ja palus meil sellel kärakale hind öelda. Ma pakkusin, et ta võiks selle eest 100 € küsida ja Kepsa lisas, et see on väga halb ratas. Tädi oli ilmselgelt pettunud. Uued kliendid tulid peale ja me tegime minekut.
Sõitsime otsejoones koju, sest unistasin vaikselt, et saan väikese uinaku enne minekut teha, aga koju jõudes oli uks kinni. Meil oli Paiduga kokkulepe, et ta läheb “käbiringile” jooksma ja kui peaks juhtuma, et me jõuame ennem, siis saame talle vastu sõita. Käisin naabrite ukse taga ja tahtsin öelda, et Janis oma ratast kasti ei pakiks, sest ta kasutas tulles minu kasti ja ma tahtsin sel korral ise oma ratta ära pakkida. Paraku keegi (hiljem selgus, et Trebla) muudkui avas ülevalt ust, aga toru ei võtnud, et ma sõnumi edastada saaksin. Sõitsin minema.
Olin juba pool “käbiringi” tõusust ära sõitnud, kui enam ei viitsinud. Nii palju siis kergest trennist. Pait oli enne kodu mereranda keeranud ja ma jõudsin just sellel momendil ukse taga käia. Kokku sain 105 km ja see vormistas lõplikuks kilometraažiks 1270 km, seda 51 h jooksul.
Ootasime Lasse ja Tõnise ära, et minna viimasele poeturneele. Pakkisime seni rattaid.
Pait vaatas ratast ja ütles vokile:”Ma panen su kasti rsk!” :-)Nagu veel vähe oleks veini ja õlut ostetud, aga ei saa ju jätta neile seda odavat vedelikku. Kodus maksab see mitmeid kordi rohkem. Ülar juba arvas, et peaks kodus klubi ümber nimetama AAA klubiks. Nii me lendasime riiulite vahel ja täitsime korve. Tagasiteele oli ju ka sööki vaja osta.
Omajagu aega läks veel ka kohvrite ja autode pakkimiseks. Esialgme idee, et pealinnamehed lähevad Riiast otse Tallinna ei sobinud, sest sel juhul oli buss täiesti tühi ja käru nii täis, et Mazda tagaots vastu maad ja käru rehvid lapikud kui seened. Ja inimesi ju veel polnudki autos, aga neid pidi Riiast Võruni seal 7 olema. Kiirelt pakiti kõik ümber nii, et kärusse jäid vaid rattad ja kohvrid läksid bussi. Meil vahepeal tekkinud plaan bussi asjade otsa magamiskoht teha sai ka teoks, nii said Vitos sõitjad natuke laiutada. Ma samal ajal valmistasin veel süüa, nii kohapeal tarbimiseks, kui kaasa võtmiseks.
Toppisime praetud kanaliha šeikerisse, igasuhused Tupperware karbid makarone täis, lisaks paraadisin paarkümmend muna. See kõik võttis parajalt aega ja algselt planeeritud kella 17.00 väljasõidust sai sujuvalt pool kaheksa. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar