Eelõhtul.

Viimastel päevadel läks kõigil mandrossimeter nii põhja, telefon oli pidevalt punane. Need kes käinud ei ole uurisid mis ja kuidas, teised ajasid viimaseid asju kokku.
Ma ei tahtnud rattaklubi käruga hakata nii kaugele sõitma, sest too on nii suur, et takistab kõvasti liikumist ja küttekulu oleks tunduvalt suurem. Suvel käisime väiksema käruga Itaalias ja siis jäi minu Mazda 5 küttekulu 9 liitrile 100 km kohta.
Sõber Mati Kivistik oli nõus oma kupliga käru andma, aga see tuli maalt lume seest kätte saada. Traktorist nägi sellega terve tunni vaeva ja ära me ta tõime, aga paraku osutus käru siiski veidi kitsamaks, kui oodatud oli. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Töökaaslasel oli 1,5 m laiune käru, millega ta poja tsikleid võistlustele veab ja tema oli nõus seniks kitsamaga läbi ajama. Lisaks tõi ta furgoonautoga kõikide pealinlaste rattad Võrru. Vaid Pait magas teavitava info maha ja helistas alles õhtul, kui teiste rattad juba Võrus olid ja küsis millal siis ratta järgi tullakse. Vahel jääb küll mulje, et ta teeb selliseid asju nimme ;-)
Kaido oli mõista andnud, et tal võivad ülemused mäkra keerama hakata ja ei lase töölt ära ja nii juhtuski. Kranich keeras kraanid kinni ja laager oli tema jaoks peetud. Kuna kulud lubati katta, siis oli meil üks tasuta koht.
Kust sa ikka eelviimasel päeval kedagi leiad. Vähemalt nii ma arvasin, aga ikka helistasin mõned inimesed läbi. Mõtlesin, et õrritan Treblat ja pakkusin talle. Teatasin, et täna on tema selle aasta kõige kehvem päev. Talle pakutakse tasuta Hispaania reisi ja ta ei saa tulla. Nagu telekast tuttav reisimäng :-)
Trebla oli kindel, et unistada pole mõtet, aga otsustas ikka paar kõnet teha.
Ei läinud palju minuteid mööda, kui sain kõne, kus mees õhinal teatas, et Maiu on piimaauto :-) loomulikul ikka, et Maiu on nõus. Ja kuna järgmine kõne ülemusele oli ka tulemuslik, siis oli koht täidetud. Nüüd oli vaja vaid kogu see killavoor kokku toppida.